Mul pole nii palju sõnugi, et seda kirjeldada! Lihtsalt PEAB armastama seda linna! Okei.. alustan siis täitsa algusest.
Reedel kell 7 läbi natuke pidi meie lend minema, kuid kahjuks lükati see edasi mingi 45 minuti võrra. Igastahes neljakesti koos me lõpuks lendu alustasime: mina, Christine, Andrea ja Teresa. Läbides passi ja pileti kontrolli olin ma hästi elevil ees olevast seiklusest ning tervitasin seda kontrolli seal hästi rõõmsalt, siis ta ütles mulle, et ma olen kindlasti modell, Teresa hakkas naerma ning mina olin nii üllatunud sellisest komplimendist, et jäin sõnatuks. Suutsin aint veel rohkem naeratada ning tänada, kui ta mu passi tagastas.
Lend kestis alla kahe tunni. Lennujaamast välja astudes oli lausa vapustav, kui palav.
Otsisime üles bussijaama ning jäime ootama enda transporti. Mingi pool tundi lõime aega surnuks ja kaalusime takso võtmist kuni lõpuks tuli vajalik buss. Sõit kestis pea 45 minutit ning huvitav oli inimesi jälgida. Istusime Teresaga kõrvuti (Christine ja Andrea natukene eemal meist) ning naersime ja kommenteerisime. Lõpuks jõudsime enda peatusesse, kus jäime järgmist bussi ootama, et hostelisse saada.
Õnnelik, et lõpuks Miamis.
45 minutit oodatud ja no ei mingit märku meile vajalikust bussist, samas kui teisi sõitis suht mitu korda mööda. Lõpuks mingid tüdrukud, kes ilmselgelt sama bussi ootasid, võtsid takso - meie seda teha ei tahtnud, sest oleks liiga kalliks läinud. Siis aga kõndis mingi kutt mööda, kellelt lõpuks küsisime, et kas ta teab, kui kaugel meie hostel asub ning kas ka bussi kohta infot omab - bussist ei teadnud midagi, sest "tavaliselt" nad sõidavad ikka, aga hosteli suuna andis kätte, öeldes, et mingi 20-25 kaugusel. Hakkasime siis kõndima, alguses väga vaimustuses kõigest, mis seal toimus - öö elu oli ikka täiega hoos, meeletult palju erinevaid klubisid/baare teineteise kõrval ja igal pool järjekorrad. Kuna kõndisime kohvritega, siis päris mitmed hõikasid "Welcome to Miami!". Kuulsin ka ühtesid mööduvad inimesi eesti keeles rääkimas, aga kahjuks ei öelnud ma neile mitte midagi. Oleks natuke võinud paar sõna vahetada :) Lõpuks kõndisime kokku oma 2-3 tundi (täpset aega ei vaadanud), mis tegi siis 30 tänavat ning u 7 miili = u 11 kilomeetrit. Igastahes kell 2 öösel jõudsime oma hostelli, kus ootasid ees juba Kim, Rosa, Antonia, Margarita ja Evgenija. Kuna meil oli 8 voodikohaga tuba ning meid oli 9, siis Christine läks teise tuppa magama.
Kell 6 hommikul hakkas Margarita juba ringi tuulama, seega oli uni häiritud. Ajasin siis üles, käisin pesemas, sättisin omi asju ning lõime aega surnuks kuni hommikusöögini, mis oli kell 9.30. Pannikoogid - halvimad, mis ma terve oma elu jooksul saanud olen :D Aga nälg tegi oma töö ja nii ma nad ära sõin. Siis aga tuli meile järgi buss, millega saime natukene linna ekskursiooni ning suundusime Alligaatorite Parki.
Pargis läksime sõitma Airboatiga, et näha alligaatoreid:
Ema alligaator, kelle kõrval oli u 15 pisipoega. Pildil hakkab ema kaitsepositsiooni sisse võtma.
Pärast seda vaatasime pisikest etendust, kuidas üks mees rääkis skorpionitest (näitas ka ühte), ussidest, konnadest ja siis alligaatoritest. Kõiki näitas ka. Alligaatoriga demonstreeris, kuidas oma kätt saab tema suhu panna nii, et ta ei hammustaks ning kui kiiresti ta hammustada võib. Siis kuidas neile tagant poolt läheneda, kattes nende silmad kuna see hoiab neid rahulikuna ning kui silmad on kaetud, siis võib nendega erinevaid vigureid teha:
Siis aga oli aeg juba õhtusse jooksnud ning liikusime hostelli.
Hostelli puhul meeldis kõige rohkem, et seal said kõik nii ruttu sõbraks ning suhtlesid täiesti vabalt - inimesi oli igalt poolt maailmast koos. Plaan oli peole minna, aga kuhu, seda ei teadnud veel keegi. Kuna Miami on meeletult kallis linn, siis selle asemel, et kuskil klubis alkoholi osta käisime poes ja iga üks ostis seda, mida tahtis. Kõik tüdrukud peale minu olid kas Saksamaalt või Austriast, seega mina olin ainuke, kes saksa keelt ei mõistnud. Kolm nendest on päris algselt päris Venemaalt. Need kolm ostsid endale viina, ülejäänud tüdrukud õlut ning mina kaks siidri taolist jooki. Kuna Margarita ja Antonia sebisid seal juba mingite Prantsuse kuttidega, siis nemad kutsusid meid kuskile basseini peole. Kuna kellelgi mingit targemat plaani ka polnud ning sissepääs tasuta, siis läksime. Ja see oli võimas. Täpselt nagu kuskil filmides. Mingi suhtelistelt uhke hotelli basseini ääres eraldi boks diivanite ja šampusega. Esimest korda elus tantsisin ka basseinis - jah, seal oli basseini astmeline, kus kõige madalamal oli vesi natukene üle pahkluu ning seal sai tantsida :) Niiii mõnus ja nauditav oli. Kahjuks mul pilte pole, aga kuna Christine tegi neid palju, siis ootan temalt mõnda :) Mingi poole nelja paiku jõudsime tagasi hostelli ning uni tuli ka silmapilgselt. Kell 9 ärkasime üles ning sättisime hommikusöögile. Jälle need vastikud pannkoogid. Pärast seda läksime suveniiripoodi, kust ostsin 2 särki, võtmehoidjaid ning mõned postkaardid - lisaks neile on 400 pilti ja paar videot mälestusena :) Pärast seda suundusime jällegi randa, mille tulemusena olen ma punane nagu vähk ning õlakotti või midagi sellist kanda on meeletult valus. Päikesepõletus mis sugune :)
Kella 4ks oli meile takso järgi tellitud ning kuna üks New Yorki neiu küsis, kas saaks ka meiega, siis sõidu eest maksime ainult 6 dollarit näkku, mis on Miami kohta imeodav :) Lennujaamas passisime 2 tundi, enne kui saime reisi kodupoole alustatud.
Kuna lubasin mõnele inimesele, et teen kõik, et ka teie end tunneksite kui Miamis, siis tegin väikse video õhkutõusmisest:
http://www.youtube.com/watch?v=O3LAr4iDUDA
Ka paar pilti Miamist ülevalt vaates:
Ning samuti video lennukist alla vaadates:
(PS! Pilvelõhkujate ääres on täielikult Miami ranna piir):
http://www.youtube.com/watch?v=npKgC5JiHFI
Atlantas maandusime õhtul 10 läbi ning Andrea pereisa korjas meid lennujaamast peale ja sõidutas iga ühe koju. Tuppa astusin u 23.15 ning suhteliselt kohe vajusin ka magama.
Aga ikkagi: Lihtsalt ARMASTAN Miamit!
Siilitydruk
No comments:
Post a Comment