The Last Day in May

Viimane maikuu päev hakkas kõigile hommikusöögi tegemisega. Kuna pereema läks tööle, siis pidin mina selle eest hoolitsema. Ehk siis kell 9 üles ning 9.30ks kõik lauda. Pärast koristasin köögi ära. Siis läksime Aartikaga jõusaali, tal on plaan suve lõpuks 20 poundsi ehk siis 9.1 kilo alla võtta. Mina tegin tund aega oma lemmik trenažööri peal, tema pool tundi jooksurajal. Eriti ei usu, et ta sellega hakkama saab, sest iseloom puudub täielikult ning magusale ei suuda ta eales "ei" öelda. Pärast näitasin pereema vanaemale, kus miski asub, sest tema tegi meile lõuna. Tüdrukud hakkasid "isa tööd" tegema - jah, nad ei pääse õppimisest ka suvel - ning mina läksin pesema. Pärast käisin poes ning siis sain natukene netis istuda ning Muskaga suhelda. Suvel on nii kiire, et üldse rääkida eriti ei saa - või noh, ma ei saa nii tihti arvuti taga olla kui siis sain, kui plikad koolis olid. Nüüd aint õhtuti ja päeval korraks silgata ja tähtsamaid asju vaadata.
Vahepeal tuli ka meie kolmas külaline - mingi pereisa väga hea sõber. Kui temast juttu oli, siis ma arvasin, et sama vana kui vanemad, aga välimuse järgi pakuks talle mingi 26-27 ehk. Ja nüüd on maja veel rohkem üle rahvastatud ning magamiskohad kõigil sassis - väljaarvatud mul, sest mina ei taha tüdrukuid enda kõrvale ning mina olen ka ainuke, keda oma toast välja ei tõsteta :D
Kella 17ks läksime kunstiklassi - suvel teeme 2 tundi kunsti. Sain oma maaliga juba täitsa kaugele, järgmine nädal ma arvan, et lõpetan. Siis saan ka pilti teha ning teile siia üles riputada :)
Pärast kunsti sõime natukene, aitasin Archital pesemas käia ning siis vedelesime niisama - Archita pidi oma "isa töö" ära lõpetama. Ja see oli minu jaoks nii naljakas. Ta pidi kirjutama tähti ja sõnu etteantud tähtede/sõnade ja joonte järgi. Pm meil tehakse seda lasteaias/esimeses klassis, et õpitakse kirjutama. Tema pidi tegema, et oma käekirja parandada ja nagu konkreetselt pereisa vingus iga kriipsu kallal, mis ei ulaunud ettenähtud jooneni või ei olnud täpselt selline nagu pidi tegema. Tõesti nagu väga imelik oli see. Pärast esimese lehe kontrollimist läksin köögist ära, sest isegi ei tahtnud teada, mis sealt edasi saab.
A pärast kunsti hüppasime läbi ka Starbucksist ning sain uue mündi - nüüd on mul puudu on ainult 20. Ma ei tea kas te mäletate, aga esimesel kuul ostsin Osariikide müntide mapi ja nii olen kogunud kõikide osariikide münte. Loodan, et saan oma 20 kokku, sest vähemalt 5 neist on väga raske ja haruldane saada, aga ma olen siin olnud ka ainult peaaegu 5 kuud. Müntide puhul AINULT 5 kuud, ülejäänud asjade puhul JUBA 5 kuud :D
Pidin homme pesu pesema, aga nüüd ei teagi, mis saab, sest pereema tuli õhtul koju ja hakkas plaane tegema ja nüüd on kõik pea peale pööratud. Eks ärkan varem üles ning natukene teen ennem päevaplaane ning natukene ülehomme ennem päevaplaane. Kõik on nii sassis. Need 3 nädalat võiksid juba möödas olla ning külalised ära minna, et saaks oma tavalise elu juurde tagasi naasta.
Aga eks ma nüüd säti magama, sest homme tuleb jälle tegus päev.

Siilitydruk

30.05.2011

Haah.. nägingi unes eesti toitu. Tegelikult nägin, kuidas ma hulgimas koguses "Tere" hapukoort ostsin. Ausalt ei tea miks nii, aga see mu unenäos oli. Eriti nagu magada ei saanud - Archita on küll imepisike, aga voodis võtab jõhkralt ruumi ja oma käsi toppis ka mulle mai tea mitu korda näkku. Siiski sain paremini magada, kui kunagi ammu Aartikaga.
Täna aga käisime shoppamas ning kuna siin on Mälestuspäev, siis olid igas poes suured allahindlused, ostsin mitu erinevat särki, ühed hästi lahedad saapad ja kingad ning DNKY "Be Delicious" parfüümi - lihtsalt jumaldan seda lõhna. Ka pereema ja tema vend ostsid hulganiselt asju ning ka Aartika sai mõned pluusid jälle. Tõsiselt vajame riidepuid - no ei ole riideid mitte kuskile riputada ning Aartika kapis pole nende jaoks isegi ruumi enam mitte. Kella 17.30 läksime tennisesse, mis minu jaoks tähendas järjekordset kahte tundi arvutimänge :D :D
Hiljem kodus oli õhtusöök, tegin köögi korda, aitasin Archital pesemas käia ning oligi voodisse ronimise aeg. Kirjutasin Muskale kirja ning rääkisin natukene Monikaga. Nüüd siin ning suht kohe ka unedemaale ilmselgelt.

PS! Ostsin ka soolatüügast ravivad plaastrid (juba eelmine teisipäev tegelikult) ja täna nägin juba paranemisest esimesi märke :) Loodan, et suht varsti on kadunud.
PS2! Kohutavalt palju tuleb nahka, terve näo pealt ning mõlema õla pealt on mõnusalt maha koorunud juba, kaela peal on sellised pisikesed mullikesed üleval ning ilmselgelt hakkab sealt ka varsti tulema!
PS3! Kas te suudate ette kujutada, et juba on käes mai kuu viimane päev? Mina ei suuda. Aeg lendab ikka kohutavalt kiirelt.

Olge paid!

Siilitydruk

Kiire, kiire, kiire

Oeh.. jälle pole pikalt kirjutanud.
Aga igastahes - neljapäev oli küll esimene vaba päev koolist, kuid pereema tõstis klaveritunnid neljapäevasele päevale kella 11st 12ni, see tähendab, et peame 9.30 üles ärkama. Nii siis läbi raskuste saime üles. Käisime klaveris, kus ma tund aega raamatut lugesin, pärast seda tulime koju ning asusime koristama - tegime Aartika toa niii korda, et ta ise ka ei suutnud uskuda, et see tema tuba on. Nagu tõsiselt, ta viskas rohkelt asju minema, mida lihtsalt niisama aastaid hoidnud oli. Hiljem korrastasin veel Archita tuba ning kööki. Kella 16ks läksime võimlema, pärast mida käskisin neil mõlemal pesemas ära käia kuna nende esimene lapsehoidja Ingrid tuli külla. Kella 19ni niisama vaatasime telekat ja mängisime, siis hakkasin õhtusööki tegema ning Ingridi saabudes sõime. Siis jätsin nad omavahele, et nad kõigest rääkida saaksid.
Reede hommikul ärkasin 9.30 kuna pereema lubas perekonnasõpradele, et ma sõidutan nad lennujaama - läksid kolmeks nädalaks Indiasse. No koju tagasi jõudsin natukene enne 12st, selleks ajaks olid ka tüdrukud üles ärganud - ütlesin, et lähen hommikusööki tegema, aga Ingrid tahtis välja minna. Nii siis läksime Panera Bread'i sööma, pärast seda shoppama. Mis mind nii väga häiris on see, et ta tegi mõlemale tüdrukule enne minekut meigi ja hullult lõhnatas neid. Lisaks sellele nad kandsid kleite (siin oldud pea 5 kuu jooksul pole ma neid veel kordagi kleite kandmas näinud). Shoppamise käigus segas mind see, et ta sundis neid proovima riideid, mida ma tean, et kumbki neist kandma ei hakka. Ning kui Aartika valis endale midagi sinist (talle meeldib nüüd vist sinine), siis Ingrid üritas talle selgeks teha, et see pole naiselik, et ta peaks midagi roosat valima - seelikut või kleiti.
Koju tagasi jõudsime kella 7 paiku, kui pereema juba oma venna ja vanaemaga kodus olid. Nüüd siis said nimedest ka näod. Sõime õhtust ning mina tulin magama ära.
Laupäeval käisime pereema venna ning tüdrukutega White Water Park'is, mis on siis üks suurimaid veeparke siin - kaua eriti olla ei saanud kuna pidime ootama mingi tund aega järjekorras, et sisse saada ning kella 2ks pidime tagasi kodus olema pereema soovil. Aga kuna meil on hooajapääsmed, siis saame seal terve suve vältel käia. Koju tulles käisime pesemas ning sõime lõunat. Esialgselt pidime kohe seda minema StoneMountain Park'i, aga plaanid muutusid ning läksime hoopis kella 6 paiku. Sina sõidul ma magasin autos, sest Archita ajas mind hommikul kell 8.20 üles - ma ei tea, miks. Kohale jõudes kõndisime jälle üles mäkke (nagu veebruaris tegime, kui seal käisime), mõned pildid:

 Atlanta Downtown

 Atlanta Midtown

 Tüdrukud

 Minaaaa

Ingrid ja Archita.
















Pärast seda läksime Lasershowd vaatama, mida näidati mäepeale (sellele pildile):

Tegin ka video, aga sealt on midagi rakse aru saada.
Rahvast oli seal umbes sama palju, kui meie laulu- või tantsupeol ehk. Alguses näidati Lasershow toetajate klippe: Atlanta Bravers (pesapalli meeskond), Atlanta Hawks (korvpalli meeskond) ning Atlanta Trashers (jäähoki meeskond), siis tuli video Georgia osariigist ning siis USA ajaloost, mille käigus lasti Ameerika hümni.
Seal seistes ja kõike seda vaadates mõtlesin, mida võivad tunda ameeriklased. Ise mõtlesin oma pisikese Eesti peale ning tundsin suurimat uhkust olla selle erilise riigi kodanik. Rääkigu inimesed mis tahavad, aga Eesti on kodu ning eestlane olen ja eestlaseks jään, sest ausalt - eestlane olla on uhke ja hää!
Lasershow lõppes aga uhke ilutulestikuga. Pärast seda läksime sööma IHOP'i - International House Of Pancakes - Rahvusvaheline Pannkoogi Maja. Koju jõudsime 00.15 - ja arvake ära kas kõik olid unised või mitte. Keerasin oma toa ukse lukku, et hommikul segajaid ei oleks.
Kell 10 läbi natuke ärkasin üles, käisin sõin hommikust - Ingrid, tüdrukud ja pereema vend läksid veeparki, mina jäin koju, sest koolitööd oli vaja teha. Kuna eelmine tund puudusin pidin ise kõik järgi õppima pluss töövihiku ülesanded ära lahendama. Vahepeal rääkisin Kristeliga msnis, kes suurema eesti toitude isu peale ajas oma sproti jutuga. Aitäh Sulle - ilmselgelt näen sellest und ka nüüd.
Õhtul käisin Aartikaga kinos Kariibimere piraatide neljandat osa 3D variandis vaatamas - no lihtsalt peab seda filmi, muusikat ja Johnny Depp'i armastama! Tuli tahtmine kõik esimesed 3 osa järjest ära vaadata.
Koju tulles maadlesin natukene Architaga, et ta pesema saada ja pärast dušši alt välja, aga kuna ta mind ei kuulnud tulid mulle appi pereema ja -isa ning asi lõppes sellega, et ta jälle lihtsalt seisis nuttis ja ei teinud mitte midagi. Lõpuks siis mingi pool tundi hiljem saime ta liikuma. Nüüd õnneks kõik magavad.
Rääkisin just Monikaga, kes on nüüdseks uues peres Washingtonis ning ülimalt rahul sellega, ning Muskaga, kes enne tööle minekud msnist läbi tuli.
Teile kõigile aga ilusat algavat tööpäeva ning mina keeran nüüd ka tuttu! :)

Siilitydruk

Suvevaheaeg - K, N

Eile tahtsin kirjutada, aga ma olin päeva lõppedes surmani väsinud, kohe vajusin magama.
Aga hommikul siis ärkasin üles viimast korda enne järgmist õppeaastat kell 6. Nagu ikka tüdrukud üles, hommikusöök ja kooli. Viiendal klassil oli viimane kõnd koolipeal, kuhu olid ka kõik vanemad oodatud. Kuna järjekordselt meie pereema ja -isa ei läinud, olin mina kohal. Aga see oli nii halvasti organiseeritud, et nad põhimõtteliselt jooksid mitte ei kõndinud ja nii ei saanud ka ühtegi pilti teha ja üldse oli see kuidagi nii mõttetu. Kella 8.30ks sain siis tagasi koju ning hakkasin pesuga tegelema kuna teadsin, et täna selleks aega ei ole. Kui tüdrukud koju tulid, siis veetsid niisama oma vaba aega kuni tenniseni - 2 tundi jällegi mõttetut istumist. Võtsin läpaka kaasa, aga kuna seal ei ole Wifi't, siis mängisin niisama arvutimänge. Pärast tennist sõitsime Atlantasse hulgilattu, kus saime pereemaga kokku - ostsime suuremas koguses toidukraami jällegi ning siis tulime koju. Aitasin Aartikal tema tuba natukene koristada - pereema sugulased tulevad homme 3ks nädalaks siia ning terve maja peab läikima... tunnen juba koristajale kaasa, kes homme siia tuleb. Pereema kirjutas talle nimekirja, mida tegema peab. Hiljem aga aitasin Archital pesemas käia ning läksime magama, kuna kõik olid nii väsinud, siis plikad magasid 5 minutiga.
Täna hommikul ärkasime 9.30, et klaveritundi minna. Hiljem kodus aitasin Aartikal ta toa täielikult ära koristada, siis sättisin ka Archita tuba ja kööki veel, tegin lõunat ning läksime Architaga võimlema. Koju tulles käskisin tal kohe pesemas ära käia, et hiljem sellega jamama ei peaks. Siis aga jäime Ingridit ootama - nende eestlannast lapsehoidja, kes oli nendega 4 aastat koos. Eesti keel on tal suht vigane ning inglise keeles rääkides aktsient nii tugev, et minul on temast suhteliselt raske aru saada. Siis aga sõime õhtust ning ma koristasin köögi ära, et nad saaksid omavahel olla. Siis  tulin aga voodisse, nemad vaatavad Aartika arvutist mingeid videosid või filme, ei hakka neid segama ja uni on ka peal.

Ostsin endale ka soolatüüka ravimi - mingid plaastrid, eks näis ka aitavad ka :) Loodame.
Nüüd aga sätin magama :)

Siilitydruk

Neljapäev, Esmaspäev ja Teisipäev

Olin Miami pärast niii vaimustuses, et unustasin sootuks midagi tähtsat kirjutada :)
Nimelt neljapäeval oli Archital võimlemises show, kus nad demonstreerisid kõike, mida õppinud on ning lõpuks said tunnistuse :) Hästi vahva oli neid seal vaadata:

Esmaspäevast saati olen siis tüdrukutega üksi kodus. Pühapäeva õhtul sõitis pereisa Denverisse ärireisile ning pereema Californiasse. Kõigega oleme ilusti hakkama saanud ning õnneks kuulavad ka mu sõna. Eile siis aga igastahes viisin nad kooli, tulin koju ja magasin paar tundi. Kella 11ks läksin tagasi kuna Aartika klass korraldas Talendishow - seal nägi ikka kõike. Aartika tegi lühinäidendi "Teine Maailmasõda" - väga hästi tuli välja ja kõik naersid ka. Peale selle demonstreerisid õpilased oma teisi oskusi - algtõed erinevatest spordialadest: jäähoki, korvpall, softpall, jalgpall, Ameerika jalgpall, male, rulatamine ning ergutustüdrukud, lisaks mängiti klaverit ja kitarri, loeti hispaania keeles, näidati kuidas koerale trikke õpetada ning tehti nalja uudiste saade. Väga väga lahe ja andekas oli.
Hiljem käisime nendega tennises ja veetsime vaikse õhtu.
Täna viisin kooli ja jäin ise sinna, kuna toimus viienda klassi õpilaste auhinna tseremoonia - ehk siis kuna järgmisest aastast on nad põhikoolis, mis tähendab, et kõik lähevad teise kooli, siis oli see kui lõpuaktus, kus neid tänati ning anti erinevaid tunnistusi. Aartika sai kokku 6 erinevat tunnistust/tänukirja, üks neist kusjuures on president Barack Obama isikliku allkirjaga. Tegin ka seal mõned pildid:

Pärast seda kogunesid õpilased oma vanematega klassidesse ning ka seal toimus väike pidulik ja lõbus istumine. Anti õpetajale kingitus ning õpetaja jagas veel tunnistusi laiali.
Koju saabudes aga hakkasin nende tube koristama, kuna reedel tulevad pereema vend ja vanaema ja mingi sugulane veel siia kolmeks nädalaks ning neljapäeval tuleb tüdrukute esimene lapsehoidja eestlanna Ingrid. Noorema tüdruku toa koristamise käigus leidsin ma hiiglasliku ämbliku:

Ma ei ole nii suurt veel näinud ja ma ausalt sattusin täiesti paanikasse. Alguses mõtlesin, et mingi mänguloom jälle, aga siis ta hakkas kõndima ja ma totaalselt keerasin ära. Vaene Monika, kellega ma too hetk rääkisin, ta pidi mu kiljumist ja lõugamist kannatama. Ma ei julgenud talle ligidale ka minna, aga lahti oli vaja saada tast. Selleks ajaks kui julguse kokku võtsin ning köögist plastmass karbi tõin oli ta kadunud ja ma ei leidnudki teda üles. Täitsa JUBE! Tüdrukutele ma ei öelnud, et nägin, muidu nad läheksid lolliks ning Archita ei julgeks oma toas magadagi... ma see vastu ei julge enam siin majas elada :D
Siis aga tulidki plikad koju ning me läksime Aartikaga poodidesse.. ma pidin mingid dekoratsioonid ostma, mis hiljem kooli kaunistajatele viisin, lisaks sellele ostsin endale värvid ning paberi, kuhu peale joonistama hakkan - jah! tänasest alustasin oma kunstitundidega. Ma veel ei ütle, mida teen, aga varsti saan ehk juba pilti teha ning siia üles riputada. Ning Aartika ostis veel erinevaid asju, millest tegi kingikorvid oma "Targad ja Andekad" aine õpetajatele.
Hiljem käisin Architaga ujumas ning pärast seda liikusimegi kunsti. Hiljem õhtusöök ning oligi uneaeg.
Homme hommikul tuleb pereema koju ning homme pean ka jälle kooli minema kuna viiendal klassil on mingi viimane kõndimine - pm peaks see tähendama, et viiendikud kõnnivad kooli koridorides, kus siis teised klassid ja lapsevanemad neid tervitavad. Eks näis, mis homme toimub :) Peale selle on plaanis pesu pesta kuna homme on VIIMANE koolipäev. Ja pealekauba hakkab nüüdsest neil olema neljapäeva lõunati klaveritunnid. Eks näis, mis suvi toob :)

Siilitydruk

Miami!!

Appikene, appikene, appikene!
Mul pole nii palju sõnugi, et seda kirjeldada! Lihtsalt PEAB armastama seda linna! Okei.. alustan siis täitsa algusest.

Reedel kell 7 läbi natuke pidi meie lend minema, kuid kahjuks lükati see edasi mingi 45 minuti võrra. Igastahes neljakesti koos me lõpuks lendu alustasime: mina, Christine, Andrea ja Teresa. Läbides passi ja pileti kontrolli olin ma hästi elevil ees olevast seiklusest ning tervitasin seda kontrolli seal hästi rõõmsalt, siis ta ütles mulle, et ma olen kindlasti modell, Teresa hakkas naerma ning mina olin nii üllatunud sellisest komplimendist, et jäin sõnatuks. Suutsin aint veel rohkem naeratada ning tänada, kui ta mu passi tagastas.
Lend kestis alla kahe tunni. Lennujaamast välja astudes oli lausa vapustav, kui palav.

Otsisime üles bussijaama ning jäime ootama enda transporti. Mingi pool tundi lõime aega surnuks ja kaalusime takso võtmist kuni lõpuks tuli vajalik buss. Sõit kestis pea 45 minutit ning huvitav oli inimesi jälgida. Istusime Teresaga kõrvuti (Christine ja Andrea natukene eemal meist) ning naersime ja kommenteerisime. Lõpuks jõudsime enda peatusesse, kus jäime järgmist bussi ootama, et hostelisse saada.

 Minu esimene oma silmaga nähtud palmi puu :)

Õnnelik, et lõpuks Miamis.










45 minutit oodatud ja no ei mingit märku meile vajalikust bussist, samas kui teisi sõitis suht mitu korda mööda. Lõpuks mingid tüdrukud, kes ilmselgelt sama bussi ootasid, võtsid takso - meie seda teha ei tahtnud, sest oleks liiga kalliks läinud. Siis aga kõndis mingi kutt mööda, kellelt lõpuks küsisime, et kas ta teab, kui kaugel meie hostel asub ning kas ka bussi kohta infot omab - bussist ei teadnud midagi, sest "tavaliselt" nad sõidavad ikka, aga hosteli suuna andis kätte, öeldes, et mingi 20-25 kaugusel. Hakkasime siis kõndima, alguses väga vaimustuses kõigest, mis seal toimus - öö elu oli ikka täiega hoos, meeletult palju erinevaid klubisid/baare teineteise kõrval ja igal pool järjekorrad. Kuna kõndisime kohvritega, siis päris mitmed hõikasid "Welcome to Miami!". Kuulsin ka ühtesid mööduvad inimesi eesti keeles rääkimas, aga kahjuks ei öelnud ma neile mitte midagi. Oleks natuke võinud paar sõna vahetada :) Lõpuks kõndisime kokku oma 2-3 tundi (täpset aega ei vaadanud), mis tegi siis 30 tänavat ning u 7 miili = u 11 kilomeetrit. Igastahes kell 2 öösel jõudsime oma hostelli, kus ootasid ees juba Kim, Rosa, Antonia, Margarita ja Evgenija. Kuna meil oli 8 voodikohaga tuba ning meid oli 9, siis Christine läks teise tuppa magama.
Kell 6 hommikul hakkas Margarita juba ringi tuulama, seega oli uni häiritud. Ajasin siis üles, käisin pesemas, sättisin omi asju ning lõime aega surnuks kuni hommikusöögini, mis oli kell 9.30. Pannikoogid - halvimad, mis ma terve oma elu jooksul saanud olen :D Aga nälg tegi oma töö ja nii ma nad ära sõin. Siis aga tuli meile järgi buss, millega saime natukene linna ekskursiooni ning suundusime Alligaatorite Parki.

Need pildid on meie teekonnas pargini.
Pargis läksime sõitma Airboatiga, et näha alligaatoreid:

Ema alligaator, kelle kõrval oli u 15 pisipoega. Pildil hakkab ema kaitsepositsiooni sisse võtma.









Pärast seda vaatasime pisikest etendust, kuidas üks mees rääkis skorpionitest (näitas ka ühte), ussidest, konnadest ja siis alligaatoritest. Kõiki näitas ka. Alligaatoriga demonstreeris, kuidas oma kätt saab tema suhu panna nii, et ta ei hammustaks ning kui kiiresti ta hammustada võib. Siis kuidas neile tagant poolt läheneda, kattes nende silmad kuna see hoiab neid rahulikuna ning kui silmad on kaetud, siis võib nendega erinevaid vigureid teha:

Pärast seda oli meil endal võimalus pisi-alligaatoriga pilti teha:

Pärast seda trippi suundusime tagasi hosteli, kus vahetasime riided ning läksime Miami randa:

Rahvast oli metsikult, päike oli kõrvetav, ookeani vesi meeletult soe ja soolane. Mõnus aeg :)
Siis aga oli aeg juba õhtusse jooksnud ning liikusime hostelli.
Hostelli puhul meeldis kõige rohkem, et seal said kõik nii ruttu sõbraks ning suhtlesid täiesti vabalt - inimesi oli igalt poolt maailmast koos. Plaan oli peole minna, aga kuhu, seda ei teadnud veel keegi. Kuna Miami on meeletult kallis linn, siis selle asemel, et kuskil klubis alkoholi osta käisime poes ja iga üks ostis seda, mida tahtis. Kõik tüdrukud peale minu olid kas Saksamaalt või Austriast, seega mina olin ainuke, kes saksa keelt ei mõistnud. Kolm nendest on päris algselt päris Venemaalt. Need kolm ostsid endale viina, ülejäänud tüdrukud õlut ning mina kaks siidri taolist jooki. Kuna Margarita ja Antonia sebisid seal juba mingite Prantsuse kuttidega, siis nemad kutsusid meid kuskile basseini peole. Kuna kellelgi mingit targemat plaani ka polnud ning sissepääs tasuta, siis läksime. Ja see oli võimas. Täpselt nagu kuskil filmides. Mingi suhtelistelt uhke hotelli basseini ääres eraldi boks diivanite ja šampusega. Esimest korda elus tantsisin ka basseinis - jah, seal oli basseini astmeline, kus kõige madalamal oli vesi natukene üle pahkluu ning seal sai tantsida :) Niiii mõnus ja nauditav oli. Kahjuks mul pilte pole, aga kuna Christine tegi neid palju, siis ootan temalt mõnda :) Mingi poole nelja paiku jõudsime tagasi hostelli ning uni tuli ka silmapilgselt. Kell 9 ärkasime üles ning sättisime hommikusöögile. Jälle need vastikud pannkoogid. Pärast seda läksime suveniiripoodi, kust ostsin 2 särki, võtmehoidjaid ning mõned postkaardid - lisaks neile on 400 pilti ja paar videot mälestusena :) Pärast seda suundusime jällegi randa, mille tulemusena olen ma punane nagu vähk ning õlakotti või midagi sellist kanda on meeletult valus. Päikesepõletus mis sugune :)
Kella 4ks oli meile takso järgi tellitud ning kuna üks New Yorki neiu küsis, kas saaks ka meiega, siis sõidu eest maksime ainult 6 dollarit näkku, mis on Miami kohta imeodav :) Lennujaamas passisime 2 tundi, enne kui saime reisi kodupoole alustatud.
Kuna lubasin mõnele inimesele, et teen kõik, et ka teie end tunneksite kui Miamis, siis tegin väikse video õhkutõusmisest:
http://www.youtube.com/watch?v=O3LAr4iDUDA

Ka paar pilti Miamist ülevalt vaates:

Ning samuti video lennukist alla vaadates:
(PS! Pilvelõhkujate ääres on täielikult Miami ranna piir):

http://www.youtube.com/watch?v=npKgC5JiHFI

Atlantas maandusime õhtul 10 läbi ning Andrea pereisa korjas meid lennujaamast peale ja sõidutas iga ühe koju. Tuppa astusin u 23.15 ning suhteliselt kohe vajusin ka magama.
Aga ikkagi: Lihtsalt ARMASTAN Miamit!

Siilitydruk

E-T

Eile saatsin siis tüdrukud kooli ning keerasin uuesti magama, no ei olnud ikka kõige parem olla. Mingi 3 tundi magasin umbes. Kui nad koju tulid, näksisime natukene ning läksime Monopoli mängima. Neil on siin elektrooniline Monopol - see tähendab, et raha ei ole. On nagu pangakaardid sellised plastikust nagu ikka ning kalkulaatori moodi pisike aparaat, kuhu saad kaardi sisse panna.. ühel pool vastavalt + märgiga, kui raha on vaja juurde lisada ning teisel pool - märgiga, kui raha on vaja maha võtta. Iseenesest kergem süsteem, kui selle paberiga mässata. Eriti kaua mängida ei saanud, sest pidime tennisesse minema. Kaks tundi seal passitud, saime koju, õhtust süüa ning magama. Minu ööst aga ei tulnud jällegi midagi välja. Mu pea, täpsustades siis otsaesine ja oimukohad, valutas nii meeletult, ei lasknud mul uinuda. Kui juba hakkasin jääma ning asendit vahetasin tuli selline plahvatus tunne tagasi. See oli KOHUTAV. Mul pole kunagi midagi sellist olnud :S Ja kui ma veel hommikul voodist välja pidin tulema, oi jeerum.. natuke aega niisama voodiserval istununa tõmbas õnneks tagasi ning tüdrukud sain ülesaetud ja kooli viidud. Koju jõudes vajusin kohe voodisse tagasi ning imekombel ka uinusin - jällegi 3,5h magamist. Ning tänane päev möödus ka kiiresti. Käisime Architaga ujumas, pärast seda vaatasime kolmekesi telekat ning siis läksime kunstitundi. Kuna endal tuli ka selline tahe kätt proovida (mis siis, et koolis mulle kunstitunnid ei meeldinud), et järgmisest nädalast hakkan nendega koos maailma/õppima :D Eks näis, mis mu loovusest siis välja tuleb. Pärast seda aga sõime õhtust, Archita luges mulle raamatut ning oligi märkamatult käes uneaeg.
Kinoõhtu jätan täna vahele, kuigi plaan on üks osa Ühikarotte enne magama jäämist siiski ära vaadata. Loodan, et täna ikka saan magada :)

Panen teile ka ühe eelmise suve mälestuse video siia:
(Mind ennast seal näha küll õnneks ei ole, aga nime võite lõpust lausa kahel korral leida. Uhke tunne :))

Siilitydruk

Haige

Eile hommikul ärkasin siis üles suure kurguvaluga, no neelata oli lausa võimatu. Käisin pesemas, käisin tüdrukutel järel ning siis jõin piparmündi teed ning valmistusin kooli minema. Õppisime uut osa ning hiljem tegime testi, mis tundus kerge, aga samas raske. Koju sõites tundsin, kuidas terve mu keha lihtsalt valutab, aga kuna olin lubanud pereemale, et lähen tema ja tüdrukutega poodi, siis läksime. Mingi tund aega u olime ära ja tundsin, kuidas iga sekundiga halvemaks läks. Ostsin ka sidrunit, küüslauku ja musta leiba (siinsed inimesed söövad ainult saia, mida nemad leivaks kutsuvad. Nad ei olnud varem kuulnudki, et selline asi nagu must leib olemas on). Koju tulles tegin teed, küüslaugu leiba ning kraadisin: 101,5 F = pea 39 C. Heitsin kohe pikali ka, aga mida ei tulnud oli uni. Terve öö lihtsalt vähkresin, aga und ei tulnud. Kraadisin ka vahepeal ning temperatuur oli tõusnud 40 kraadini. Vastu hommikut jäin siis magama, mingi 6 paiku ehk ning 9.30 olin juba üleval. Päeva peale sain palavikust lahti, juues ikka rohkelt teed ning püsides ikka voodis. Nüüd õhtul sõin veel küüslaugu võileibu, kuid ka palavik on natuke tagasi tulnud. Eks näis, kuidas homme hommikul on olla.

Siilitydruk

Neljapäev-reede

Ma ennem vaatasin oma blogi ja siis ei näidanud mu eelmist postitust ja ma juba sattusin paanikasse ja läksin väga kurjaks.. nüüd siiski näitab, et on olemas. Seega, kes seda ei näe, palun andke mulle teada :)
Aga nüüd siis minu kaks viimast päeva. Eile tegelesin pesuga ja polnudki nii hull, kui viimased nädalad muidu olnud on :) Kuna suht kuskile minna ei saanud, siis vaatasin Kanal 2 kodukal olevad kõik minu jaoks seninägematud Sõnasõda osad ära. Vaatasin ka Ühikarotte, selle sarja vaatan järgmisena ära :) Kella kolmeks tulid tüdrukud koju ning me hakkasime Architaga Eurovisiooni vaatama. Pidin talle seletama, mis Eurovision on ning kui esimene riik - Bosnia & Hertzegovina - lavale tuli, siis ta küsis mu käest, mis see veel. Ma arvan, et ta sai geograafiliselt Euroopa suhtes palju targemaks :) Kahjuks me Eesti laulu ei näinud, sest pidime võimlema minema, aga koju tulles oli õnn suur, kui saime teada, et Eesti ja ka Rootsi, mis meile väga meeldis, finaali said. Archita lemmik oli Slovakkia ning ta oli selle koha pealt õnnetu. Siiski tahaks homme finaali näha, aga kahjuks olen ma koolis ning tagasi tulles pean pereema ja tüdrukutega shoppama minema, kuna pereema palus seda täna - väites, et talle meeldib minu riiete valik ning minu arvamus loeb tema jaoks palju. Aga siis õhtu kulges meil rahulikult - sõime, nad käisid pesemas, Archita läks magama ning Aartikal aitasin järjekordset projekti teha, mis seekord hästi kergesti ja kiiresti läks. Siis sain ise ka voodi ning mõtlesin, et vaatan veel Ühikarotte, aga ta laeb nii aeglaselt ja jookseb koguaeg kokku, et ma siis pigem andsin alla ja keerasin magama.
Aaa.. sain kätte ka perekond Veedla sünnipäevakaardi, mis oli samuti imearmas ja südamlik! Aitäh teile. Nii hea tunne tuleb sisse, kui neid vaadata ja mõelda, kui paljud ikkagi mu peale mõtlevad ja koju tagasi ootavad. Samuti ka teie, mu blogilugejad! Nii armas, et ikka siin pilku peal hoiate. Kahjuks ma ei tea täpset arvu, kui paljud loevad, aga lehekülje külastajate number on juba omaette näitaja! :) Kallid teile kõigile!

Täna hommikul saatsin plikad kooli - pidin nendega kaasa minema, kuna Aartikal oli tunnis "Targad ja Andekad" konna pulm ning ta oli seal muusikamänedzer. PS! Ärge küsige, kuidas see konnapulm välja näeb või kas seal olid päris konnad.. ma ei tea midagi, aitasin tal aint süntesaatori ja sülearvuti klassivedada.. pärast seda tulin ära. Kodus sõin, sättisin nende toad korda ning läksin välja. Käisin Marietta Square'l ja selle ümbruses jalutamas. Juba enne siia tulekut avastasin linna kodulehekülje pealt surnuaia pildi, kus tahaks ära käia ja ise ka pilti teha.. nii ma siis täna läksin:
Oma tuuri alustasin Marietta Squarelt, kus tegin pilti ainult sealsest purskkaevust:

Edasi jalutades sain parema maja kohtuhoonest:

Ja mis siin naljakas on, mida ma täheldasin, siis lähedal olevad tänavad on kõik täis pisikesi elumaju, kus tegutsevad ainult juristidebürood. Alguses ma ei julgenud pilti teha, kuid siiski võtsin julguse kokku ja umbes nii nad on:

Enne kalmistule minekut jalutasin niisama kõrvalistel tänavatel ning seal olles tekkis kõhedusttekitav tunne. Arvan, et sattusin nö vaesemate rajooni, kuna majad olid paljud sellised nagu filmidest näha võib:

Vahepeal tekkis isegi tunne, et olen tumedanahaliste elamurajoonis kuna kõik, keda märkasin nägema olid tumedanahalised. Ja ausalt öeldes tuli väga kõhe tunne sisse ja peas ketras mõte, kuidas ma siit kiiremini ilma tähelepanu tekitamata minema saaks. Igaks juhuks panin kaamera ka kotti ning hoidsin seda kõvasti käes, sest filmidest tulenevalt hakkasi igasugused ettekujutused peas ketrama. Lõpuks nägin kohtuhoone kella ja siis tuli kergendustunne, et ma ei olegi eksinud ja pääsen siit. Edasi läksin siis kalmistule. Tegemist on sõjaveteranide kalmistuga ning väga ilus koht on. Seal on tuhandeid haudu:

Koju tulles rääkisin natukene Krissga, siis käisin tüdrukutel koolis järel ning siis rääkisin jälle pikalt Krissuga. Hiljem tuli tüdrukute sõbranna külla ning tund pärast seda viisin kõik kolm sinna - Aartika ja Archita ööbivad seal. Seega olin mina juba 7 vaba :)
Kui pereema koju tuli, sõime õhtust ja rääkisime pikalt igasugustest asjadest. Ning mis mulle kõige rohkem meeldis oli see, kui ta ütles, et pole kedagi veel näinud, kes Aartikaga nii hästi läbi saaks, kuna ta on varajases pubekaeas ning tujutseb palju. Ma ütlesin, et kui tema tujutseb minuga, tujutsen mina vastu.. aga huvitav, kas see tähendab, et ma pole ka veel puberteedieast välja kasvanud.. mingi hiline puberteet?!?! :D
Pärast seda, aga kolisin oma tuppa - plaan oli homseks testiks õppida, aga nüüd peab lihtsalt hommikul pilgu peale viskama või lihtsalt loomulikust intelligentsist ära tegema :D Eks näis, mis saab.
Nüüd on aga plaan vaadata Ühikarotte ning pärast seda magama :)

Siilitydruk

4 kuud

Ise ka ei usu, et juba 4 kuud siin oldud. Aeg läheb ikka kiirelt :D
Niih - eile, mis ma siis eile tegin. Kui tüdrukud kooli olid saadetud siis pugesin tagasi voodisse, et Merle blogi edasi lugeda. Pärast seda vaatasin ka Sõnasõja mingit osa veel. Üldse on tegelikult nii palju sarju, millel tahaks silma peal hoida, aga no ei suuda kuidagi ja aega ka pole. Mõtlen alati, et õhtuti enne magama jäämist, aga ma olen nii väsinud, et kohe vajuks kui voodisse saaks. Nagu praegugi, kell on alles 9.30 ja ma juba tahan magada. Aga mingi kella 11 paiku läksin jälle alla korrusele tantsima, pärast seda käisin pesus ja läksin poodi, kus on ka apteek. Tahtsin soolatüüka ravimit ikkagi osta, aga seal ka midagi ma ei näinud, mida julgeks osta, seega jäi ostmata. See-eest sain 3 paari odavalt teksapükse ning 2 püksirihma.
Koju tulles lõin natuke aega surnuks ning siis läksin tüdrukutele bussi vastu, et Architaga ujuma minna. Tal on ikka nii lahe treener. Superhästi saab lastega läbi ja kuidagi nii loomulikult tegeleb nendega. Mis aga eriti meeldib, et ta tõesti näitab hoolivust üles - ta koguaeg küsib kõigi käest, kas kõik on korras ja kas nad ikka jõuavad veel ujuda. Eile andis Architale lestad (ta on muidu kõige aeglasem grupis) ja oi kuidas tüdruk särama hakkas, Ülejäänud 20 minutit ujus ta naeratus näol. Tulime koju, pesime puhtaks, tantsisime jälle natuke ning läksime kunstitundi. Seal mängisin jälle õpetaja pisipojaga ning vaatasin, kuidas tüdrukud joonistasid. Üllatavalt vara jõudsime koju, tegin neile süüa ja panin voodisse ära. Ise läksin kinno. Selle nädala filmiks valisime "Red Riding Hood":

Soovitan kõigile, kellele armastusfilmid ja ja natuke õudust meeldib! :)
Koju sain hilja - seega ei hakanud ka enam blogi kirjutama.

Täna hommikul maadlesin jälle noorema tüdrukuga, aga õnneks sain nad siiski suhteliselt õigel ajal kooli. Koju tulles hakkasin ükshaaval läbi uurima, kui järsku sain SMSi ning sellele kohe tuli ka kõne otsa. Merle helistas mulle ja niiiiii hea oli telefonis jälle eesti keeles rääkida. Siin kohal teeks ka paranduse ühele oma eelnevale postitusele: Merle on Keenias, mitte Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ühtekokku rääkisime peaaegu tund aega, kui mitte kauemgi. Pärast seda lugesin tema Keenia blogi läbi :) Siis suhtlesin Monikaga ning kuna ilm võrratult ilus oli jälle (teist päeva järjest 31 kraadi ja lämmatav palavus, tegelikult on üsna jube, sest mitte midagi ei tee ja lihtsalt higi voolab) kolisin välja varju alla istuma. Seal tegin ära oma koolitöö, nüüd jääb ainult testiks õppida, ning suhtlesin Muskaga.
Kui tüdrukud koju tulid, siis vedelesime niisama - vaatasime telekat ja ka tantsisime jälle natuke. See on ausõna sõltuvust tekitav mäng! Hiljem  käisime Aartikaga ujumas, pärast mida sõime õhtust ning kupatasin nad pesema ja siis juba oligi voodisse mineku aeg. Ja kuna nad suht vara magama said, siis sain ise ka varem lahti :)
Vot sellised ongi minu kaks viimast päeva nüüd olnud. Homme on pesupäev ja eks näis, mis reede endast kujutab :)
Nüüd aga magama.

Siilitydruk

Esmaspäev

No täna ei saanud kuidagi üles, aga pean ju ennast sundima. Õnneks läks mõlemaga hommikul kergesti ning said ka õigel ajal kooli. Koju tagasi tulles hakkasin uuesti Merle blogi lugema ning nii huvitav on, et muudkui loen ja loen ja loen. Samal ajal ootasin ka Monikat, kellel oli kurta vaja. Nimelt toimus tal täna õhtul vestlus pere ja LCCga kuna ta võttis vastu otsuse peret vahetada. Kahjuks pole temaga rääkida saanud, seega ei tea, kuidas tal läks. Pärast aga läksin käisin pesus, küsisin pereisa käest eelmise nädala palga ning läksin välja. Plaan oli osta rohtu soolatüüka vastu - nimelt on mul see näpu peal ja on viimasel ajal aina suuremaks ja häirivamaks muutunud :S Kunagi pole midagi sellist olnud ja nüüd äkki, venna soovitas Wartnerit, aga ma siin seda ei leidnud ja üldse kuidagi kahtlased olid need siinsed rohud, jätsin ostmata. Ostsin hoopiski pisikese komplekti šampooni, palsami, hambapasta, kreemi ja hambaharjaga - nüüd ei pea Miamisse minekul vähemalt kohvrit kaasa vedama, vaid saab käsipagasiga reisida. Koju naastes sättisin tüdrukute toad korda, lugesin natuke veel Merle blogi ja siis ka Eesti uudiseid. Plaan oli CSI: Miamit vaadata (mõtlesin, et vaatan natuke ehk näen seal olles mõnda sarjast tuttavat kohta ka siis :D ), aga pereisa tuli küsima, kas ma vaatan või tõmban alla midagi, et ta Interneti ühendus on megaaeglane - seega loobusin sellest plaanist. Hakkasin hoopis koolitöid tegema, et viimasel minutil kiirustama ei peaks ning jääks aega ka testiks õppida. Pärast lugesin raamatut - no tegelikult loen hetkel kahte raamatut: üks on inglise keelne armastusromaan, mis on käsil siis kui ümbruses on kõik vaikne ning teine on Eesti enda Kivirähk'i "Mees, kes teadis ussisõnu" - seda loen igal pool mujal, kus võimalik. Varem kui ma lugesin pidi mul alati täielik vaikus olema, et ikka keskenduda saaks, Kadriorgu kolides harjusin lugema kui taustaks on võõrkeelne tekst (enamasti oli selleks inglise keelne muusika) ja nüüd saan lugeda eestikeelseid raamatuid tüdrukute trennides ja ringides, sest siin ma oma kodukeelt ju ei kuule :)
Siis aga tulid tüdrukud koju ning sain positiivse uudise: Archital see nädal kodutööd jälle ei ole, jippikajeejee :D Lasin neil siis teha, mida tahtsid kuni oli aeg riided vahetada ning tennisesse sättida.
Teel tennisesse juhtus üks imelik asi: nimelt seisime punase tule all, kui järsku kuulsin autoukse kinnilöömise häält, vaatsin siis aknast välja ning üks mees kõndis enda eesoleva auto juurde, aga kuna foor oli just roheliseks läinud, siis see mees sai aint auto aknale koputada, kui auto minema sõitis ja nii kiiresti kui võimalik manööverdades nii palju kui võimalik nii kaugele kui võimalik. Ma ei saanudki aru, mis siis toimunud oli ja kahjuks ei tea ka kuidas asi lahenes, aga ma arvan, et see kuri mees ei saanudki seda autot kätte.
Nagu ikka esimene tund kuulus Architale mängimiseks:

Archita tunni lõppedes juhtus teine imelik juhtum: üks tüdruk (oletatavasti 5-6-aastane) oli puu otsa roninud ning kuidagi libisenud nii, et ta sõna otseses mõttes rippus ühe oksa küljes 3m kõrgusel maapinnast, mingid kolm naist - nende seas ka tüdruku ema - jooksid puu alla, aga nad ei ulatunud ju temast kinni haarama. Kaua üks laps ikka suudab end kinni hoida, nii ta kukkus allapoole suutes õnneks haarata alumisest oksast ning sellega juba allapoole libisedes sai ema ta jalgadest kinni, et enda sülle haarata. Täitsa jube ikka, mis oleks võinud juhtuda.. see oli õnnelik õnnetus.
Siis aga hakkas Aartika tund pihta:

Koju jõudes saatsin Archita pesema ning ise hakkasime Aartikaga süüa tegema. Talle meeldib selle juures hullult aidata :) Pärast söömist valisime Architale kooliriided ning panin ta magama - mul on tunne, et ta kustus viie minutiga. Hiljem passisin juures, kui Aartika kodutööd tegi ning siis tulin arvutisse. Loomulikult Facebook esimene koht, aga see on tavaliselt õhtuti nii igav kuna teie kõik ju magate. Siis hakkasin erinevate inimeste blogisid üle vaatama ning Reelika blogist leidsin ühe hästi laheda video, mida ma pean jagama:

Teile teadmiseks: Reelika on Valgamaa tüdruk, kes tuleb augustist samuti Au Pairiks, tema koduks saab aga Stamfordi linn Connecticute osariigis. Minust jääb see kaugele.
Pärast blogisid kolisin Youtube, et üle tsekata eilsed superstaari lood ning no ausalt Artjomi esitus jättis nii võimsa mulje, et pean selle video siia üles panema:

Nüüd aga on kell juba nii kaugel, et aeg unedemaale ära kolida :)

Siilitydruk

Laisk Liisu

Jah.. Liisu on jälle laisk olnud. Nädal aega pole blogisse sõnakestki saanud.. Vabandan ja üritan seda parandada.. eriti nähes, et mu lugejate arv muudkui kasvab ja kasvab. Aga teen siis ülevaate oma nädala tähtsamatest asjadest:
1. Meie KÖÖK on lõpuks valmis.. JEEEEEEEEE!!!
Nagu päriselt.. terve pere on ikka mega õnnelik, et lõpuks normaalselt jälle elama saame hakata. Tegin ka mõned pildid, et näidata, milline see siis välja näeb:

 Põhi tegutsemispaik meie köögis.. seda saarekest seal keskel armastavad kõik ning peamised söömised toimuvadki nüüd selle taga :)

 Söögilaud, mida kasutame ainult siis, kui terve pere koos on.

Lühter, mis lakke pandi on küll nagu kuskil uhkes kohas.
















2. Teisipäeval käisin ainult Architaga kunstitunnis, kuna Aartika läks pereisaga uue kooli tutvustusõhtule. Kunstitunnis demonstreerisin õpetajale oma vene keele oskust ning sain ka natukene pisikese poisiga rääkida (tema jaoks pole oluline, mis keeles sa räägid, peaasi, et räägid). Julia aga kiitis mind nende lausete eest, mida ma öelda oskan :)
Õhtupoole käisin aga jällegi kinos. Seekord ainult Christinega kahekesti. Need kinoõhtud on ikka head, eriti kui pilet on ainult $1 = €1,4 = EEK 21 - Eks proovige Eestis kuskil nii odavalt kinno saada. Seekordseks filmiks oli "I am number Four":

3. Neljapäev oli totaalselt kohutav päev. Hommik algas pesu pesemisega, mida tegin kuni kella 14ni. Vahepeal tuli uus mööbel: kööki need pukid saarekese ümber:

Söögituppa uus laud, toolid ja mingi kapp:

Ning Aartika tuppa uus voodi ja öökapid. Minu jaoks on imelik, et 11-aastane saab endale King Size voodi (kõige suurema suurusega voodi, mis siin tavaline on elukaaslaste toas), aga noh - see on Ameerika ja nende jaoks normaalne:

Pm ta toas enam ruumi pole, nagu ennem oli ning tuba peakski nüüd aint magamiseks mõeldud olema.















Kella 14.15ks läksin kooli kuna õpetajad mängisid omavahel kickballi. Pm on see siis sama, mis pesapall, ainult, et siin ei lööda palli kurikaga, vaid jalaga. Moodustatud oli punane ja sinine tiim. Mina olin punase meeskonna poolt, kuna seal mängis Archita õpetaja ning ta on ainuke keda ma koolist tean (Aartika õpetaja ei osalenud). Meie siis Architaga olime punase meeskonna poolt ning Aartika sinise, kuna nemad olevat eelmine aasta võitnud. Ja arvake ära, kes võitis - jeee, ikka punane meeskond - mingi 17-8 või midagi sellist oli lõpptulemus. Neil oli ka hea hüüdlause: "Sinine meeskond peaks helistama 911-te kuna punane meeskond on leekides". Igastahes, pärast seda kiirutasime Architaga võimlema ning me jäime sinna hiljaks kuna ta ei kuulanud üldse minu sõna - ja ma olin juba nii väsinud ja selg tegi ka meeletult valu. Lõpuks aga ikkagi sinna jõudsime ning nii kaua kui tema võimles pisardasin mina natuke - nimelt sain oma kaua teel olnud sünnipäevakaardi Muska käest kätte :) See oli nii ilus ja armas ning niiiiiii suur igatsus tuli peale :(
Pärast võimlemist kiirustasime koju tagasi, vahetasime riided ning kiirustasime edasi klaverisse. Tavaliselt on neil see laupäeviti, aga kuna eelmine kord õpetaja polnud saadaval ning see laupäev oli neil mingi esinemine, siis tegi õpetaja asendustunni see neljapäev. Kartsin, et me jääme meeletult hiljaks, aga õnneks jõudsime täpselt paar minutit enne aega kohale. Koju tulles olin õnnelik, et pereema süüa tegi - vähemalt sellega ei pidanud ma enda pead vaevama, mis oli ka juba lõpuks natukene tuikama hakanud. Kui lõpuks mingi poole kümne aeg magama voodisse sain, siis kohe vajusin kah.
4. Reedel kui hommikul kell ärkama hakkas, siis mu esimene mõte oli, et misasja - täna on ju laupäev, siis aga meenus, et reede. Hommik oli jälle noorema tüdrukuga võimatu, kuna ta ei tahtnud üldse üles ärgata ning oli meeletult aeglane - seetõttu jõudsid nad kooli ka tavapärasest hiljem. Koolisüsteemi järgi peavad nad koolis olema 7.15, kuid tunnid hakkavad 7.45 - ma ei tea, miks see nii on. Koju tagasi jõudes jäin siis koristajat ootama, kuna pereema andis mulle käsud kätte, mis ma talle edasi pean andma.. nii ta kella 9 ajal siis tuli ja ma seletasin talle kuidas ja mida ja millega tegema peab. Kuna me oleme päris palju juba suhelnud ja saame täitsa hästi läbi, siis mul ei olegi nii raske talle enam pereema käske edasi anda, sest ta mõistab mind. Mõlemad vanemad pidid aga tööle minema, aga kuna pereema tundis end halvasti, siis ta jäi terveks päevaks koju. Kui pliksid koju tulid läksime Aartikaga jälle tantsima, pärast mida jalutama (mina, Aartika ja pereema), siis kui koju tulime, nägime oma tagaaias kitse:

Siis aga läksime toidukraami ostma ning koju jõudsime hilja - mingi kella 22ks vist. Sõime natuke ja igaüks sättis magama ära.
5. Laupäeva hommikul ärkasin poole kümne paiku, käisin pesemas ja läksin hommikust sööma - samal ajal ka oma kooli tööd tegema (ma ei jäta enam kodutööd viimasele minutile :D). Meil pidi ka test olema, aga kuna üks osa oli läbi võtmata, siis õpetaja suutis mingi kooli kõrgema tegelasega rääkida ja nädala võrra edasi lükata, seega on meil järgmine laupäev test. Kell 11 oli meil kokkulepitud msni videokõne vanaemaga - saatsin emmele ja vanaemale emadepäevaks kaardid (vanaemale ka pisikese kirja ja mõned pildid) ning siis ta tahtis mind ise tänada ja natukene rääkida. Mingi 30-40 minutit rääkisime, pärast seda vestlesin ka Muskaga ning paar sõna ka Muska emaga. Siis aga sättisin kooli. Miskipärast tuleb seal koguaeg uni peale. Õppisime uut osa ja see jäi paljudele väga arusaamatuks. Mina jagasin asja lõpuks välja, aga paljud ei saanud ikka aru ja siis õpetaja seletas ja seletas ja seletas. Lõpuks istusime 10 minutit kauem seal kuna me ju peame seda mõikama. Koju jõudsin natukene varem kui pere sellelt klaverikontsertilt, sõin väheke ja siis läksime Aartikaga jälle tantsima. Avastasin enda jaoks täiesti uue ja laheda loo. Aartika filmis ka kui ma tantsisin ning kui kedagi huvitab, siis saab pilgu peale visata aadressil: http://www.youtube.com/watch?v=0cKYdQsXak0 . Lõpuks tuli Archita tantsima, siis nad meelitasid ka pereisa, kes tegi aint paar liigutust ning lõpuks tuli uudistama ka pereema, kes tantsis ikka päris mitu tantsu. Pärast tantsumaratoni hakkasime tüdrukutega filmidest rääkima ning kuna nad ei olnud näinud "Raise Your Voice" (Tõsta häält) ja ma seda taevani kiitsin, siis hakkasime seda vaatama - istusime kolmekesti ja nutsime. Tõesti väga hea film on. Lõppedes oli kell 11 ning aeg magama minekuks. Kuna mul und polnud, siis tulin netti - lugesin Eesti uudiseid ja niisama Facebookis rändasin ringi. Lõpuks magama jäin mingi poole ühe paiku.
6. Kell 8 ärkasin üles - imelik, et pühapäeval nii vara. Võib olla hakkas südametunnistus piinama, et on emadepäev, aga mul pole pereemale lilligi - kuigi ta on ju hostmom (otsetõlkes "võõrustav ema"). Läksin ajasin vanema tüdruku üles, et küsida, kas tal on lilled olemas ning tal ka ei olnud. Panin siis riidesse ja sõitsin poodi, kust ostsin ühe koogi ning 3 roosi. Koju tagasi tulles ajasin Aartika uuesti üles ning palusin endale appi hommikusööki tegema. Valmistasime siis crossaint'e - juurde panime kandikule apelsinimahla, Harribo rohelistest kummikarudest tegi Aartika südame, ühe pisikese koogitüki ning mingi šokolaadiküpsise. Ajasime Archita üles ning läksime pereemale hommikusööki voodisse viima. Üllatus oli talle päris suur - kuna ta tavaliselt on sellel kellaajal juba üleval (9.30), siis oli meile üllatus, et ta magas. Andnud kingitused ja lilled ka üle tulime ise alla sööma. Pärast hakkasime tüdrukutega jälle filmi vaatama - seekord "What a girl wants" (Mida tüdruk tahab). Pärast seda tulin mina aga oma tuppa ning igavusest hakkasin Merle blogi lugema. Nimelt Merle on mu gümnaasiumiaegne klassiõde, kes oli Au Pair Seattles detsember 2008 kuni juuni 2010. Tema seiklustest inspiratsiooni saanuna tulingi mina ka sellele mõttele. Hetkel on ta juba otsapidi Lõuna-Aafrika Vabariigis vabatahtlikuna tööl, aga ikka on nii tubli, et käib ja uudistab siin ka minu blogi :). Igastahes tahtsin tema seiklusi lugeda, nii hakkasingi algusest pihta (mitte päris algusest, kuna seda lugesin juba siis kui veel Eestis olin) ja päris tore on ning eesmärgiks on kõik postitused läbi lugeda. Hiljem vaatasime tüdrukutega järgmist filmi: "Step Up" (Keelatud tants). Vaatasime esimest osa, sest nemad siin pole midagi kuulnudki sellisest filmist. Pärast seda rääkisin Muskaga, lugesin veel blogi, uudistasin Eesti uudiseid ning läksin jäätist sööma. Siia aga aitasin nooremal tüdrukul pesemas käia ning panin ta voodisse - tund aega tagasi avastasin, et ta seal muidugi ei ole ning järjekordselt jääb vanemate toas magama ja siis pereisa toob jälle mingi keset ööd ta oma voodisse. Loodan aint, et hommikul temaga mingeid jamasid ei hakka olema. Kool võiks juba läbi saada.
7. Teate, mis - jep, 2 nädalat ja 3 päeva on jäänud veel kooli lõpuni, siis lõpuks hakkab suvevaheaeg! No minu kool muidugi enne 18. juunit läbi ei saa, aga pole hullu - vähemalt ei pea nendega hommikuti maid jagama.
8. See postitus sai liiga pikk, mis tähendab, et üritan tihedamini ikka uuesti kirjutama hakata. Muidu peate mus täitsa tihti pettuma.

Senniks aga uute kuulmisteni/lugemisteni.

Siilitydruk