23.-26.09.2011

Reede, 23. september:
Hommikul saatsin Archita ilusti kooli ära. Ajasin Aartika üles, tegin talle hommikusööki ning sättisin end Archita klassi - olin salajane lugeja. See tähendab, et... ma nüüd ei tea, kas just iga reede või üle nädala reedeti... käib nende klassis kellegi lapsevanem ühte raamatut ette lugemas. Kuna minu perevanemad seda elusees ei teeks, siis panin ennast kirja, et Architale rõõmu valmistada. Lapsed olid nii vaimustuses, kui kuulsid, et ma olen Eestist ja meil talvel nii palju lund on. Kõigil oli, vauuuu.. ma tahan minna sinna. Nii naljakas oli. Raamat, mida lugesin oli Teresa Bateman "Fionas Luck":

Raamat rääkis, kuidas Õnn Iirimaal oli ning siis suured inimesed sinna elama tulid ning kõik oma loomade ja toidukasvatamisega ära rikkusid. Õnnekuningas käskis oma alluvatel õnne kokku korjata ning siis hakkasid toimuma halvad asjad: kanad ei munenud, lehmad ei andnud piima ning kartulid mädanesid juba mullas ära. Tüdruk nimega Fiona kavaldas õnnekuninga üle ning sai õnne maa peale tagasi :) Armas raamat oli.








Pärast seda tulin koju ning vedelesin niisama kuni enda koolini. See oli täitsa normaalne, rääkisime edasi oma hiina esimesest impeeriumist. Pärast kooli olid mul suured plaanid, mida kõike teha, kuid jah.. hakkasin hoopis Krissuga videokõnet tegema, pärast seda natukene issi ja emmega ning juba oligi aeg, kui Archita koolist koju tuli. Kiire snäkk ning läksime neid kujukesi tema sõbrannadele laiali vedama, mis kõik augustis tema sünnipäeval tegid. Sealt otse kiirustasime ujuma. Koju tulles käis ta pesus ning me läksime kolmekesti neid Aartika koogikesi müüma. Polnud nii edukas päev, kui neljapäev, aga natukene ikka. Igastahes nägime üliilusaid ja võimsaid maju.. kahju, et fotokat kaasas ei olnud. Mingi 2,5 tundi kõndisime ukse tagant ukse taha, lõpuks olid jalad jumala väsinud ning läksime koju ära. Soojendasin üles toidu, mille pereema eelmine õhtu enda jaoks koju tõi, aga ära ei söönud. Koristasin köögi ning pm oligi minu päev läbi, st töönädal. Kuna kuskile välja ei läinud, siis panin hoopis Archita varem magama. Ise hakkasin seda filmi vaatama, mis Fabiano jaoks tookord talumatu oli. Polnud nii hull midagi, algus oli natuke jube, aga muidu mulle meeldis väga.. selline hea ja sügavamõtteline:

Tund aega sain vaadata, siis vajusid silmad kinni ning keerasin magama ära.

Laupäev, 25.september:
Ärkasin 8.20, vedelesin natukene, sättis end trenniks valmis ning teel sinna ma olingi. Bodycombat. Miskipärast oli meid ainult 4 inimest trennis, aga see ei teinud seda vähem nauditavaks. Jumaldan! Siiamaani seljalihased annavad tunda. Koju tulles käisin pesus, vaatasin niisama natukene netis ringi ning lõpetasin oma filmi ära. Edasi ilmselgelt vedelesin ka niisama, sest hetkel ei meenu, mis ma tegin. Siis mingi aeg hakkasin Carloselt ja Edilt sõnumeid saama, et mis kell ja millega ma Atlanta Midtown Muusikafestivalile lähen, et nemad on kella 5 paiku valmis lahkuma, kui sobib võiks koos minna. Nii siis sättisingi end kella viieks nende juurde. Sealt edasi Atlantasse Piedmont parki, kus festival aset leidis. Niisama vaatasime ringi, kuulasime bände, kes parasjagu laval olid. Jõime natukene õlut.

 Hästi palju rahvast oli!

Ediga











Sain ka Anneliga kokku ning kohtasin tema meest esimest korda. Nii sõbralik mees on tal :) Ja üks sõbranna oli tal ka kaasas. Hea oli jälle näha ning natukene eesti keeles loomulikult rääkida.
Hiljem ühinesid meiega Jonas, Douglas, Tiago, Jasmin ja Raul.

 Jasminiga

Mina, Tiago, Jasmine, Douglas ja Raul.











Ning veel hiljem liitus meiega Fabiano. Õhtu peaesinejaks oli Coldplay. Pole nende fänn, aga pean mainima, et päris huvitav ja võimas kontsert oli! Mulle meeldis :) Kuna ma olin liiga lühikene, et pilte teha, siis Fabiano võttis mind kukile natukeseks ajaks, seega siit ka pildimaterjal:

Pärast festivali läksime ööklubisse "Cosmolava", kus toimus prantsuse tüdruku Ade viimane pidu Atlantas. Neljapäeval lendab ta koju tagasi. Pidu oli lahe - palju sõpru, uusi inimesi, tantsimist. Väga lahe pidu. Ade oli metsikult õnnelik, et nii paljud inimesed ilmusid kohale tema peole. Minu jaoks oli naljakas see, et kui latiino rütmid tulid ja tantsima hakkasime, siis üks sõbranna Kolumbiast koguaeg korrutas mulle, et ma ei saa mitte mingi valemiga Eestist olla, et ma olen ju ikka totaalne latiino - minu jaoks on see kompliment.. hehe :D Loomulikult kui klubis pidu läbi sai, ega siis meil pidu ju läbi saa - edasi ühe kuti juurde maja peole. Muusika põhja ja trall kuni hommikuni. Ma täpselt ei mäletagi, mis kella paiku me Fabiano juurde jõudsime, mingi 4 ja 5 vahel oli kindlasti.

Pühapäev, 25. september:
Ärkasime mingi 9 paiku üles, aga olime liiga väsinud, vajusime magama tagasi. Nii suikusime kella poole üheni umbes. Siis ajasime end voodist välja ning võtsime suuna Marietta Squarele, et päeva esimest lõunat nautida. Kohaks valisime Austraalia kohviku. Sõin mingit tuunikala võileiba, ega küll ei ütleks, et nüüd mingisugune eriline vahe oli teiste maade toiduga, aga vähemalt oli maitsev. Pärast seda jalutasime natukene väljakul ringi ning suundusime antiigipoodi - Fabiano ostis vinüülplaate, et nendega elutoa seina kaunistada. Tagasi sõites möödusime õigest teeotsast ning nii pidime ringi peale tegema, sest me kumbki ei teadnud, kus kohas me oleme. Tee peale jäid meile aga mingid suvakas inimesed, kes istusid mingi maa lapikese peal tee ääres ja müüsid igast kraami. Fabianole jäi silma üks suur ilus must pildiraam, mille ta $3 eest ostis!!! Selline raam poodides jääb vähemalt $60-$100 vahele. Tagasi nende juurde jõudes olid Raul ja Douglas juba nende juurde jõudnud ning ettevalmistused grilliks käisid. Mina aga võtsin suuna koju, ei teadnud, mis mind siin ees ootab. Pereisa oli Charlottes nädalavahetusel ning pereemale ütlesin, et tulen kella 3 või 4 ajal öösel koju, tegelikult jõudsin 12 tundi hiljem. Ma saatsin pereemale SMSi hommikul, et ööbin sõbra juures, minuga on kõik korras ning tulen hommikul. Kella veerand nelja ajal päeval koju jõudes sain teada, et ta telefon ei võta sõnumeid vastu ning ta isegi ei tea, kuidas neid saata või vastu võtta, aga ta ei muretsenud mu pärast.. teadis, et kõik on korras. Tänasin teda selle usalduse eest ning kiirustasin pessu. Kuu viimane pühapäev tähendab LCC kohtumist. Saime kokku Kennesaw mäe juures - pidime jalutama minema, aga kuna aint mina Margaritaga välja ilmusin ja meil oli ka kiire koju tagasi, sest Margarita pidi tööle hakkama, siis istusime niisama ja rääkisime igasugustest asjadest. Aga kindlasti tahan sinna tagasi minna, et jalutada ning pilte teha. LCCga rääkides sain ka teada, et kui ma pikendan, siis ainult mina pean maksma 285 dollarit, pere peab aint pabereid täitma. Ja siis LCC ütles, et teoreetiliselt võiks pere selle summa kinni maksta, aga see ei ole nii ettenähtud. Lubas ka kirja perele ettepanekuga saata, et nad minu eest selle kinni maksaks - oleks tore :) Ma ei julge neile küll öelda, et nad võiksid maksta. Ning lootus on ka uuest aastast natukene rohkem palka saada.
Pärast kohtumist läksin poiste juurde grillipeole. Tähendab, kui mina juba sinna olin jõudnud, siis enamus toit oli otsas, aint joogid alles ning Edi bänd pani oma tehnikat üles. Tegid meile siis väikse kontserdi, istusime kõik koos teki peal küünlavalguses, jõime Carlose valmistatud imelisi kokteile ning nautisime niisama olemist. Poole kaheteistkümne paiku sain koju.

Esmaspäev, 26. september:
Hommikul saatsin tüdrukud kooli, ise hakkasin enda kooli ootama.. vahepealse aja sisustasin Krissuga jällegi rääkides. Koolis hakkasime arutama naisõigustest täna. Kui me kursust alustasime, siis meil oli aint kolm inimest, nüüd muudkui tuleb juurde ja juurde - tänagi tuli uus mees.. nüüd on meil 4 meessoost isikut ning 2 naissoost - no koos õpetajaga 3 :D Igastahes hullult unine olin, aga õnneks läks aeg kiirelt. Koju jõudes lendas aeg Leanikaga rääkides, natukene issiga ka. Broneerisin hotelli ära laupäevaks Nashville, niiiii ootan juba. 3 Doors Down kontsert! Üks unistus läheb lõpuks täide! :) Lõpuks oli ka aeg kui Archita koju tagasi tuli, aitasin tal kodutöö ära teha ning andsin vaba aega kuni Aartika koju tuli ja tennisesse oli vaja minna. Seal alustasin oma blogi kirjutamist. Pärast tennist nagu ikka õhtusöök, Archita pesu, köögi koristus ja nüüd ma siin siis olengi. Ingrid (Eesti tüdruk, kes siin lapehoidja oli esimesena) helistas ka mulle ennem ning rääkisime igasugustel teemadel juttu. Nüüd vestlen Monikaga ning varsti tuttu. Jube uni on ka ju  tegelikult.

Aga kui teie seda juba loete, siis on.. tähendab, teil juba ongi 27. september.. see tähendab, et minu tädil on sünnipäev:

Palju palju palju palju õnne ja rõõmu ja raha ja armastust ja tervist ja üldse kõike head ja paremat Sulle!! :)
Kallistan palju-palju, kõvasti-kõvasti!

Ülejäänud lugejatele pai!
Head ööd/tere hommikust!

Siilitydruk

22.09.2011

Hommikul olid tõsised jamad Architaga. Ma ei kujuta ette, mis kell ta magama jäi, sest kui mina 10 paiku kodust lahkusin oli tema veel üleval. Üritasin siis teda kuidagi üles saada, no ei õnnestu. Kobisin siis ise tagasi voodisse. Siis mingi aeg läksin, et hakkan pesuga tegelema ja oi üllatust, pereisa polnud nende pesu alla toonud. Panin vähemalt teksapüksid pesema. Neid kooli ajal jälle terve masinatäis. 6.20 läksin siis tagasi teda üles ajama, õnneks võttis pildi ette ja oli võimeline isegi riided ära vahetama. Ülejäänud aeg läks temaga kergesti õnneks. Aartikaga nagu ikka ka kergelt. Kuni trennini rääkisin Monika ja Krissuga juttu. Trenn oli ka täna superhea, raske, aga mõnus. Ja kujutage ette pärast trenni oli mul sõnaotsest mõttes higimullid otsa ees. Nii naljakas oli neid peeglist vaadata.
Igastahes koju jõudes olin energilisem kui varematel päevadel olen olnud. Käisin pesus, hakkasin natukene pesupesemisega edasi tegelema, siis koristasin tüdrukute toad ära, tegin küpsiseid, koristasin kööki, käisin poes ja raamatukogus. Hiljem läksin Architale kooli järgi ning sealt otse hambaarsti juurde. Õnneks on see uus koht teistsugusem eelmine. Ei pea mingi tund aega passima, et ta saaks mänguautomaatidega mängida. Kutsuti kohe sisse ning hakati tegelema :) Mingi pool tundi läks u. Istusin ja lugesin Cosmopolitani niikaua. Pärast ainult öeldi mulle, et pereema peab mingid paberid ära täitma ning järgmine kord nendega minema, et mina kui lapsehoidja ei tohi seaduse järgi midagi allkirjastada ning mingeid otsuseid vastu võtta. Kahjuks ei saa pereema sellest aru ning seletab mulle, kui loll süsteem ikka ja miks see nii on ja miks naa on. No kust mina pean teadma?!?!
Igastahes koju jõudes läksime Aartika ja Archita neid koogikesi müüma, mida Aartikal vaja on teha. Viies majas käisime, neli neist ostis koogi. Siis hakkas vihma sadama ning me pidime koju tagasi tulema. Siis hakkasin õhtusööki tegema: ahjukartulid kanafileega. Kartulid ei tulnud niihead kui kodus emme või vanaema tehtud, aga ikka paremad kui mitte midagi. Õnneks jäid tüdrukud ka rahule. Architale kana ei meeldinud, aga ma sundisin teda seda sööma, ähvardades teleka välja lülitada, siis läks küll kana kiirelt kõrist alla. Koristasin jällegi köögi ära ning aitasin Archital pesemas käia. Nüüd loeb ta raamatut ning ma lähengi kohe ja panen ta magama. Ma arvan, et kulutasin enda energia totaalselt ära, sest mul silm vajub siin juba kinni poole lause pealt.
Aaa mäletate rääkisin sellest üllatusest, mis mu pere tegi, kus pani elutuppa minu ja plikade pildi suurelt üles. Täna kui üksi kodus olin tegin teile pildi, kui suur see siis ikkagi on:

Nagu hiiiglaslik minu meelest! Ja ma pean seda igapäev nägema. Oh jah. Aga tore, et tegid - järelikult tähendan ka neile siis midagi, sest teistest lastehoidjatest või Au Pairidest neil küll mingeid pilte kuskil seina peal üleval ei ole.

Aga olgu. Kupatan Archita voodisse ja hoolimata kella vähesusest kolin ise ka unedemaale :)

Siilitydruk

20.-21.09.2011

Teisipäev, 20.september:
Eile ma siis ei kirjutanudki siia midagi. Aga hommikul läks jällegi tüdrukutega kergesti. Väljas oli vihmane ilm, aga see meid ei heiduta. Kui tüdrukud koolis, hakkasin Krissuga suhtlema ja tegin seda kuni trennini. Muidugi mingi 15minutit enne minekut tuli hullem uni peale ja siis mõtlesin, et ah suva.. ma ei viitsi minna, keeran magama hoopis. Aga ikkagi tahe trenni teha on hetkel suurem kui miski muu. Vähemalt aitab end välja higistada. Läksin siis kohale ja nii tore oli kõiki neid naisi seal näha. Üks oli superrõõmus ja hakkas kohe rääkima "Hei. Sa ikka tulid tagasi pärast seda rasket trenni. Tubli oled." Tutvustas ka ennast ja küsis, kust ma pärit olen, aga ma ausalt ei mäleta ta nime. Ja teised olid ka supertoredad nagu inimesed siin ikka on. Kõik teretavad ja uurivad, kuidas läheb. Nende seas oli treener ka vist õnnelik, et uued tulijad ikka tagasi tema trenni tulevad. Loomulikult oli raske jälle, aga siiski kergem kui eelmine kord. Kuigi seekord higistasin isegi rohkem, kui eelmine trenn. BodyAttacki eesmärgiks ongi kaloreid põletada. Peaks vist endale selle kella ostma, mida mul vend kasutab, kui jooksmas käib. Ma isegi ei mäleta, kuidas seda nimetatakse. Või siis on kergem sammulugeja osta, see peaks ka kaloreid lugema. Pärast trenni käisin pesemas ja siis ootasin kella 12st saati vanemaid msni. Aga nad unustasid ära, et meil kokku lepitud oli. Nii nad tulid minu kella 15 paiku, kui ma 10 minuti pärast tööle pidin hakkama.. ei saanudki kaua rääkida.
Vahepeal käisin viimast korda Christine kallistamas ja teda ära saatmas. Ikka veel nii kurb on, et ta tagasi pidi minema :( Juba igatsen teda hästi palju.
Kui Architale kooli järgi läksin, siis sealt otse tormasime võimlemisse. Tavaliselt on see neljapäeviti meil, aga kuna see neljapäev pidime Aartika ja Architaga pereema töö juurde minema mingeid asju müüma, mida Aartika kooli kaudu müüma peab, siis tegime asendusklassi. Õhtul muidugi tuli välja, et nende kontoris pole lubatud niimoodi asju müüa ning nüüd peame hoopis minema naabruskonda kuskile. Tahaks teada, kes niimoodi midagi ostab ka. Mingid koogikesed on. Tglt nad ei saagi neid kooke, vaid mingid kupongid või ma ei tea ka, mis asjad.
Pärast võimlemist kimasime siis koju, et kiirelt riided vahetada ning kunstitundi minna. Selle aja istusin mina Starbucksis, jõin kakaod ning rääkisin enam jaolt Mihkliga juttu. Ta oli nii õnnelik, et viimane vahetud G4Sis ja siis on selle töökohaga hüvasti. Sai kuskil aknafirmas parema koha. :)
Mul oli seal võimalus blogi kirjutada, aga ise ka ei tea, miks seda ei teinud. Igastahes sealt otse koju, sest õhtusöök vaja teha, Archital kodutöö ning magama panna. Õnneks kui koju jõudsime oli pereema kodus ning soojendas toidu ise üles, et ma saaksin aidata Archital pesemas käia. Siis sõimegi ning panin Archita voodisse, ise sättisin kinno. Hoolimata Christine lahkumisest ei lase teisipäeva kinoõhtute traditsioonil kaotsi minna. Üritan ikka elus hoida ning iga kord vähemalt ühe sõbragi leida, kes oleks nõus tulema, kui mingi hea film on. See kord vaatasime filmi Bad Teacher. Olin kuulnud halbu kommentaare selle kohta, aga mina jäin küll väga rahule. Täitsa lahe komöödia oli :) Huvi pärast ikka võiksite vaadata, kellel võimalus on:

Koju tagasi sain 23.45 ning siis ka kohe magama. Kuni kella 3ni magasin suht normaalselt, siis ainult vähkresin ning uinusin enne kellahelisemist uuesti.

Kolmapäev, 21. september:
Kujutage siis ette, mis tujus ma hommikul olin ja kui unine. Archita oli ka superunine, aga õnneks mingeid probleeme polnud. Sain ta ilusti õigeaegselt bussi peale. Siis läksin ajasin Aartika üles ning see aeg, kui ta ennast valmis seades vajusin ma magama. Ärkasin üles, kui ta hõikas, et ma võin minna ja hakata hommikusööki tegema. Tegin valmis, ootasin kuni ta ära sõi ning valmis minema oli. Sättisin oma kella 9.40 peale, et enda kooli maha ei magaks. Nii kui 8.20 voodisse heitsin, nii magasin ka. Üles ärkasin ja peeglisse vaatasin, siis igal pool olid triipud :D Magus uni oli :D Kiirustasin siis kooli ja tuli välja, et ma polnud ainuke, kes superunine oli - me kõik olime. Jah, isegi õpetaja. Tegin ettepaneku, et võiksime hoopis magada seal laudade taga see poolteist tundi, aga ei saa ikka ju nii. Kujutage siis ette, kuidas silm kinni vajub, kui pead mingit teksti Hiina esimesest impeeriumist kuulama. (hahah.. vaatasin sõna "impeerium" praegu sõnaraamatust, sest ei suutnud ära tõlkida, mis Empire tähendab. Kas nii hakkabki emakeel meelest minema?!?!) Õnneks elasime selle poolteist tundi kuidagi üle ja saimegi koju. Käisin poest läbi, ostsin viinamarju ja pähklivõid. (Ma ausalt ei saa aru, kuidas need lapsed siin seda pähklivõid süüa saavad - minu meelest on see nii vastik). Ja siis pidin ühes jäätisekohvikus käima, kus müüakse vähese kalorsusega jäätist, sest ega siin peres enam muud ei tehta, kui absoluutselt igal asjal kaloreid jälgitakse ning kaalu langetada üritatakse. Pärast seda aga lebotasin niisama ja rääkisin Leanikaga juttu. Poole kolmeks läksin Architale bussi vastu, siis tegime tema koolitöö ära ning varsti sättisimegi tennisesse. Nagu kolmapäeviti ikka, siis viisin Archita sinna, ise kiirustasin koju tagasi, et Aartika peale võtta. Temaga läksime Michaelsisse, kust tal mingi järjekordse kooliprojekti jaoks asju vaja oli. Sealt edasi kiirustasime tennisesse. Tund aega istusin niisama ja hakkasin oma blogi kirjutama.
Pärast tennist teatas Aartika, et tema tahab õhtust süüa Panera Breadis ning helistaski emale ja saime loa. Vedas mul jälle õhtusöögiga :)
Kodus Aartika hakkas õppima, Archita käis pesemas ning vaatas natukene telekat. Nüüd loeb raamatut ja kohe magama. Mina aga kobin pessu ning pärast seda Fabiano juurde. Paar asja on vaja selgeks rääkida :)

Teie aga olge mul ikka paid!

Siilitydruk

19.09.2011

Hommikul ärkasin üles suurepärase tujuga - kõik oli nii hea ja positiivne. Architaga mingeid probleeme polnud ning kui teda bussi peale saatma läksin, siis köitis mind totaalselt hommikune ilm. Väljas oli täiega tume, hallid pilved üle terve taeva ning poolkuu vahelduva eduga nende vahelt piilumas. Selline kõhedusttekitav ning samas põnev oli.. nagu hetk kuskilt õudusfilmist, kus kaks neidu jalutavad hommikul käsikäes ning siis äkki juhtuks midagi, ainuke asi, mis juhtus oli, et kollane koolibuss sõitis ette ning pisem tüdruk läks bussi peale ja vanem koju tagasi, et järgmine koolijüts üles äratada. Temaga läks ka lihtsalt. Temaga on õnneks hommikuti koguaeg lihtne, ajan aint üles ja siis istun tavaliselt netis ajani, mil ta on valmis hommikusöögiks, lähen teen seda - tavaliselt sööme koos ja siis ta kõnnib bussi peale. Õnneks on ta piisavalt vana, et ma ei pea isegi teda saatma minema. Pärast seda käisin siis pesemas ning vaatasin natukene veel oma koolitööd. Panin end valmis ja olingi teel kooli. Ainukene asi tänase päeva juures hommikust saati on see, et ma tunnen koguaeg peapööritust ja sellist madalavererõhu tunnet. No see ongi mul madal, aga täna vist eriti, sest absull midagi teha ei saaks, et pea ei käiks ringi ja silme eest mustaks ei hakkaks tõmbuma. Hea, et veel kokku pole kukkunud. Ptui, ptui, ptui selle eest.
Koolis oli ka täna superlahe. Minu väike uurimus läks hästi ning eeldatavalt sain positiivse hinde, sest õpetaja jäi väga rahule. Edasi rääkisime muumiatest ja nende mumifitseerimisest. Ja siis ma tundsin, et ma olen totaalne friik, et ma täielikult armastan sellist teemat. Kuidas neil organid enne mumifitseerimist välja võeti ning kastikesse pandi, ainuke, mis sissejäeti oli süda. Haha.. okei okei, jätan selle teema, muidu mõnel jääb must veel imelik mulje :D
Pärast seda käisin ostsin Christine mälestusteraamatu jaoks ümbriku ning olingi valmis temaga viimasele lõunale minema. Ikka veel ei suuda uskuda, et ta homme minema lendab. Igastahes autos rääkis ta mulle midagi, mis totaalselt mu tuju alla tõmbas ja alates tollest hetkest olen ma füüsiliselt selles maailmas, aga vaimselt hoopis mujal. Tunded keerlevad sees ja on igatepidi sassis. Kes teab, see teab. Eks näis, mis edasi saab :) Lõunal käisime jaapani restoranis, seal samas, kuhu mu pere mind mu sünnipäeval viis. Hea oli, samas natukene kurb rääkida, kuidas ta pakib omi asju ja muudkui, mis tal üle jäävad, mida ta ei vaja ning ära visata ei raatsi mulle ja Margaritale ära annab :)
Pärast lõunat läksime hüppasime poest läbi, ta vajas sugulasele pulmakaarti ning perele tänuavalduskaarti :) Siis oligi mul aeg Architale bussi vastu minna. Viskasime koolikoti koju ning läksime saapaid vahetama suurema numbri vastu, mis nad eile pereemaga ostsid. Viisime ka ühe kujukese ära ühele Archita sõbrannale, kes ta süniipäeval käis ja värvimist seal tegi. Tal oli hästi tore ja suhtlusaldis ema.
Koju naastes lasin tal oma koolitöö ära teha ning andsin talle vaba aega. Ise lebotasin ka niisama. Siis tuli Aartika koju ning oligi aeg tennisesse. Siiajõudes helistas Monika mulle, keda siinkohal tänada tahaksin. Sa tegid mu olemise poole kergemaks ning jagatud mure on ikka pool muret. Mul on ülimalt hea meel, et sa mu elus oled ja et sa Ameerikas oled! Hästi kallis ja asendamatu! :)
Nüüd ma siin istungi siin tennises ja pärast pooletunnist telefonikõnet Monikaga kirjutan oma blogi. Õhtuks nagu ikka plaane pole. Tavalised toimetused: õhtusöök, pesu ja magamine. Eks ma kriban siis hiljem edasi, kui juhtumisi midagi märkimisväärset juhtuma peaks :)

Vahepeal siis sain selgust oma segadusele ning loodan, et kõik läheb veel hästi :)
Õhtusöögiga vedas täna, pereema tuli samal ajal koju kui meie ning ta tellis kuskilt midagi ja siis ma ei pidanud muretsema, mis ma teen. Pärast seda nagu ikka Archital pesemine ja voodi aeg. Nüüd istun ja ootan, et Monikaga veel rääkida ja siis ega ise ka varsti magama ära :)

Siilitydruk

16.-18.09.2011

Reede, 16. september:

Hommikul viisin siis Aartika kooli, aga kuna neljapäeva õhtul käisime kinos, siis olin suht väsinud, et trenni minna, selle asemel tulin koju ja magasin tunnikese enne enda kooli. Muide, film oli "Horrible Bosses" ja soovitan kõigile soojalt. Ikka megahea komöödia oli :)

Koolis kuulasime/rääkisime seekord Egiptuse Püramiididest ja täitsa huvitav oli :) Pärast kooli läksin kaubamajja ning ostsin endale ühed saapad, mida kord nägin ja hinge peale jäid. Kasutasin ära oma kinkekaardi, mis sünnipäevaks sain. Ja siis sain teada, et siin selline huvitav süsteem, et kinkekaardid on nagu kreditkaardid: sul on seal peal raha, näiteks mul oli 50 dollarit, ja siis maksad ning ülejäänud raha jääb ikka sinna alles, sa ei pea muretsema, et see kaotsi läheb kui selle summa eest asju ei osta. Täitsa tark ja kaval ja hea leiutis minu meelest :) Koju tulles siis natukene vedelesin, rääkisin meie koristajaga ning siis oli aeg Architale bussi vastu minna. Olime temaga niisama kuni ujumiseni. Seal kah nagu ikka istusin ja vaatasin pool tundi, mida nad teevad. Aga mõni asi oli nii naljakas ja siis ma koguaeg naersin ja siis treener küsis mu käest, et miks ma naeran koguaeg ja jätkuvalt nii palju. Pärast ujumist, kui Aartika koju tuli viisin ta Starbucksi, kus ta pidi sõpradega kohtuma, leppisime kokku, et tunni aja pärast lähen talle järgi ning igaks juhuks andsin oma mobiili, et kui midagi juhtub saab koju helistada. 6.30 läksin siis talle järgi, aga teda mitte kuskil. Küsisin veel teenindaja käest, et kas ei ole juhuslikult ehk sellist neiut näinud. Mõtlesin, et ehk selle teise tüdruku isa sõidutas ta koju ja üritasin paanikat vältida. Sõitsin siis koju tagasi, ei midagi. Helistasin siis, et kus kuradi kohas ta on, et kui meil on kokkulepe 6.30, siis ta peab ka seal olema 6.30. Tema käis ühes pargis jalutamas, mis seal läheduses oli. Oi ma sain kurjaks ta peale. Mul oli vaja ju veel õhtusöök teha ning siis end Christine ärasaatmispeole sättida. Saime siis seitsme paiku koju tagasi ja hakkasin süüa tegema. Mõtlesin teha kartuliputru. Kartulid kooritud helistas pereema "Ma olen 10 minuti pärast kodus, mis sa õhtusöögiks teed." Ütlesin siis, et kartuliputru - "eieieieiei, keldrikorruse külmkapis on seda ja seda ja seda (kõik mingid India toidu nimed), too üles ja loe pakendite pealt kuidas üles soojendada." Ega eriti vastu ka vaielda ei viitis ja taha. Panin siis kartulid vee sisse ja külmkappi ning asusin tema soovitud toitu tegema. Siis sõime, ma koristasin köögi ning sain asuda end valmis sättima. Pesus, riidesse, meik ja valmis. Käisin korjasin Fabiano peale ning võtsime suuna Moondogsi poole. Pidu oli lõbus, enamuse ajast ma tantsisin või kui ei, siis tegin pilte. Hea oli jälle sõpradega aega koos veeta.

 Kogu meie rahvusvaheline peoseltskond.

 Douglas Brasiiliast, Kristina ja Irina Venemaalt

 Bobby Ameerikast ja Christine.

 Christinega :)

Fabiano ja Christinega.











Laupeäv, 17. september:
Magama sain kell kaks öösel ning üles ärkasin kaheksa paiku. 8.20 ajasin end voodist välja, et trenni jaoks valmis panna. No sellised suured kahtlused olid sees, et kas ikka minna või mitte, aga ikkagi läksin ning siit sain järelduse: ära iial kahtle, kas minna või mitte - lihtsalt tuleb end kokku võtta ning enesetunne pärast seda on fantastiline. Koju tulles käisin pesemas, sõin hommikust ning maandusin netis, et sõpradega suhelda ja uudiseid lugeda. Nii hea oli üle pika aja Krissuga jälle rääkida. Kella 2 paiku tundsin, et olen väsinud ning mõtlesin, et tukun natukene, enne nelja ärkasin häälte peale üles - tüdrukud olid klaverist koju jõudnud. Ajasin siis püsti ennast ning läksin Michael'sse, et materjali osta, millest Christinele lahkumiskingituseks mälestusteraamat teha. Kell viis läbi tuli Christine mu fotokat tagastama, sest ma jätsin selle tema kätte eilsel peol, sest me tulime Fabianoga varem koju ära. Tõmbasin siis pildid arvutisse ning hakkasime vaatama neid, saime palju naerda ning üksiti sorteerisime ka välja need, mis Facebooki üles lähevad. Kui ta enne kella seitset ära läks, sättisin mina ennast valmis õhtusöögiks Fabinoga - käisime Mehhiko restoranis, sest mul oli suur sealse kala isu. Pärast seda läksime tema juurde filmi vaatama. Ma nime ei mäleta, aga täitsa huvitav oli: noorest poisist, kes unistab muusikaga tegeleda, aga isa sunnib teda lambaid karjatama ning jalgpalli mängima. Ta on armunud ühte tüdrukusse ning see tirib ta pahandusse, mille tagajärjel peavad nad koos 20tundi ühiskondlikku tööd tegema - lähevad vanglasse vangidele muusikat õpetama. Lõpuks panevadki kokku vanglabändi ja -koori ning sõidavad Sydneysse esinema (Austraalia film oli). Pärast filmi olin ma megaväsinud.

Pühapäev, 18. september:
Ärkasin poole üheteistkümne paiku ning kuna minu vaba päev, siis vedelesin niisama voodis. Kell 11 tulid emme ja issi arvutisse, siis sain nendega pea tund aega rääkida. Nii hea oli. Kohe suur igatsus tuli peale. Pärast seda läksime Fabianoga Ade lõunasöögile. Ade on see Prantsuse tüdruk, kes nädala või natukese rohkema pärast tagasi koju lendab. Kuna pärast lõunat tahtis Fabiano aega veeta oma venna ja tema perega, siis mina tulin koju. Hakkasin oma kodutööd homseks tegema. Pidime uurima kolmelt rahvusvaheliselt õpilaselt nende kogemusest Ameerikas. Homme peame ettekande tegema 3-5minutit pikk. Pärast seda hakkasin Christinele seda mälestuste raamatut tegema ning see võttis kogu mu õhtu. Midagi erilist ei ole, aga loodan, et talle meeldib. Plaanisin pärast blogi kirjutamist filmi vaadata, aga kuna kell on juba pea 11 ja ma olen superväsinud, siis keeran hoopis tuttu. Homme ju uus töönädal algamas.
A täna sain ka teada, et mu pereisa ei lähegi järgmine suvi terve perega Indiasse, ta lendab hoopis järgmine kuu ning järgmise aasta juunis läheb hoopis naispere. Pean endale 3ks nädalaks kindlasti midagi plaanima.

Teile, kallid lugejad, ka ilusat algavat töönädalat! :)

Siilitydruk

15.09.2011

Tänase päeva põhisündmused:
1. Käisin uut trenni proovimas - Bodystep. Ning jällegi väga meeldis, ei olnud midagi rasket ja keerulist, kuigi päris ära väsitas. Aga teile siis video ettekujutlemaks, mida see endast kujutas:

2. Kohtusin ühe treenerida, kes mu mõõdud võttis, mind kaalus ning rasvaprotsendi võttis. Üldiselt olen tervislik inimene, kuigi võiksin natukene rohkem lihasmassi rasvakihi arvelt kasvatada :) Ja see ju ka minu eesmärgiks on. U 6 nädala pärast peaksin teisele ringile minema, et erinevust näha minu arengus. Samas pärast minu mõõtude võtmist ütles ta, et ma olen nii pisikene, et tal ei olegi kedagi nii pisikest olnud varem. Hahaha... hakka või uskuma, et ma tilluke olen :D :D :D
3. Käisin Christinel järel, ta tuli tagasi Miamist ja Key West'st - ehk siis, külastas Ameerika lõunapoolseimat punkti :) Täna on meil viimane kinoõhtu koos temaga, homme ärasaatmispidu ning teisipäeval lendab juba tagasi Saksamaale :(
4. PESUPÄEV!
5. Archita võimlemine, aga kuna ta on täna terve päeva suurepäraselt käitunud, siis mingeid raskusi temaga ei olnud.
6. Meie mehhikalstest töömehed kaevasid vana muru mingi masinaga maja eest üles ja nii korjasid ka interneti ja telefonijuhtme kaasa - tähendab, meil ei ole netti kuni homseni. Loodan, et sellest ei saa rohkem kui kaks päeva.
7. Homme saan minna uut trenni proovima, kuna pean Aartika kooli sõidutama, siis saan täpselt enne enda kooli seal ära käia.
8. Kuna Aartika vajas Interneti, et oma koolitööd teha, siis tulime pooleks tunniks Starbucksi istuma ja Interneti kasutama.

Nüüd ongi aeg lipata. Muidu tunnen end täna super energilisena! :)

Siilitydruk

14.09.2011

Hommik algas siis täna superhästi, kuna mõlemad tüdrukud ärkasid kohe üles, kui neid ajama läksin :)
Ise pugesin põhku tagasi tunniks ajaks, et kooli minna. Koolis oli jälle täitsa okei ja mu õpetaja on ikka ülitore :) 20 minutit enne tunni lõppu oli meil kõikide kursustega "Meet and Greet" ja siis ma avastasin, et üks mu sõbranna käib ka samas koolis, aga ta on erineval kursusel ja tasemel. Siiski tore oli tuttavat nägu kohata. Ja enda klassist saan juba Saksa tüdruku Saraga ka täitsa hästi läbi. "Meet & Greet" kujutas endas põhimõtteliselt ringisseismist oma nime ütlemist, hiljem jagati meid gruppideks ning pandi teki taha üks haaval seisma, kui tekk langetati pidime teineteise nimesid ära arvama. Hiljem läksime pizzat sööma. Koju tagasi sain mingi poole ühe paiku. Siis tegin tüdrukute toad korda ja pm vedelesin niisama. Aeg läheb kuidagi nii kiiresti.
Poole kolme paiku käisin Archital bussi vastas ning läksime koolitarvete poodi, kuna tal on alati midagi puudu, aga täpselt ka ei tea, mis ja kuidas. Lõpuks ostsime asjad, mida ta u teab ning saatsin kirja ta õpetajale, et see meid hädast välja aitaks ning mulle konkreetselt ütleks, mida vaja, et ma teaksin osta. Pärast aitasin tal matemaatika kodutööd teha ning andsin natukene vaba aega, et tennisesse valmis sättida. Siis enne minekut, sain lõpuks Krissuga rääkida - nii igatsesin teda ja vajasin ta nõu, sest viimasel ajal on mul siin palju toimunud, mis temaga läbiarutamist vajas. Kui sa loed seda, siis tea, et oled hindamatu mu jaoks! Igatsen palju. Edasi kiirustasin Architaga tennisesse, jätsin tema sinna, tagasi koju Aartika järgi.. kiire snäkk ning uuesti tagasi. Siis sain tund aega jälle passida. Aartika sai tennises vist kuumarabanduse, sest ta polnud võimeline midagi tegema - õpetaja käskis ainult jää kotti kuklas hoida ning jää tükke randmete sisekülgedel ja põlvede peal. No pärast 10minutilist lisapassimist oli ta lõpuks võimeline end üles ajama ning autosse komberdama, seal ta jäi muidugi magama ning ka kodus kuni ma soojendasin õhtusööki. Samal ajal harjutas Archita klaverit - õpetaja on täitsa kuri, et nad üldse ei harjuta ja edasi ei arene.. ma hoopis küsiks, kust nad selle aja peaks võtma, kui nad nii palju asju teevad :/ Niigi probleeme, et neil vaba aega üldse pole.
Igastahes siis sõime õhtust, aitasin Archital pesemas käis, kiirustasin Aartikaga "Michaels'sse" mingi kooliprojekti tarbeks asju ostma ning siis koju tagasi. Panin Archita magama ja tulin ka ise voodisse. Hakkasin niisama Eesti uudiseid ja jalgpalli skoore uurima, kui Fabiano helistas - rääkisime mõned minutid ja nüüd olen põhimõtteliselt valmis uinuma. Nii hea on nii vara magama heita :) Okei tegelikult pole vara midagi, kell juba peaaegu 11 õhtul.

Teile aga vapustavat päeva! :)

Siilitydruk

13.09.2011

Istun siis Starbucksis joon kakaod ja ootan, millal tüdrukud kunstiklassi lõpetavad :)
Tänane päev siis.. hommikul ikka tüdrukud üles ja kooli. Siis lõin oma aega surnuks, et trenni minna. Täna siis proovisin uut klassi - BodyAttack:

Appi appi appi! See oli niiii raske, et ma olin juba poole klassi pealt suhteliselt surnud. Nagu tõsiselt igalt poolt pistis, higi lahmas, lihased väsinud ja ainult vesi oli mõttes. Üritasin nendega sammu pidada, aga lasin natukene nõrgemaks vahepeal ning tegin alternatiiv variante õigetest harjutustest. Hakkas kergem ning suutsin ilusti trenni lõpuni vastu pidada. Sain ka treeneri käest kiita või noh tegelikult ütles ta, et need kes esimest korda olid tegid suurepärast tööd, aga mulle tundus, et ma olin ainuke uustulija, sest kõik teised juba teadsid kuidas mis olema peab ja mis järgmiseks tulema peab. Homme raudselt lihased tapavad mind jälle, aga eks see ole alguse asi ja ma ei anna nii kergesti alla ka. Tglt ootan juba neljapäeva, et uut klassi proovida ning laupäeva, et tagasi BodyCombatisse minna ning uuesti teisipäeva, et seda sama teha. Loodan, et see trennivaimustus mul ainult mingi algne asi ei ole :D
Pärast seda olin muidugi näost punane nagu vähk. Kodus hea kuum dušš ja lõõgastumine. Siis aga läksin Wal-Marti, et koju natukene toidukraami osta. Seal müüakse ka kõike muud, ning esimese asjana jäid mulle silma mustad teksapüksid. Tee või tina, aga siin ma näen ainult siniseid teksaseid, no mitte kuskilt pole võimalik musti leida - arvake ära, kas ma olin siis vähe õnnelik või mitte. Proovisin ja sobisid ideaalselt :) Jeiiii. Kodus korrastasin tüdrukute ruume ning olin niisama kuni pidin Architale kooli järgi minema. Siis aitasin tal kodutööd teha ning andsin natukene süüa. Hiljem tuli ka Aartika koju, talle snäkk ning edasi juba kunsti tundi. Nii kaua kui nad seal olid, käisin ma Starbucksis nagu postituse algusest võib juba aru saada. Koju tulles nagu ikka pesu, õhtusöök ja une aeg. Ma olen vaimselt nii väsinud kuna tüdrukud kaklesid terve õhtu ja ei kuulanud mu sõna üldse. Nüüd ootan, millal Archita magama jääks, et saaks ise ka unedemaale minna :)
Loodan, et teil oli parem päev ja et homme tuleb ka mul parem :)

Siilitydruk

12.09.2011

Üritan nüüd siis tubli olla ja teid hakata tihedamini oma päevadega kursis hoidma. Selleks sobilikuks aja leian esmaspäeviti ja kolmapäeviti tennises, teisipäeviti kunstis ning neljapäeviti Archita võimlemises - kirjutan enamuse osa valmis ning siis enne magama minekut kiirelt midagi juurde, kui toimus õhtu jooksul midagi märkimisväärset. Eelmine postitus sai liiga pikk ning au teile, kes läbi lugesite.
Tänane hommik algas siis mõlema tüdrukuga natukene probleemselt kuna nad läksid liiga hilja magama. Raskus seisnes siis selles, et kumbki ei tahtnud kontaktivõimeliseks hakata - ehk kui ma läksin ja ütlesin, et nüüd on aeg üles ärgata, siis pidin vähemalt kolm korda raputama, häält tõstma ning teki pealt ära tõmbama ennem kui vastuse osaliseks sain. Õnneks kui oli aeg voodist välja tulla, nii 10-15min hiljem, siis läks asi kergemaks. Mõlemad said küll hiljem toast välja ning Architaga pidime natukene isegi jooksma, et bussi peale jõuda ning Aartika ilmselgelt jõudis ka, sest koju tagasi ta ei tulnud.
Rääkisin siis natukene Monikaga juttu ning sättisin end kooliks valmis. Nagu ikka 10.30 algas klass. Täna siis rääkisime Tasaday'st , mis on Filipiinidel asuv väljamõeldud hõim. Nimelt üks Filipiini antropoloog avastas sügaval metsas elavad inimesed, kellest ta tegi nö kiviajainimesed, sundides neid elama koobastes, käima ringi alasti, kasutama kivist tööriistu ning sööma ainult toitu, mida nad metsast või jõest kätte saavad. Need inimesed olid kõige sellega nõus, sest neile lubati paremaid elamistingimusi ja rikkust - siiski sai see mees kogu au ja raha endale ning põgenes Costa Ricale elama, jättes need inimesed niisama sinna metsa. Huvitav loeng oli - hoolimata keerulistest sõnadest, mida pean kodus tõlkima. Esimest korda saime ka natukene kodutööd. Järgmiseks esmaspäevaks on suurem projekt teha, uurides rahvusvahelistelt õpilastelt, kuidas nende õpingud on muutnud nende kultuuri ja keele arusaamu ja igast värke särke. See läheb siis kirja kui meie esimene vahetest, mis annab 1/3 lõpuhindest. Nimelt meil lõpueksamit pole, vaid sellised pisemad tööd, mis annavadki siis hinde kokku. Tund möödus üllatavalt kiiresti - arvatavasti selle pärast, et kell oli seinal seisma jäänud ja ma ei saanud koguaeg vaadata palju lõpuni on, sest mobiiltelefonid on ju keelatud.
Koju tagasi tulles korrastasin tüdrukute toad ära ning sõin lõunat. Tegin puuvilja salatit, nii hea oli :) Ülejäänud aeg lihtsalt kuidagi kadus teadmatusse - täitsa jube. Pooleteise tunni jooksul jõuaks nii palju teha, aga ei midagi. Lihtsalt lasin selle aja raisku. Siis aga oli aeg nooremale tüdrukule bussi vastu minna, talle snäkikauss teha ning kodutööd tegema saata. Ise koristasin samal ajal natukene kööki, sest eilsest olid vanemad sellise segadusse sinna jätnud, kuna nad liiga laisad, et õhtul hilja veel korrastama hakata. Hiljem kontrollisin Archita matemaatika kodutöö üle ning üllatusin, kui palju võib üks kolmanda klassiõpilane teha lihtsalt liites näiteks 45+16. Lasin tal kõik uuesti üle käia ning vead ära parandada. Siis ka sai natukene vaba aega - loomulikult möödus see telekat vaadates. Varsti tuli Aartika, tegin talle võileiba ning siis oligi aeg riided vahetada ja tennisesse tulla. Muidugi tekkis riiete vahetusega ka probleem, sest Archita ei saanud aru, miks ta ei või teksapükstega mängima tulla ja kui ma üritan talle selgitada, et need ei ole spordiriided ning ta peab dressid selga panema, siis sain vastuseks, et aga tal oli täna kehaline kasvatus ning seal küll sai nendega olla. No ma hakkan seda koolisüsteemi siin juba vihkama - rohkem rikuvad lapsi kui aitavad neid. Lõpuks pidin pereisa abi paluma, sest no üldse ei kuulanud mind. Ta on vähese une tõttu ikka hullult tujukas täna. Loodan, et kodus saab korralikult pesemas käidud, söödud ning varakult magama, et homme meil probleeme poleks. Nüüd siis istungi siin tennises ja löön aega surnuks. Aknast välja vaadetes näen jalgpallistaadionit ka. No ma pean sellest pilti tegema, siis näete, millisel väljakul siin kohalikud mees-/naiskonnad harjutavad/mängivad. Tabivere staadion on selle kõrval võimas areena :D
Pärast tennist hüppasime siis läbi ühest poest nimega "Michaels" - seal müüakse igast pudi-padi. Aartika vajas kooli jaoks mingit rohelist paela. Siis tulime koju ning õhtusöögiga mul jälle vedas.. pereema tõi mingit hiinakat jälle, siis sõime seda kõik. Archita käis pesus, samal ajal viisin mina prügi välja ning nüüd ootan kuni ta magama jääks, et saaks ise ka unedemaale kolida. Väsimus on peal natukene.
Homse ees tunnen ärevust, kuna lähen uuesti trenni - teist asja proovima :) Lihased ikka annavad tunda, aga elan üle - tugev eesti naine ja kõik, mis ei tapa teeb tugevaks!

Teile aga ilusat teisipäeva, üks samm lähemal jälle nädalavahetusele! :)

Siilitydruk

1.-11.09.2011

1. september:
Tüüpiline neljapäev, kus pesin pesu, tegin Christinele massaaži. Siis käisime Fabianoga lõunal ning kella veerand nelja paiku oligi aeg Architale kooli järgi minna. Kodus kiire snäkk ning võimlemisse, seal lugesin natukene raamatut, aga no selline uni tuli peale, et oleks või magama jäänud. Et sellist situatsiooni vältida läksin välja jalutama natukene. Aega oli veel üle ning läksin autosse ja hakkasin asju korrastama - viskasin kogu üleliigse kraami minema ning ülejäänud asjad sättisin ilusasti. Siis aga oligi juba aeg koju tagasi tulla. Ja nagu ikka õhtusöök, pesu ja magama. Ise läksin ka magama, et end nädalavahetuseks välja puhata.

2. september:
Tüdrukud kooli saadetud hakkasin autot koristama, kõik üleliigne välja, vajalik alles - tolmuimejaga istmed, matid korda, aknad puhtaks.. võttis ikka päris pika aja ära. Siis käisin korjasin need kujukesed peale, mis lapsed Archita sünnipäeval tegid. Ei tea ainult kuidas nad need nüüd kätte saavad, pean vist kõigi juurest läbi käima ja üle andma. Edasi hakkasin asju pakkima, sest ees oli ootamas 3 päevane puhkus Myrtle Beach, Lõuna Carolinas. Vahepeal tuli Archita koju, siis käisime ujumas temaga ning hiljem lõpetasin oma pakkimise, tegin perele süüa ning olingi valmis lahkuma. Käisin võtsin Andrea peale, kes esindas meie autos Austriat, edasi korjasime Fabiano peale - ehk siis Brasiilia esindus, sõit kulges Brasiilia Kohvikusse, kust haarasime nö kerge õhtusöögi, suund Ade järgi - Prantsusmaa esindaja ning 7 tunnine sõit ookeani äärde võiski alata. Autos niisama lobisesime ja õppisime teineteist paremini tundma (Andrea ja Ade kohtusid esimest korda). Öösel kella 2 paiku jõudsime siis oma ööbimiskohta ning pärast kiiret pesu vajusime kohe magama ka.
Ööbisime üürikorteris, kus oli 2 tuba, 2 vannitoaga ning avatud köök/elutuba ja rõdu.

Myrtle Beach, SC Day 1 (3.september):
Hommikul ärkasime üles ning sättisime end poodi, et toidukraami osta, kuna korteris oli külmkapp, siis on odavam ise midagi süüa teha, kui välja sööma minna. No kodus tagasi siis sõime - hommikuhelbeid, võileibu, omletti ning putru - kes, mida tahtis. Ja loomulikult puuvilju. Pärast seda sättisime end randa minekuks valmis ning kui kõik olid valmis lahkuma võtsime suuna uuesti poe poole, et jooke ja snäkke kaasa osta.

Carlos, mina, Ade ja Edi + meie rannavarustus :)











Ning järgmine sihtkoht oligi rand, kus vedelesime niisama, käisime ujumas, mängisime võrku, jalgpalli, Ameerika jalgpalli, reketidega ning loopisime lendtaldrikut. Carlos võttis kaasa ka enda kanuu ja kummipaadi, aga nii kui nad vette said, oli rannapatrull kohal ja käsutas nad veest välja.

 Meie ranna varustus :)

 Päikest püüdmas

 Paadiga ookeanil

 Kuri rannapatrull

 Kaardimäng "Uno" - kes seda mäletab veel!?!? :)

 Rannajalgpall: Brasiilia (poisid) vs Tšiili (tüdruk)

Rannavolle

Siis käisime vahepeal Fabianoga niisama jalutamas mööda rannaäärt, et natukene teistest eemale saada ning aega teineteisele pühendada:

 Käisime sellise suure silla juures, mida võib paljudes romantilistes filmides koguaeg näha. Tegime selle all terve fotosessiooni :)

 Vaade rannale vol1

 Vaade rannale vol2

 Palmipuud, oh palmipuud :)

 Meie :)

Niimoodi jalgu lohistades tegi liiv hästi lahedat heli

Väikeses päikeseloojangus :)











Tagasi meie platsi juurde jõudes oli tüdrukutekamp juba tagasi korterisse läinud, aga see ei takistanud meil lõbutsemast ning nii sai ka järelejäänud kambast üks korralik pilt tehtud:

Üleval: Andrew (Ameerika), Ade (Prantsusmaa) ja Edi (Brasiilia)
Keskel: Fabiano, Natalia ja Carlos (kõik Brasiilia)
All: mina (Eesti... hahaha, nagu te ei teaks eksju :D) ning John (Ameerika)







Pakkisime oma asjad kokku ning suundusime õhtusöögi otsinguile. Meie teekond kulges mööda Broadway tänavat, kus enamus elust toimus. Enamus kohtadest olid seal suveniiri poed, tätoveeringu/augustamise kohad, jäätise poed, baarid. Üks lahe muuseum oli ka "Belive it or not" (usu või mitte), aga see oli teiste jaoks liiga kõhedusttekitav, et sisse minna. Rändasime siis niisama ning tegin endale ka tätoveeringu:P

 Osa meie grupist: Natalia, Ade, Carlos, mina ja Edi

 Eestis tähendab see helistame, aga Hawaiil on see hoopis tervitus Aloha märk "Shaka", mis väljendab häid vibratsioone, vastastikust austust ning kannustatust.

 Jällegi osake meie kambast :)

Minu õnn

 Oma tätoveeringut tegemas :)

 Ja valmis ta ongi :)
Et te kõik ikka väga ära ei ehmuks, siis tegemist oli siiski Henna tätoveeringuga, mis 45päeva pärast ära tuhmub. Minul aga oli selline õnn, et 5minutit pärast poest välja astumist tuli Fabiano kallistama ning enamus tätoveeringust oli tema käe peal laiali :)

Nad olid nagu kaksikud ja ma pidin kohe ühise pildi nendega saama :)

Kõhe teiste jaoks, vaimustav minu jaoks.











Kõhud täis söödud suundusime ka tagasi korterisse, et pesemas käia ning peole sättida. Esimesel õhtul ma sinna kaamerat kaasa ei võtnud ja seega pilte teile näidata pole, aga pm käisime lihtsalt ühes klubis, kus oli nii palju rahvast, et isegi tantsida ei saanud. Jõudsime sinna mingi südaöö paiku, aga kõik kohad pannakse kell 2 kinni, siis suht igav oli ning suundusime tagasi korterisse. Ja nii jäimegi magama, et järgmisele päevale vapralt vastu astuda.

Myrtle Beach, SC Day 2 (4.september):
Hommik algas siis jällegi kosutava hommikusöögiga ning meie edasine teekond viis randa jalutama ning niisama ümbrust uudistama. Käisime selle suure silla peal, mille all eile pilte tegime. Tegelikult tahtsime juba eile minna, aga kuna sissepääs oli 1 dollar ja meil ei olnud raha kaasas ning see mees ei usaldanud, et talle homme tagasi toome, siis ei saanudki minna. Seal nägin esimest korda elus haid vabas ookeanis. Sattus ühe kalamehe õnge otsa, murdis selle pooleks ning jätkas ringi sebimist seal, et veel süüa saada:

Mitte küll kõige parem pilt haist, aga lähedalt ja terase silmaga leiad selle kalakese ikka üles :)

Üks pisike kalake, kelle üks poiss, kes kala kartis, kinni püüdis :)










Siis aga läksime lõunat sööma, baar iseenesest oli ilus, aga toit mitte nii maitsev - siiski sain tasuta ananassimahla sealt :)

Edasi läksime randa, kus see kord tõesti lihtsalt puhkasime: käisime ujumas ja vedelesime niisama. Mingi hetk kutsus Fabiano mu jälle jalutama, aga tegelikult viis hoopis parasailing'ut tegema. See oli mu elu üks mälestusväärsemaid ja paremaid hetki. Lihtsalt kahekesi taeva ja ookeani vahel hõljuda, vaikust ja vaadet nautida - see oli lihtsalt kirjeldamatu. Nägime ka ühte suurt kilpkonna ujumas :)

 Valmis õhku tõusma...

 ...õhus. (ei tea miks see pilt niimoodi viltu on, kahjuks ei saa ka muuta)

Maandumine vees











Pärast randa suundusime tagasi koju, kus käisime pesemas ning niisama vedelesime ja rääkisime. Siis tegi John meile õhtusöögi, mida kõik jumaldasid:

Kuna ma olin hommikust saati juba Fabianole peale käinud, et ma tahan hullult jäätist süüa, siis päeva lõpuks läks mu soov ka täide. Käisime kolmekesi, meile lisaks ka Ade jäätise kohvikus, kus töötasid ainult venelased, siiski oli jäätis niiii hea :) Hüppasime läbi ka ühest suveniiripoest, sest ega ilma särgita ikka ju tagasi tulla saa, seal sain tuttavaks kutiga, kes on Rumeeniast - hästi sõbralik ja abivalmis ja tore oli :)

 Adega :)

Ade jäi imelikult, sest tal oli kärbes õla peal ja siis hakkas ära puhuma, too kutt tegi aga just sellel hetkel pilti.












Edasi ühinesime teistega klubis "Seńor Frog's", mis oli hästi huvitav just sisekujunduse poolest. Üldjuhul sees ruumis lasti igasugust muusikat ning välisruumis oli ainult ladinamuusika.

 Edi, Isabel, Lucha, Karin ja Carlos

 Andrea

 "Kui purjus inimesed oskaksid lennata, oleks see koht lennujaam"

 Natalia

 Fabiano, Edi ja Carlos
Karin piilub sealt tagant :)

 Karin, Lucha ja Andrea

 "Iga kehaosa vajab treenimist... isegi su maks. Võta järgmine jook"

Ilusat pepud :)
Kariniga















Edasi käisime niisama jalutamas ja ümbrust uudistamas. Tegelikult oli seal üks lahe hoone, mis oli totaalselt tagurpidi. Pidavat mingisugune muuseum olema, aga vaevalt, et kell 3 paiku öösel meid sinna sisse lastakse :)

 Kui ainult oskaks surfata :)

Tagurpidi hoone











Edasi kodus toimus jällegi vaikne istumine, mina pesin õhtusöögi nõud ära ning korrastasin kööki, kuna järgmisel päeval pidime kella 10 paiku lahkuma, siis teadsin, et hommikul pole aega ning mulle ei meeldi segadust endast maha jätta. Pakkisin ka vaikselt oma asjad kokku, et hommikul rabelema ei peaks ning mingi kella 4-5 paiku saime magama.

5. september:
Kuna ilm oli hommikul suhteliselt kasin, siis läksime jällegi niisama rannaäärde jalutama. Olime seal paar-kolm tundi, käisime Iisraeli restoranis söömas, kuna mul kõht tühi polnud, siis mina ei söönud - Fabiano ja Ade jäid aga väga rahule. Ning algaski meie tagasitee Mariettasse. Kuna kõik tahtsid linnast välja saada, siis tavalise 7 tunni asemel sõitsime pea 10 tundi. Õhtul koju sain 11.30 ning vajusin ka kohe magama, sest väsimus oli meeletu.

6. september:
Hommikul saatsin tüdrukud kooli ning ülejäänud aja võtsin endale puhkamiseks ja mõtlemiseks. Vahepeal tegin ka Christinele massaaži, näitasin reisi pilte ning ajasime niisama juttu. Nii meeletult kahju on, et ta juba 20. septembril tagasi Saksamaale lendab :( Üks lähedasemaid ja paremaid inimesi siin. Hiljem käisin Archital koolis järel ning niimoodi kulgesimegi oma vaba ajaga kuni kunsti tunnini. See tunnikene plaanisin Starbucksis veeta kakod juues ning natukene uurimust tehes. Avastasin, et unustasin muidugi enda pangakaardi koju ning sularaha võtsin ka hommikul rahakoti vahelt välja. Siiski leidsin autost münte, natukene imelik oli, aga mis seal ikka. Minu õnneks see meesteenindaja mu raha vastu ei võtnud ning sain tasuta suure kakao. Kodus soojendasin söögi üles, pärast mida tüdrukud pessu ja magama. Ise läksin kinno Christine ja Andreaga. Vaatasime "Zookeeper", mis minu jaoks oli siis teistkordne nägemine. Kuna see oli aga Christine viimane teisipäevane filmiõhtu, siis läksin ikka kohale.

7. september:
Hommikul ärkasin meeletult unisena üles ning kui plikad kooli olin saatnud, siis keerasin uuesti magama, mis aga minu jaoks tähendas enda kooli hiljaks jäämist. Siiski midagi halba sellest polnud ning koolis pole enam ka nii jube ja raske, kui alguses tundus. Hiljem ma ei mäletagi enam, mis ma tegin, aga eks see siis midagi nii tähtsat ka ei olnud. Kui Archita koju tuli andsin talle natukene vaba aega ning siis kimasime tennisesse. Jätsin tema trenni, ise aga tulin tagasi koju Aartikale järgi. Tema tunni ajal üritasin raamatut lugeda, aga kuna olin niiii väsinud, siis pm tukkusin seal natukene. Koju tulles jällegi õhtusöök ning magama. Ka ise vajusin varakult ära, siiski ei maganud üldse hästi.

8. september:
Pesupäev. Vahepeal jällegi Christinele tund aega massaaži. Kella 4 ajal Architaga võimlemisse. Sellele järgnes jällegi õhtusöök ja uneaeg. Ise läksin paariks tunniks Fabiano poole. Selline tüüpiline ja rutiinne päev oli.

9. september:
Hommikul jällegi tüdrukud ilusti kooli, ise enda klassi algust ootama. Eelmisel õhtul rääkisin Fabianole, et üks mu lemmikumaid bände tuleb Nashville esinema, see on lähimkoht, kust neid leida võin, kas ta oleks huvitatud minemast. Minu õnneks jäi ta nõusse :) Nii siis ostsin ka piletid ära ning nüüd ootan suure huviga 2. oktoobrit! Enne kooli minekut magasin veel üks 40 minutit, kuna panin äratuskella, siis seekord jõudsin õigeks ajaks kohale. Ülejäänud vaba aja saatsin niisama mööda. Kella 4 paiku läksin Architaga ujuma ning kella 6ks pereema ja mõlema tüdrukuga nende tennise asendusklassi (esmaspäeval vihma tõttu jäi neil tund ära). Seal istusime niisama pereemaga, sõime jäätist, lugesime raamatut ja siis saime ka natukene tennist mängida. Natukene raske, aga pole hullu, sain hakkama küll :) Ja nagu me ütleme, siis harjutamine teeb meistriks. Õhtul läksin jällegi Fabiano juurde ning vedelesime niisama rahulikult rääkides kuni magama vajusime. Siiski me kumbki korralikult ei maganud, kuna liiga palju mõtteid oli peas. Kes teab see teab :)

10. september:
Äratuskell oli 8 pandud, kuna tema pidi tööle minema ning mina trenni. Naerukoht hahahaha.. Liis ja käib trennis. Jah, nii see on. Otsustasin, et aitab kodus istumisest ning tuleb midagi ette võtta. Minu ammuseks unistuseks on proovida Les Millsi Bodycombat trenni, tegin natukene uurimust ning leidsin siit kodulähedalt naiste fitnesskeskuse, mis pakub erinevaid Les Millsi aeroobika trenne. Helistasin neile, panin aja kirja ning sain tasuta proovi tunni. Panen siia ka video, et saaksite umbes aimu, mida bodycombat endast kujutab:

Trenn oli supermõnus, õpetaja superlahe ja feeling kirjeldamatu. Pärast tundi rääkisin treeneriga ja ta ei uskunud, et see minu esimene kord oli, et tema arvates tuli mul superhästi välja. Läksin siis vastuvõtu lauda ning sõlmisin nendega aastase lepingu. Sellega ma tean, et kuna iga kuu maksan, siis olen ka sunnitud kohale minema. Koju tagasi tulles rääkisin natukene sõbrannadega juttu ning siis kutsuti mind elutuppa, et mulle üllatust näidata - ja üllatus oli see tõesti. Ainukesed pildid, mis siin majas seina peal ripuvad on tüdrukutest või ainult perest ning järsku oli kamina kohale ilmunud hiiiiiiiiglaslik pilt minust ja tüdrukutest. Ma ei osanud kohe midagi selle peale kosta - ma vist ikka meeldin väga sellele perele. Igastahes lähipäevil, kui üksinda kodus olen, siis teen pilti ka ning panen siia üles, et aimu saaksite, millest jutt käib. Kui tüdrukud aga pereemaga klaverisse läksid heitsin mina magama, sest uni oli kohutav. Hiljem hakkasin blogiga tegelema ning Fabiano kõnet ootama, et teaksin, millal liikuma võin hakata. 7.30 paiku siis saingi SMSi. Hiljem läksime ühe sõbra Tiago sünnipäevale, kus istusime, rääkisime, jõime õlut, sõime kooki, tegime pilte ja üldse veetsime niiöelda kvaliteet aega. Kella 2 paiku hakkas Fabiano ajama, et teeks midagi süüa või telliks pizzat - Jonas haaras härjal sarvist ning hakkas pastat tomatikastmega tegema. Kuna soov oli krevette saada ning mina olin ainuke konditsioonis autojuht, siis läksimegi. Laenasin Carlose autot - ma ei oska teile öelda, mis marki see auto on, aga ma pidavat uhke olema, et sellega sõita sain :D

Ärge Carlosele esiplaanil tähelepanu pöörake, tähelepanu on sellel autol seal tagaplaanil. Vot sellise masina roolis olen mina nüüd ka istunud :)















Koju saime mingi kella 5 paiku hommikul või noh voodisse see kell.

11. september:
Kella poole ühe paiku ärkasime, tegin hommikusööki, millele järgnes loomulikult söömine ning niisama natukene lõõgastumist. Siis läksime Fabianoga jõe äärde jalutama ning kuna me mõlemad naudime looduses olekut, siis oli see meie jaoks kui paradiis. Paljude loodusnähtuste ja hetkede puhul tundsin puudust oma kaamerast, aga ma lähen sinna kindlasti sellega koos tagasi. Kuna Fabianol oli paar asja vaja korda ajada, siis tulin kella poole seitsme paiku koju. Rääkisin natukene Monikaga ning siis hakkasin blogi kirjutama ning nii ma siin nüüd siis olen: küünlavalguses rahuliku Enya või sellele sarnaneva muusikaga voodis lõõgastumas ning valmis magama minema, et uuele nädalale ootusärevalt vastu astuda:)

Loodan, et te mu peale pahased ei ole, et nii kaua ei kirjutanud ning nüüd romaaniga hakkama sain. Üritan ennast parandada ning iga õhtu või vähemalt paar korda nädalas aega leida, et teid ikka oma tegemistega kursis hoida :)

Siilitydruk