2012 Vol 13

Ma ei ole siia ikka päris mitu kuud midagi kirjutanud... just vaatasin, et viimane oli mai kuus. Lühikokkuvõttes siis suvel tüdrukute ja perega mitte midagi huvitavat ei teinud, lihtsalt läks kuidagi mööda. Juuni lõpp ja juuli algus käisid emme ja issi ja venna külas. Vaatasime siin Atlantas tähtsamate vaatamisväärsuste juures ringi ning nädalakese veetsime Miamis ja Key Westil. Miamis külastasime alligaatoreid ning käisime parasailimas, Key Westil nägime ära Ühendriikide lõunapoolseima tipu ning snorgeldasime:

Mu pere kohtus ka minu poiss-sõbra Gabrieliga. Isa ja vend said koos temaga lasketiiru nautida, hiljem käisime ka Ameerika mägedes. Kahjuks peale minu ja Gabe see kellelegi ei meeldinud :D Lasketiirus küsis Gabe mu isalt luba minuga abiellumiseks ning ametlikult laskus ta põlvili minu ette 4ndal augustil.

Kuna süda kuulub siia, siis jaanuarist mind koju oodata ei ole mõtet - siiski on plaanis esimesel võimalusel kodumaale koos külla tulla :)
Juulis oli veel üks kurb päev, kui Kerli pidi tagasi Eesti lendama. Lennujaamas panin isegi turvatöötaja nutma.

Meie viimane pilt koos Ameerikas

19. augustil käisime Linkin Park kontserdil - meeldis meeldis meeldis.
Tüdrukud läksid augustist ka tagasi kooli: noorem 4ndasse ning vanem 7ndasse klassi. Nendega midagi huvitavat teinud ei ole.
Oktoobris käisin esimest korda Ameerikas olles telkimas. Kahjuks ei olnud see selline, mida sõbrad mulle pakkuda lootsid, kuid lubasid, et ma saan selle õige telkimise osaliseks ka kindlasti.

Samuti oli meil 31. oktoober Halloween. Tegin traditsioonide kohaselt ka oma elu esimese kõrvitsa, tänu Gabe emale, kes mind sellega aitas. Ning kuna noorem tüdruk ei saanud kellegagi kommi norima minna, siis ajasin enda mesimummu kostüümi selga ning nii me tatsasime kaks tundi ukse tagant ukse taha. Tema oli see aasta Indiaanlanna kostüümis:

17-18.nov veetsin Nashvilles, kus toimus nädalavahetuse kursus Ameerika traditsioonidest ja pühedest ja valitsuse ajaloost. Tõsiselt igav oli, aga viisa jaoks saadud kreditid on kergelt taskus. Sain ka tuttavaks väga laheda Eesti tüdruku Leenega:

See aasta sain ka enda esimese tõelise Ameerika Tänupühad. Neljapäeval käisime lõunal Gabe ema, õe, vanaisa ja tädiga (viimast kahte kohtasin esimest korda - kuuldu järgi sain mõlemalt ka heakiidu... haha). See oli niisama kohvikus söömine, aga süüa sai palju!
Reedel läksime Gabe ristivenna juurde, kus sain siis täidetud kalkunit kartulipudru ja makaroni-juustuvormiga, tegin neile ja tuunikala võileiva torti, sest võileiva tort siin riigis on justkui suur imede ime - mitte keegi pole sellest kuulnud, aga kõigile maitseb. Paar kilo nende pühadega ikka vast juurde võtsin. Õnneks andis pereema mulle pika nädalavahetuse ning puhanud tunne on kohe sees.
Minu Au Pairi elu lõpuni on jäänud 54 päeva ning siis algab täiesti uus elu periood, mida mina oma elu jooksul veel kogenud ei ole ning loodan, et see jääb ka mu ainukeseks õnnelikuks perioodiks - nimelt jaanuari alguses lähme kohtumajja, et oma abielu registreerida ning minust saab ametlikult proua Human. Õnneks perekonnanimi eriti ei muutu, -man jääb ju ikka samaks :) Suuri pulmi me ka ei tee, sest paberimajandus läheb palju maksma ning Ameerika kommete kohaselt maksab pulmad kinni üleüldse pruudi isa.. Õnneks ei ole Gabe sellistest kommetest väga hoolija ning tahab, et me koos ikka oma asjadega hakkama saaksime :)
Eriti pikk see postitus ei tulnud, aga parem natuke kui üldse mitte midagi :)
Hakkan nüüd raamatut lugema, sest mu nimekiri raamatutest, mida lugeda soovin on lõputu... :)

Kallistused,
Siilitydruk