Vaheaja lõpp

Kolmapäeval oli hostema juubel - 40. Palju õnne! :)
Samuti oli juubel ka minu pisikesel marakratil Jannul - 5. Juhuuuuu!!!! :)
Aga kuna ma ei tunne pereema eriti hästi, siis ei oskand ma talle ka midagi kingituseks teha, mis mind aga imestama pani oli see, et ka lapsed ja mees ei kinkinud talle midagi. Mees ei toonud isegi lilli mitte. Väga imelik ja kahtlane. Midagi erilist ei toimunud, pidu olnud ja sõpru külas ei käinud. Küll aga sõime kooki õhtul:

Küünal on laenatud vanema tüdruku 11st kuna kodus muid tordiküünlaid polnud, aga soov vajas ju soovimist.










Neljapäeval oli jällegi pesupäev. Ning vahelduva eduga korrastasime ka vanema tüdruku raamaturiiulit kuna vanematele ei meeldinud see korralagedus, mis seal valitses. Tal on ikka päris palju raamatuid :)
Pärast käisime ka kinos - Gnomeo & Juliet. Minu esimene 3D film.

Minu väikesed mesilased enne filmi popkorni ostmas :)
















Film iseenesest oli armas ja lahe ning 3D efekt äratuntav :D
Pärast seda läksime Target'sse - pood kus müüakse peaaegu kõike. Sealt ostsin endale mängu Yatzy kuna lapsed tahavad seda mängida, aga neil pole kodus 5 täringut ja nende ema keeldus seda mängu ostmast. Koju jõudes mängisime ühe mängu ning kuna kellaaeg oli hiline, siis läksime magama.
Reedel läksime tagasi ostukeskusesse, kus eelmine pühapäev käisime, sest noorem tüdruk ei tahtnud mõndasid riideesemeid ning siis läksime tagastama neid. Terve päev läks selle alla. Enne seda käisime söömas jällegi Sweet Tomatoes. Ostukeskuses tagastasime need riided, siis pereema läks poodi, kus ta oma tööks vajalikke riideid ostab, meie lastega aga jalanõudepoodi.. ühed hästi ilusad valged kingad olid seal, kuid minu numbrit kahjuks polnud. Ning hiljem käisin vaatamas ka seda mantlit, mis mul nii väga südame peal oli ja enam ta ei tundundki mulle nii lahe ning 80 dollarit selle eest välja käia ei raatsinud. Ning samas oli Aartika mul kõrval nagu mu südametunnistus tuletamaks meelde, et ma kogun raha, mitte ei raiska. Tagasi teel koju jäid tüdrukud autos magama ning nii oligi päev õhtusse jooksnud.
Eile vedelesin niisama ning vaatasin netist Eesti Laulu finaali. Lemmikud olid Noorkuu, Ithaka Maria ja Getter ning seega olen selle aasta valikuga vägagi rahul :) Hoiame aint pöialt, et ka Eurovisioonil hästi läheks. Õhtul mängisin noorema tüdrukuga Yatzyt jällegi ning siis tuli vanem punktide kirjutakas ning iga kord kui ta ütles Roll (veereta), siis mul tuli kohe pähe Alexander Rybak'i lugu "Roll with the wind". Lõpuks ma ei saanudki, kui tulime minu tuppa ja kuulasime seda lugu. Siis aga lasin neile erinevaid eurolugusid läbi aastate. Nende lemmik on Dima Bilani "Never let you go". Nende kunagine lapsehoidja Ingrid, kes samuti Eestist on, lasi kuulata seda. Igastahes hakkas see "Roll with the wind" ka neile nii väga meeldima, et me kuulasime ja kuulasime ja kuulasime seda ning kuna mul on sõnad peas, siis tahtis Aartika ka neid pähe saada. Lõpuks oli kell 12 öösel ja me laulsime kahekesi seda valju häälega. Archita viidi enne 11 magama ära. Kui kedagi peaks huvitama, siis laul on järgmine:

Poole ühe paiku aga saatsin ta magama, sest ise olin megaväsinud.
Täna oli aga minu teine LCC kohtumine, kuhu siis kõik lapsehoidjad kokku tulevad ja räägivad kuidas neil läheb. Kui minul on peres mõned probleemid olnud, siis Rootis tüdruku probleemidega pole need võrreldavadki. Niipalju kui mina aru sain, siis tema hostema tahab lahutust ning on mehe juures ainult laste pärast veel. Ning see lapsehoidja mõtleb pere vahetuse peale, aga kuna nüüd peaks tema hostisa järgmisest nädalast tööle minema, siis ta ootab ja vaatab kuidas asjad minema hakkavad. Jutu järgi jättis see hostisa päris jubeda inimese mulje.
Pärast käisime Julia ja Christinega mõnes poes ning siis koju tagasi. Rääkisin Muskaga juttu, kes istus minu pärast poole neljani hommikul üleval :) Homme magab raudselt pool päeva maha. Pärast seda aga aitasin nooremal tüdrukul pesta ning magama sättida. Enam ei saa istuda kaua üleval, sest homsest hakkab jällegi kool. Kõigest 5 nädalat ning siis on jälle nädalane puhkus. Teeme juba vaikselt siin omavahel plaane, mida teha ja kuhu minna, loodan ainult, et mul siis auto on. Vanemad tahavad mulle uut autot osta, kuna seda vana pole ikka tagasi toodud, aga nii jagada on juba kohutav.
Homsest hakkab jälle töine nädal pihta. Pereema sõidab kuni neljapäevani jällegi kuskile ärireisile ning perenaise koha võtan jällegi sisse mina. Loodan ainult, et homne hommik väga hulluks ei kujune, sest keegi pole enam harjunud kell 6 ärkama.

Vaikselt sätin ennast ka nüüd Une-Mati ootele :)

Siilitydruk

Stone Mountain Park

Kuna tüdrukutel on see nädal koolivaheaeg, siis kulgeb see teistmoodi. Ka pereema võttis endale "puhkuse". Kuna minul on ikkagi töönädal, siis teen enam jaolt asju, mida pereema palub teha.
Täna aga käisime väiksel tripil Stone Mountain Park's. Ma pole kunagi mägedes käinud ja see oli ka ainult üks suur kivikamakas, aga siiski hästi lahe. Seal saab teha palju erinevaid asju, kuid kuna atraktsioonid avatakse alles märtsi keskpaigast, siis me ainult jalutasime üles ja pärast alla tagasi. Mõnus treening aga oli siiski.

 Mägi eemalt vaadatuna :)

 Archita, mina ja Aartika

 Kõige parempoolne on Georgia osariigi lipp, vasakult teine Ameerika lipp, ülejäänud tundmatud :)

 Põhimõtteliselt sellist teed pidi pidime poole mäeni ronima, siis läks laugemaks.

Vaade poolelt mäelt.

 Joogipaus: Hostema Subharda, Archita, Aartika ja tema sõbranna Hannah

 Jätkame vapralt teekonda. Kaks kiiremat ees minemas.

 Mõnusad kivid, kuhu alla pugeda sai...

 ... ja sinna ma ka pugesin :)

 Vaade alla.

 Veel üks puhkepaus natuke enne tippu

 Lõpp paistab.. Archita on ka imepisikeseks jäänud :)

 Ja kohale jõudsimegi. Vaade Atlantale

 Jep.. teised jäid lõpus must natukene maha ja jällegi puhkasid.

 Atlanta.

Ja väike video ka:

Oli selline natukene sportlikult lõbus päev :)

Siilitydruk

Huvitav pühapäev.

(Reedest ja laupäevast ma midagi kirjutama ei hakka, sest siis midagi märkimisväärset ei toimunud)
Täna aga käisime terve perega shoppamas. Tegelikult oli asi nii, et isa kandis kotte, mina vaatasin niisama kuna kogun hetkel raha ning ema ostis endale ja tüdrukutele asju. Kuna pereema käib ainult poodides, kus on kontoririided: kostüümid ja triiksärgid ja sellised asjad, siis mina läksin tüdrukutega niisama mujale vaatama. Leidsin päris huvitavaid asju, mida kindlasti osta tahan, kui sinna tagasi lähen ja nad veel alles on. Hetkel on südame peal ainult üks väga lahe kevad-sügisene mantel, mis oleks ideaalne Eesti ilmastikuolus. Selle võib olla isegi ostan ära, kui pereema läheb mõnda asja tagastama, mis nooremale tüdrukule ei meeldinud. See oligi nii imelik, et Archita ütles juba poes, et talle ei meeldi need ja ta ei taha neid, aga ikka sunniti peale ja nüüd tahetakse tagastada, sest talle ikkagi ei meeldi. Milleks üldse siis osta?!? Aga nii see elu siin käib. Mina siiski viriseda ei saa, sest pereema ostis mulle ühed hästi lahedad püksid, mis esimesel pilgul juba silma jäid. Ise neid ostnud ei oleks ning kuna pereema teab, et ma raha kogun, siis ütles, et ma raha pärast ei muretseks ta maksab kinni :) Ja nii ma nad saingi :P
Koju tulles aga ootas mind juba Anneli - eestlanna, kes elab siin minust 10 minuti sõidu kaugusel. Edasi läksime tähistama Eesti Vabariigi aastapäeva koos ülejäänud Atlanta ümbruskonna eestlastega. Olin seal muidugi kõige noorem, kuid leidsin kõigiga kohe ühise keele. Väga huvitav oli kuulda, kuidas enamus neist siia sattunud on (kusjuures enamus naissoost isikud on samamoodi Au Pairina tulnud ja siia jäänud). Paljudel oli tugev aktsient juures ning täpitähed ümaraks muutunud :) Aga vähemalt nad räägivad kodumaa keelt. On peresid kus lapsed on kahekeelsed, aga peresid, kus ainult inglise keelsed. Üks abielupaar on mõlemad eestlased ning nende laps oskas ainult eesti keelt :) Nii me siis rääkisime seal juttu, sõime Eesti toitu: rosoljet, mulgikapsaid, lihapirukaid, kartulisalatit ning vastlakukleid; lahendasime viktoriini Eesti kohta, mille auhinnaks oli Vana Tallinn ning Annekese 300g šokolaad, siiski ma seda endale ei saanud:(, aga veel laulsime Eesti laule nende hulgas hümni ning tegime grupipildi:

Pildil ei ole kõik eestlased, vaid ka nende abikaasad ja lapsed.











Väga tore kohtumine oli ja sai lõpuks emakeelt kõneldud reaalselt näost näkku inimestega :) Ning nüüd on mul ka paar tuttavat juures, kes lubasid alati murega nende poolt pöörduda ja helistada, kui vaja peaks minema :) Hästi armsad ja sõbralikud inimesed.
Vot selline oli mu päev.
Ja minu venna oli ka väga väga tubli. Kes veel ei tea, siis ta läbis 63km suusamaratoni 5h 24min 44sek :) Parem aeg kui eelmine aasta, seega korralikult ületatud end!
Olen uhke su üle üle, Kallis Venna! :)
Panen siia veel kaks pilti, mis selles majas tegin, mis mulle meeldisid:

Nüüd aga poen rahuliku südamega põhku! :)

Siilitydruk

Päev üle minu pea..

Tänane on olnud siis kõvasti üle minu pea päev.. mitte sekundiks ka pole rahu saanud.
Hommik hakkas enam-vähem kuidagi normaalselt, aga eriti kiidelda selle üle ei saa. Siis aga vedelesin paar tundi Musi ja vennaga rääkides ning siis hakkas tegutsemine pihta. Olen endale eesmärgiks võtnud iga päev all jõusaalis käia ja ühe laheda masinaga trenni teha. Plaan oli tund aega, aga välja on kujunenud üks "Kättemaksukontori" osa.. nimelt hakkasin sarja TV3 kodukalt esimesest hooajast peale vaatama :) Pärast seda pesemas ning poodi, loomapoodi ja raamatukokku. Kella 13.30st hakkasime vanema tüdrukuga merisigade puuri puhastama. Ma pole mitte kunagi oma elus midagi niii rõvedat pidanud tegema! Puur on puhastamata vähemalt 6 kuud kui mitte kauem.. hea fantaasia puhul võite seda haisu seal ette kujutada. Palju puudu ei jäänud kui ma seal oksele poleks hakanud. Kella 14.30ks oli pool puuri sellest s_____ puhtaks tehtud, siis pidin nooremale bussi vastu minema. Hiljem jätkasime puhastamisega. Ajutisse kasti pandud merisiga Sugar hüppas sealt välja ning pani plehku. Nii me siis ajasime teda taga ja kui oligi võimalus kätte saada, siis keegi ei julgenud teda puudutada, sest tal pole kunagi küüsi lõigatud. Huvitav kas loomadel pole Guinnessi rekordite raamatut?!? Nad pääseks raudselt sinna kui pikimate küüntega merisead. Kuna kell hakkas 4 saama, pidin Archita võimlemisse viima ning nii tuli Aartikale appi pereisa... ja teate millega?!? Pajakinnastega!
Tagasi koju jõudes olid kõik ilusti oma puurides. Tüdrukud on omaette ja poiss on omaette. Poisi puur jäi puhastamata! Korrastasin natukene seda ruumi ning viisin puhastus tagajärgede kilekotid välja. Gaad need olid nii rasked, et pereisa pidi aitama mul need prügikonteinerisse tõsta. Siis aga Architale võimlemisse järgi. Sain ta õnneks nii kaugele, et ta oli nõus üksi dušši võtma, end kuivatama ning juuksed kammima, pärast mida kodutöö. Mina samal ajal tegin õhtusööki ning tegelesin pesuga. Nimelt kogu nende tegevuste vahepeal tegelesin iga vaba sekund pesu masinasse või kuivatisse panemisega/välja võtmisega või kokku panemisega. Pärast õhtusööki koristasin köögi, lõpetasin viimase pesuga tegelemise ning korrastasin pesuruumi. Siis kontrollisin Archita kodutööd ning panin ta kooli asjad kokku. Lõikasin tal küüned, palusin hambad pesta ning suure venimisega sai ta kella 9ks voodisse. Siis läksin Aartika tuppa ning mind hakkas häirima see korralagedus seal. Kas minust hakkab mingi koristusfriik saama?!?! Igastahes, hakkasin ta tuba koristama ning sorteerima asju/pabereid, mis võib minema visata ja mis mitte.
Ning nüüd ma siin olengi. Surmväsinuna lamamas voodis ning vaevalt silmi lahti hoides. Hakkangi magama sättima :)
A.. pereema tühistas meie järgmise nädala reisiplaanid, et raha kokku hoida. Nimelt on sügisel plaanis mingile kruiisile minna ja siis ta tahab säästa. Siiski saame minna erinevatesse paikadesse, kui hommikul sõidame ja õhtul tagasi tuleme:) Nimelt on lastel teine talvevaheaeg ning ka ema võttis töölt selleks vaba nädala. Ootan põnevusega, mis ta vabast nädalast saab :)
Homne veel üle elada ja siis ehk läheb järgmine nädal kergemalt, vähemalt saab magada hommikul :)

Nüüdseks aga teile kõigile ilusat algavat reedet :) Rõõmustage, sest nädalavahetus on ukse ees! :)

Siilitydruk

Muutused

Kindlasti juba kõik ärevuses ootate, et ma kirjutaks.. ega nii väga siin kirjutada pole kui ainult natukene. Esmaspäev kulges ladusalt kui välja jätta probleem, et Aartika haigestus koolis ja ma pidin talle järgi minema. Palavik 100,9F mis peaks siis olema 38.2C. Kuna ma midagi talle kodust anda ei osanud, siis tegin piparmündi teed ning palusin tal magada üritada, mida ta siiski ei suutnud. Siis tuli pereisa töölt kähku-kähku koju ning andis talle mingit ravimit. Õnneks sai ta ka magada.
Eile kulges päev aga rahulikult ja võiks isegi öelda et lõbusalt kuni õhtuni. A üks väike vahejuhtum oli: pärast ujumist tulime koju, ta käis dušši all ja ma palusin tal end kuivatada ja riidesse panna. Ise läksin vaatama, mida õhtusöögiks teha. 5 minutit hiljem läksin vaatama, kaugel ta on ja ta lihtsalt seisis vannitoas käterätt ümber. Küsisin, et miks ta end kuivatanud ei ole ja riidesse pannud, ma tean, et ta saab sellega hakkama kuna on seda varem teinud. Ja vastuseks sain ma "Sa ei aita mind!". Ütlesin, et ta sai eile sellega hakkama ja saab ka nüüd. Siis vastas, et kuna ta eile tegi ja ei saanud mitte midagi selle eest, siis ta täna enam ei tee. Ma vaatasin talle otsa ja küsisin, kas ta teeb nalja. Iga asja tegemise eest, eriti mis on su enda heaks, sa ei saagi mitte kunagi mitte midagi. Aga okei, jant hakkas aga pihta õhtul: Kunstitunnist jõudsime koju 7.45 ning Archita hakkas Aartikaga telekat vaatama, ma keelasin tal seda teha kuna oli hilja.. ta pidi hambad pesema ja voodisse ronima. Kui ma palusin tal tegutsema hakata, ta ignoreeris mind.. palusin kolm korda veel, aga ei midagi. Lõpuks seisin talle ette ja palusin viimast korda. Siis lülitas Aartika ka teleka kinni. Läksime Architaga tema tuppa kooliriideid valima ja ma andsin kahe teksapüski paari vahel valida, ta ignoreeris mind järjekordselt ja hakkas kõikide oma pükstega iini-miini-taini-moe (w mis iganes see ei ole:D) tegema. Siis ma ütlesin talle, et kui ta mind kuulata ei taha eks siis ootame ta isa ära ja vaatame mis siis saama hakkab. Läksin kööki oma toimetuste juurde, kuid Aartika sai aru, et midagi on valesti. Üritas siis Architaga rääkida ning tuli välja, et mina olen siin kõige õelam ja seda tänu Aartikale, kes on koguaeg õel tema vastu. Siis ma üritasin talle seletada, et ma ei taha olla õel temaga, aga ta ise lihtsalt ei kuula mind ega tee kunagi mida ma palun teha. Siis tuli välja, et mina olen süüdi, et ta peab koolis käima, kodutöid tegema, erinevates trennides ja ringides käima, ennast pesema, juukseid kammima ja üldse kõiges olen mina süüdi. Siis me üritasime Aartikaga talle selgeks teha, et mina olen siin, et nende eest hoolt kanda ning mina allun nende vanematele ja ei saa sinna midagi parata, et tema kõikki neid asju tegema peab. Siis ma aga ütlesin talle, et kui ta mind siia ei taha eks ma siis räägin tema vanematega ja avaldan soovi peret vahetada. See mõjus Aartikale, kes hakkas nutma ja Architale seletama, et tema ei taha, et mina ära läheks, kuna ma olen hea ja sõbralik ja abivalmis. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et mina annan talle rohkem vaba aega, mitte ei sunni koguaeg kõike tegema nind tema hakkab minu sõna kuulama. Kogu arutelu võttis meil aega 40 minutit, mis tähendas, et kella 8 ajal, sai ta kell 9 voodisse. Oma tuppa tulles olin ma kogu sellest värgist niii kurnatud, et ei suutnud enam midagi teha. Siis kuulsin, kuidas pereisa koju tuli ning Aartika talle kõik ära rääkis. Minu poole ei pöördutud.. arvasid, et ma magan juba.
Täna hommikul oli Architat raske üles saada, kuid lõpuks pika palumise peale hakkas end liigutama. Kohe kergem hakkas kui ta oli kooli ära läinud. Kodus arutasin asja Musi, Kätsi ja Krissuga.. ja aitäh teile, et mind kuulasite ja toeks olete! See on mulle äärmiselt tähtis. Selle aja jooksul mõtlesin välja, et kui ta nii tahab siis mida iganes.. tehku mida tahab, mul on täitsa ükskõik. Ja kui midagi hakkab valesti minema, siis ma saan Aartika abiga ära tõestada, et ta ei allu minu palumiste peale. Tegin ka plaani valmis, kuidas ülejäänud päev temaga üle elada. Siis aga läksime Aartikaga arsti juurde. Ja siin on ikka imelik süsteem. Nad hakkasid uurima, kes mina olen ja kuna vanemad ei ole neile mu nime andnud, siis ei tohi mina last arsti juurde tuua. Mille jaoks selline poliitika vajalik on?!? Kui laps haige on, siis mis vahet seal on, kes ta arsti juurde toob.. võhivõõras ikka ju ei saa tulla. Eriti kui mul on veel tema ravikindlustuskaart ja maksekaart. Lõpuks pidime hostemale helistama, kes oli kuskil ärireisil jälle ning tema andis suulise kinnituse, et ma olen nende lapsehoidja ja ta volitab mind. Kaasa anti meile paberimajandust, mis tuleb hostvanematel ära täita, et ma ikka võin lapsi arsti juurde viia. Minu jaoks vägagi imelik süsteem. Aga eks nendel ole siin hea niimoodi. Pärast läksime apteeki ravimit ostma ja poodi mõnda söögikraami, mida hostisa eile osta unustas. Selle aja jooksul aga jõudsin ka järeldusele, et ma ei anna alla.. ma lihtsalt ei ole nii nõrk! Kui Architale kooli järgi läksin üritasin superhea ta vastu olla, et ta minuga koostööd teeks. Kuna ma Aartikaga ujuma ei pidanud minema, siis andsin Architale tund ja 15 minutit vaba aega teha seda, mida ise tahab. Siis aga palusin natukene kodutööd teha ja imekombel sai ta selle vähem kui 10 minutiga tehtud. Olin meeldivalt üllatunud. Ka õhtusöök möödus meil kenasti ja ka pesemine läks ladusalt. Juuste kammimise aeg.. ja hakkas jälle pihta. Pidin talle 10 korda (ma muide lugesin seekord nagu tõsiselt) ütlema "Archita, palun mine vannituppa ja kammi oma juuksed ära." Lõpuks hakkas see juba Aartikat ka segama, kes sekkus asjasse ja küsis, et miks ta seda juba ometi ei tee. Vastuseks saime, et ta tahab oma eelneva asja ära lõpetada ja siis kammima hakata. Kuna ta ei teinud eelnevalt mitte midagi, siis huvitas meid väga, mida tal lõpetada on - juukseharjaga mängimine. Kas tõesti!?! Ja tuli ka välja, et ta ei kammi juukseid, sest ma koguaeg korrutan talle, et ta juba palun teeks talle. Üritasin selgitada, et ma eeldan, et ta saab esimesest korrast palumisest aru ja teeb seda, aga ilmselgelt olen valesti eeldanud ja selle pärast korrutan. Aega võttis 25 minutit ennem kui ta omadega valmis sai - aega oleks läinud 5 minutit, kui ta oleks kohe tegutsenud. Siis läksin ma Aartikaga ühte mängu mängima ning Archita tuli vaatama ja kõik oli ilus ja tore jälle. Natukene enne 9t jõudis ka pereema ärireisilt koju ning tõi kingitusi.. ka mina sain see kord :) 3 võtmehoidjat, ühe loksutaja ning keraamilise Mehhiko kübara või mütsi või mida nad seal kannavad :) Siis aga polnud mina enam ainuke, kes Archital magama käskis minna.. ka hostema tegi seda ja mõne minuti möödudes, kui hostisa koju jõudis, lisanud ka tema kurjade inimeste nimekirja :D
Õnneks aga kõik magavad ja nüüd olen ka mina lõpule jõudnud, et tuttu jääda :)
Hästi negatiivne ja palju halba sisaldav tuli see sissekanne, aga hei.. ma olen ju kange Eesti naine ja ma pean vastu! :) Muretsemiseks pole põhjust:)

PS!
Kõige suurepärasemalt ilusamat sünnipäeva sulle, Airi!
Suured Kallid siit kaugelt! :)

Siilitydruk

Nädalavahetus

Reedel käisin tüdrukutele Valentinipäevaks mõnda asja ostmas.. nii sattusin poodi, kus müüakse kõike. Algul ma mõtlesin, et ainult toidukraami, kuna hostpere koguaeg rääkis, et seda ja seda ja seda toidainet saab sealt.. aga kuna nad tulid eelmine nv koju väga lahedate riiete ja mänguasjadega (tüdrukud ostsid kooli oma õpetajatele Valentinipäeva pehmed karud.. hästi armsad olid), siis mõtlesin, et lähen viska ka sellele kohale silma peale ja tõesti, väga-väga lahedaid asju leidsin sealt. Enamus jätsin küll ostmata, aga plaan on kindlalt tagasi minna. Siiski leidsin pisikesed mängukarud koos tassiga.. sellised imearmsad. Ning hiljem käisin poes "Michaels", seal müüakse ka igasuguseid asju - siiski enam jaolt kleepekaid ja värvilisi pabereid ja selliseid kaunistamise asju. Väga kahju, et selliseid poode Eestis pole, no vähemalt mina pole avastanud. Igastahes.. minu Valentinipäeva lõpp-produkt on selline:

Parempoolne on Aartikale ja vasakpoolne Architale :)












Lubasin üles panna ka pildi meie Valentinipäeva kirjakastist, mis Architale tegime kooli. Ja selline ta on:

Ülejäänud päev kulges aga niisama õhtusse.. viisin Aartika tema sõbrannaga kinno. Ta sai kätte selle auhinna, mis me Family Fun Night'lt talle võitsime. Hiljem läksin järgi ja Katja jäi ööseks meile. No neil oli küllaga lõbus. Mina aga läksin õhtul tüdrukutega klubisse Lucia ärasaatmispeole. Täitsa tore oli: kohtusin uute inimestega, sain tantsida ning oma kätt jällegi piljardis harjutatud.. ma olen ikka päris hale selles mängus.

Pilt minust on mõeldud inimestele, kes seda Facebookis ei näe! :)
















Laupäeva suhteliselt magasin maha.. kuna olin päev otsa üksi kodus, siis vedelesin niisama. Vaatasin arvutist ühte sarja, aga kuna uus hooaeg pole veel lõplikult alla laetud, siis hakkasin TV3 kodukalt Kättemaksukontori esimest hooaega vaatama :) Sain mõnusa kõhutäie naerda. Mängisin ka netis Yatzyt ning vaatasin ETV kodukalt otseülekannet Eesti laulu esimesest poolfinaalist. No mõni laul oli ikka täiega mööda, aga olen õnnelik, et Noorkuu ja Getter Jaani edasi said :) Õhtul veel lugesin raamatut ja keerasin magama. Kutsuti küll kuskile majapeole jällegi, aga tõesti ei viitsinud minna.
Täna siis hommikupoolikul ootasin kodukandi rahvast netti, et kuulda eilse peo muljeid, kuid kedagi ei tulnud. Siis asusin vestlema Mario ja Kristeliga ning siis oli pilt selge, miks ma kedagi siit eest ei leia. Ilusat pea paranemist eile kõigile, kes te sellel suurel peol osalesite :)
Hiljem aga läksime tüdrukutega Luciale järgi, et Pinkperrysse minna. Pinkperry on koht, kus müüakse erinevaid jäätiseid ja smuutisid ja selliseid asju. Lucia lubas tüdrukutele, et nad lähevad viimast korda sinna koos, sest ta lendab kolmapäeval tagasi koju - Tšehhi. (Tahtsin siia just kirjutada "tagasi Chech Republicusse" :D) Enne seda aga pidime koju tulema, sest hostema valmistas lõunaks Lucia lemmiktoitu. Sel ajal aga teatas ta, et nemad (tema ja Ashish) lähevad tuttavatega jalutama tunniks ajaks ning nende tütar tuleb meile, seega peame tund aega kodus olema. Ma tõesti ei saa aru, miks ta nii käitub, kui teab juba nädal aega ette, et meil on selleks ajaks plaanid tehtud. Kas tõesti ei oleks saanud näiteks eile minna? Igastahes see aeg mängisid tüdrukud koos ülemisel korrusel ning meie Luciaga ajasime köögis juttu. Ja me oleme päris sarnased temaga. Kahju on, et ta ära läheb, sest temaga saan ma kõige paremini läbi.. Julia on brasiiliast ja ta on minu jaoks väga lärmakas inimene ning Christine on täielik vastand, ta on Saksamaalt. Ta on tore ja sõbralik, aga liiga rahulik ja vaikne minu jaoks :D Ma ei suuda kummagagi ennast samastada ja seega pooldan võimalikult vähe nendega koos olla. Julia küll lahkub märtsis, aga tema asemele tuleb uus tüdruk ka Saksamaalt, niiet ma eeldan, et nad saavad Christinega paremateks sõpradeks.  Aga see selleks... Pinkperry oli täitsa armas koht.. sõime jäätist ja rääkisime juttu :) Hiljem tulime koju tagasi, kus veel mõned tunnid surnuks lõime ning siis oli aeg Lucial lahkuda. Kõrvalt vaatajana läks see küllaltki lihtsalt siin peres. Kallistused ja head aega. Kuna Lucia sai siia lähedale ülikooli sisse, siis kõik loodavad, et ta leiab piisavalt raha, et õpingud siin ka kinni maksta, siis saab ta augusti kuus tagasi tulla pikemaks ajaks. Eks elame ja näeme.
Siis aga vaatasin natukene kuidas tüdrukud "isa tööd" tegid ning hostema andis mulle ka paar lehte lahendada.. päris 100% õige polnud, aga no täitsa tumba ka ikka ei ole :D Hea harjutus ennem kui aprillis kursusele "Inglise keel teise keelena" lähen.
Nüüd aga hakkan vaikselt magama sättima, et uuele nädalale vapralt vastu astuda :)

Ja muide, KALLID SÕBRAD:

Siilitydruk

Üks kuu

Niisiis.. eile käisin shoppamas ning nüüd on jälle raha otsas :D Õnneks on homme palgapäev ja ma otsustasin säästma hakata, ma ju ei vaja nii palju riideid.. onju (A). Hiljem tegime Architaga tema Valentinipäeva kirjakasti valmis.. minu meelest tuli see hästi armas. Unustasin pilti teha ja nüüd ta juba magab. Aga üritan homme hommikul selle vea parandada, enne kui ta kooli läheb kirju saama :) Aartikaga ujumas ei käinud kuna tal oli tugev kõhuvalu ja ta polnud suuteline midagi tegema :( Õhtul mõtles ta aga süsteemi välja, kuidas nad mind rohkem kuulaksid: nimelt tegi ta paberraha ja trahvikviitungid. Üsna lihtsad, aga imekombel toimivad. Kui ma ähvardan neile nende tegemata asjade või minu mittekuulamise eest trahvikviitungi anda, siis nad hakkavad kohe tegema, mida ma palun ja kui nad teavad mida tegema peavad ning teevad ka seda ilma minu ütlemata, siis tulevad ja küsivad, kas nad saaksid nüüd raha. Iseenesest hea süsteem :)
Täna aga tegelesin jälle pesu pesemisega ning hiljem Architaga võimlemas. Ja siis ma avastasin midagi imelikku. Võimlemissaalil on kaks suurt akent, mille taga siis emad seisavad ja vaatavad terve see tund aega ning kiidavad teineteisele takka kui tublid ikka nende lapsed on. Peale selle nad koputavad aknale, et oma lastele lehvitada ja pöialt näidata, kui tublid nad on. Kas ei saaks lasta lastel rahulikult oma võimlemist teha?!? Ja selle kiitlemise koha pealt: seal on lapsed erinevas vanuses ja nad kõik arenevad erinevalt, sa ei saa enda oma esile tõsta. Kuidagi väga veider vaatepilt minu jaoks, aga hei.. ma olengi pm teises maailmas ja siin käibki kõik teistmoodi.
Minu hostema läks aga eile hommikul New Yorki ärireisile ja täna õhtul kella 6 paiku jõudis tagasi. Ma ei taha õel olla, aga mulle ei meeldi kui ta kodus on. Ta näeb oma lapsi niigi vähe ja see aeg, mis koos on karjub ta palju. Näiteks tänane situatsioon: olime söögilauas ja siis ta küsis, kuidas kellelgi see nädal möödunud on. Kui Archita rääkima hakkas, ja tal on komme hästi palju rääkida, siis pereema kukkus karjuma, et ta sööb nii aeglaselt ja ta peaks vähem rääkima ja samal ajal kui mälub peab kahvliga järgmist suutäit taldrikult kokku korjama ja ta peab kõik ära sööma. Nimelt Architale ei meeldi herned ja paprika ja üldjuhul meist keegi ei sunni teda ka neid sööma. Siis aga kui Archita ikka "aeglane" oli, haaras ema talt kahvli ja hakkas ise toitu kokku kraapima, mis Archita peab ära sööma. Lõpp tulemus oli see, et Archita istus laua taga ja nuttis, suutmata üldse midagi süüa. Sel hetkel ma mõtlesin, et selline on siis ema. Kui ta peaks olema lastega koos nii palju, kui mina olen, siis oleks ta varsti hull valmis vist. Ja ma ütleks "vaesed lapsed.. nende närvikava saaks ikka tõsiseid kahjustusi". Aartika aga põhjendas sellist käitumist sellega, et emale ei meeldi kui liiga palju räägitakse, sest ta tahab ise kõike küsida, samas ei tea ta pooli asju oma laste elust. Õhtupoole aga veetsime Aartikaga pikalt aega lihtsalt rääkides :) Jutt keerles ainult tüdrukute asjade ümber, siiski lähendas see meid veel rohkem.

Olen siin täpselt kuu aega olnud. Peamiseks põhjuseks siia tulles oli näha, kuidas siinsed vanemad oma lapsi kasvatavad, kuna ma ju tulin ikkagi lapsehoidjaks. Ning sattusin perre, kus näen sellist vanemlikkust, mida mina tulevikus kindlasti oma lastele olla ei taha. Jah, mul on palju raha, mitu autot, uhke maja, uhke töökoht, abikaasa ja lapsed.. ma olen saavutanud elu põhieesmärgid, aga siin kohal küsiks ma mille jaoks? Lapsed on muretsetud, aga.. okei ma ei saa öelda, et ei hoolita.. kindlasti nad hoolivad omal moel, aga sa ei pööra neile tähelepanu, sa ei tegele nendega, sa ei pühenda neile aega, sa ei kuula  nende muresid ja rõõme 100%lt, sest alati on tööasjad kõrval, millega samal ajal tegeletakse.. jah, isegi nädalavahetustel või sünnipäevadel.
Ma olen kogu oma elu teadnud, kui palju mul on vedanud oma vanematega, ma olen austanud ja armastanud neid kogu oma südamest. Kuid selle siinviibitud aja jooksul olen jõudnud arusaamisele, et nad on lihtsalt parimad. Mul pole kunagi elus mitte millestki puudust olnud, ma olen alati saanud nende poole pöörduda ükskõik, mis mure või rõõmuga, nad on mu jaoks alati olemas olnud ja on ka edasipidi, ma lihtsalt tean seda. Nad ei ole mind unustanud ja oma tiheda ajagraafiku kõrvalt ka minu jaoks aega leidnud.
Ema ja isa - te olete PARIMAD ja ma ARMASTAN teid aina rohkem ja rohkem!


Kui te mäletate, siis ma kirjutasin, kuidas me hostemaga Aartika sünnipäeval kooke käisime ostmas ja kuidas nad kinkisin talle sama kingituse, mis aasta tagasi. Siis täna tuli veel üks asi välja. Aartika on juba poolest jaanuarist saati rääkinud, kus ta tahab oma sünnipäeva pidada. Tal on teada, kes täpselt tuleksid ja kuidas miski toimiks. Vanematel oli vaja teha ainult üks telefonikõne, et koht broneerida, aga ka see läks neil meelest ära. Pidu peaks toimuma ülehomme, kuid nüüd tahab hostema selle märtsi esimese nädalavahetuse peale lükata, kuna ilmselgelt on koht juba kinni ja nad ei saa sinna minna. 31. jaanuar on sünnipäev ja sa saad peo 5. märts - väga hoolitsev. Vahepeal on mul selline tahtmine vanematele öelda, kas nad ise ka mõistavad, kuidas nad oma lastega käituvad. Siiski pole see minu asi öelda, sest mina olengi siin, et laste eest hoolitseda. Olgugi, et meil on raskusi olnud ja ma olen ka vihastanud nende peale, on nad siiski mu südamesse pugenud ja kalliks saanud. Päris palju on kordi, kus ma mõtlen "vaesed lapsed" ning oma sõpradega arutades erinevaid olukordi on paljud mulle öelnud "õnneks oled neil sina". Ka lapsed näitavad mulle omal moel, et nad on õnnelikud, et just minu enda Au Pair'ks valisid.

11 kuud jäänud :)

Siilitydruk

Nädalaalgus..

Eilne päev oli juba rutiinne, millest ma siin uuesti jahuma ei hakka. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis valmistutakse siin juba hoogsalt sõbrapäevaks, nii ka meie valmistasime eile tüdrukutele kooli sõbrapäeva kaarte. Igal ühel oli oma ette kujutus, kuidas tegema peab, mina olin ainult niiöelda abikäsi kiiremate asjade toimetamisel :)
Olen märkand, et vanemal tüdrukul on komme enda tahet nooremale peale suruda. Nii ka eile üritas ta dikteerida, kuidas Archita kaarte tegema peaks. Kuna mulle selline asi ei meeldi, siis sekkusin olukorda väites, et need on Archita kaardid ja tema teeb nii nagu tema ise tahab.. Aartika tehku oma kaardid enda ära nägemise järgi. Ja nii saimegi rahu majja ning rahulikult meisterdamise kallale asuda:

Täna aga oli jälle see hullumeelne päev, kus kõike tuli teha joostes. Siiski oleme rahulikult õhtusse kulgenud :)
Aga täna on ka üks teine tähtis päev: ISA JUUBEL.

Nüüd oled sa jälle aasta vanem.. Tsiteerides mu venda: "Ela sama kaua veel!"  :)
Ja see, et ma sulle msnis paar ilusat sõna ütlesin, ei tähenda, et sa mulle vähem Kallis oleks :) Ja nüüd kus oma viski ka lõpuks kätte said - suurema veel kusjuures - peaksid sa eriti happy olema! :D
Kuna tänane päev kulges vaikselt, siis loodan, et laupäeval on selle eest sul hüpersupermegavinge pidu, kus kõik peale minu kohal on. Eks ma söön kooki üksinda siin kaugel ja ikka mõtlen sellele, kui lõbus teil kõigil on. Ootan rohket pildimaterjali ;)
Aga ilusat sünnipäeva lõputunde sulle veel. (Sul on küll juba järgmine päev, aga mina saan veel tähistada pea 2,5 tundi)

Siilitydruk

Nädalalõpp..

Reede hommik kulges meil siis jällegi superhästi ning kõik olid tegevust täis, et varakult kooli jõuda.. ja sündiski ime: kui me tavaliselt saame kodust minema 7 läbi, siis nüüd lahkusime enne 7t.. ja see on suur saavutus :) Siis aga tulin ma koju tagasi ja keerasin magama ning ärkasin 11 paiku. Ja jällegi vihmane ilm, see polnud üldse nii tore, sest terve nädal on ainult sadanud. Pereisa ütles mulle "Me ei näe siin palju lund, aga me näeme siin palju vihma." ja see polnud üldse lohutav mu jaoks. Terve see päev oli kuidagi nii laisklev.. kohe mitte kui midagi ei viitsinud teha, hea et lastelegi õigel ajal kooli järgi jõudsin. Siis käisime poes neile Valentinipäeva kaartide ja kirjakastikeste jaoks materjali ostmas ja see oli niiii superlahe pood, et tahan kindlasti sinna tagasi minna. Ja plaaningi ka lastele mingid kaardikesed teha, seega on põhjus mul olemas :P Siis aga kulgesime niisama vaikselt õhtusse, sest mingeid tegevusi meil ei ole. Õhtusöögiks otsustasin teha kana kartuliga ning kui juba kartul kees ja kana praadisin, siis tuli hostisa ja teatas, et nad söövad suppi täna ning imestas, et ma juba midagi muud teen. See hetk ma natuke vihastasin ta peale, aga mõtlesin, et las söövad siis oma suppi, mina võin oma kana ja kartulit ka süüa.. õnneks sõid nad mõlemast natukene.
Laupäeval üritasin võimalikult kaua magada, kuid enne 10t olin juba üleval. Siis vegeteerisin niisama ning kuna isa jättis mulle msni teate, et nad on onu Viki sünnipäeval ja tulevad minu aja järgi kell 11 netti, siis läksin 10.45 sööma, et õigeks ajaks platsis olla, kuid kus sa sellega.. Pereema pole terve nädal näinud ja nüüd sattus jutusoonele. Seletas mulle sada korda, et nädala sees olen mina majas kuninganna ja võin teha seda mida tahan - isegi ümbermuudatusi mööbliga seoses ning minu sõna on seaduseks ja tüdrukud peavad seda kuulama, mitte vastu vaidlema. Ja kuna tüdrukutel on 21.-27. veebruar kooli vaheaeg, siis võtab tema ka ennast töölt vabaks ning me lähme reisile. Mina vanema tütrega peame marsruudi paika panema ja emale esitama, et ta saaks hotelle kinni panna - ainus tingimus on see, et me peame jääma Georgia osariiki või kuskile siia naabrusosariiki, et saaks autoga minna :)
No lõpuks mingi 11.30 jõudsin siis arvuti taha ja sain kõigiga rääkida: vanaemaga, isaga, vennaga, emaga, Vikiga, Teaga, Kaimariga ja nii kuni umbes kella 13.15ni. Ja tore oli ikka kuulda, et kõik end minu tegemistega kursis hoiavad :) Kaimarilt sain hea idee uurida, kas ka Atlantas asub Eesti Maja nagu New Yorkis on - maja küll pole, aga Facebookis grupp küll - liitusin sellega. Juba suhtlen ühe naisterahvaga ning 20. veebruaril tähistan kõigi siinsete eestlastega koos Vabariigi aastapäeva. Ootan juba :). Siis aga rääkisin natukene Muskaga ning siis läksin Christinega shoppama. Enne seda küsisin oma palgatšeki ning läksin kontole panema. Mai tea, miks see nii on, aga igastahes on see väga nõme süsteem: deponeeritud tšekist kogu raha läheb kontole, aga osa sellest summast hoitakse kinni, niiet ma seda raista ei saa. Milleks see vajalik on?!? (Kui keegi teab, ootan huviga head vastust). Edasi suundusime kaubanduskeskusesse. Nii palju lahedaid riideid, aga mitte ükski ei näinud hea välja minu seljas :( Järgmisse poodi sisse hüpates nägime hulganiselt ehteid ja mulle meeldivad need ju üle kõige :P Hakkasin kõrvarõngaid vaatama. Leidsin ühed lahedad, aga mõtlesin, et kuna mul neid vaja ikkagi ei ole, siis ei osta.. uurisin niisama neid veel ja leidsin jalgpalli kujutisega kõrvakad ja no neid ma ju ometi ostmata ei saa jätta (A) Ning kuna seal oli silt "Ostes kaks, saad kolmanda tasuta", siis võtsin need esimesed ka ikka ja otsisin kolmanda paari ka :) Edasi tuulates leidsin ühe laheda kollase pluusi, mis mulle kohe esimesest silmapilgust meeldima hakkas ja õnneks sobis ka ideaalselt ning veel sain ühe dressika, mis on teistsugune kui tavalised. Siis aga suundusime koju tagasi, sest Christine pidi tööle asume kella 17st. Hiljem oma toas niisama muusikat kuulates ja netis surfates kuulsin järsku hullemat karjumist ning tõdesin, et elu pole ka siin unistustemaa peredes midagi nii roosiline. Hostvanemad tülitsesid ning ennem õhtusööki tulid tüdrukud mind hoiatama, et ma madalat profiili hoiaks kuna vanemad ei räägi omavahel, kuid kööki minnes ei olnudki see olukord midagi nii hull. Täiesti tavaline õhkkond ning nad siiski rääkisid: ma nüüd ei tea, kas nad said rahu majja vahepeal või siin käivadki asjad nii, et pärast enda välja elamist on kõik jälle korras ja tavaline. Siis aga sättisin magama, kuna täna tuli mulle Teresa külla. Meeldetuletuseks: Teresaga olin koos NY koolis ning ta elab Atlantas. Käisime siis maailma kuulsamas Kentucky Fries Chicken'is söömas ja mulle hakkas seal meeldima. Toit oli superhea ja klienditeenindajad väga sõbralikud ja abivalmid.

Pärast seda läksime jalutama Marietta Square Parki, mis on hästi mõnus pisike ja rahulik koht:

Siis viis meie teekond ümberkaudsetesse tänavatesse, kus kohtasime ka natuke huvitavat vaatamist:

 Üks ilusamaid kirikuid, mida ma siin näinud olen.

 Juba varakult valmistutakse suurelt Valentinipäevaks.

 Maja, kus matusetseremooniaid korraldatakse.

Põikasime ka sisse ühte jäätisekohvikusse, kust ostsime jäätisekokteilid. Mis minu tähelepanu äratas oli pisike rongikene lae all ja kui ma müüjalt küsisin, kas see töötab ka, siis ta demonstreeris seda meile:

Lõbus rongike

Ei tea, miks ta ei lase mul siia videosid üles laadida :(
Jäätisekokteili ostes tuli välja, et ta kogub ka osariikide münte nagu mina ja kui ma rääkisin, et mul on selleks kohe vastav raamat, tahtis endale ka osta ja nii me suundusime enne minu koju tulekut raamatupoodi, mille ümbruses oli igast vahvaid kujukesi:

Siis aga tulin koju ning kuna kedagi polnud, siis lebotasin jällegi niisama. Ootasin rahvast Interneti, aga kedagi ei tulnud. Ning kui otsustasin arvutist oma seriaali vaatama hakata, siis kuulsin, et hostema on tüdrukutega shopingutuurilt (enam jaolt küll toidu, aga siiski shopingu) tagasi tulnud ning läksin neile appi asju lahti pakkima ja ära paigutama. Jällegi mingi terve auto täis kraami.. ruumigi pole, kuhu neid panna, aga ikka mida rohkem seda uhkem. Siis aga hakkas telekast otseülekanne Ameerika jalgpalli Super Bowl mängust. No tee või tina, aga mina seda mängu ei mõista. Ja pealegi, miks nad kutsuvad seda jalgpalliks, kui ise mängivad kätega?!? Sain ka teada, et tüdrukud ise ei jaga sellest mängust midagi ning eelistavad meie mõistes jalgpalli. Uurides siis miks nad seda vaatavad: populaarseim mäng Ameerikas - Super Bowli ajal ei leia sa kedagi kuskilt kaubanduskeskusest või kuskil autoga sõitmas, kõik on naelutatud telerite ette kodudes ja pubides. No tõesti.. eks see neile ole ja tähtis - nagu meile World Cup jalgpallis:P Mis on ka ikka mitukümend miljonit korda huvitavam ja väärib oma nime - JALGPALL - ikka täie õigusega :)
Selle ajal leidis aga aset meil siin jällegi intsident: noorem tüdruk hakkas vanemale külje alla pugema ja siis vinguma, et miks Aartika kiusab teda. Siis ma üritasin probleemi lahendada paludes Archital Aartikast kaugemale istuda, aga kus sa sellega ega ikka ei kuulata mind. Siis aga hakkas tema vingumine juba ema töö tegemist segama ning tema poolt tulid karmimad sõnad, mille peale Archita hakkas nutma ja vastu karjuma, et miks tema peale karjutakse - ja siis ka ema kohe leebus ning asus tagasi töö kallale, kuid nokkimine jätkus. Ja kui ma kell 8 mainisin, et Archita peaks pesema minema ja magama sättima, sest homme on kool, kiitis ema mind takka ning käskis teleka kinni panna. Selle peale Archita nii vihatas, et ta ei liigutanud ka ennast mitte ja ainult nuttis seal diivani peal. Meie Aartikaga tulime talle siis homseks kooliriideid välja valima ja kui läksin paluma tal nüüd pesema tulla, siis sain ainult kurja pilgu osaliseks. Pinged tõusid aga haripunkti, kui pereisa koju jõudis ning kõigest kuulis. Siis ma mõtlesin küll, et ma jään kurdiks, sest pereisa hakkas tüdruku peale karjuma ning teda oma tuppa kandma, mille peale tüdruk hakkas lausa röökima ning isa peale vastu karjuma. Mõningase hetke pärast aga suutsin Architat nii kaugele suunata, et ma ta dušši alla sain, millest hoolimata nutmine ei lakanud. Lasin tal seal natukene seista ja maha rahuneda, enne kui palusin puhtaks pesta ning välja tulla, sest kell oli juba palju. Hiljem lubas ema tal natukene voodis lugeda, mille ajal ta oma hammast logistas nii kaua kui see välja tuli ja siis olid kõik jälle õnnelikud, sest hambahaldjas tuleb ju külla. Ja nii saigi lõpu meie nädalavahetus ning homme, st juba täna peab uue hooga tööle asuma.

(Ja ema ja isa, ma tean, et kui te seda kiusamise asja loete, siis mõtlete kindlasti sellele, kui mina Raunot kiusasin.. No mina ise küll mõtlesin :D )

Aga ma juba näen mõnda usinat töö-/koolimesilast msnis ringi siblimas - jah, teie ärkate, mina aga keeran magama :)
Ilusat päeva teile!

Siilitydruk

Lihtsalt niisama

Midagi huvitavat eile ei toimunud. Hommikul jällegi lapsed ilusti kooli ja pärast seda niisama laisklesin jällegi :) -ilm oli nii kole ja vihmane, et midagi teha ei tahtnudki. Ja kuna ma pereisaga autot jagan ja ta ütles, et ta kontorisse läheb, mida ta siiski ei teinud, siis ei hakanud ise ka plaane tegema, et kuskile minna. Kui tüdrukud koju jõudsid, siis aitasin nooremal kodutööd teha ning siis vanemaga ujuma. Hiljem õhtusöök ning magama. Kui ma Architat magama panin, siis ma istusin seal ja mõtlesin, et loomulikult on vaesel lapsel raske uinuda: ta ootab iga hetk, et ema koju tuleks. Lapsed pole oma ema täpselt 3 päeva näinud, loomulikult nad igatsevad. Isegi mina, kes olen perest tuhandete kilomeetrite kaugusel, näen oma ema ja isa tihedamini kui nemad siin. Ja minu meelest on see meeletult kurb, et vanematele töö tähtsam on kui oma lapsed :(
Täna hommikul toimus meil aga äratus hästi lõbusalt, mis mind ennastki imestama pani. Terve hommik ainult naersime ja see oli hästi positiivne. Siis aga rääkisin jällegi Krissu ja Siki ja isaga. Käisin kähku pangas, et kui hostisa ärkab saab kohe kontorisse minna, mida ta täna ka isegi tegi. Siis aga hakkasin pesu pesema ning lapsi koju ootama. Kui nad kohale olid jõudnud, käskisin Archital osa kodutööst ära teha enne kui võimlemisetundi läksime. Ja siis hakkas nii kõvasti rahet sadama. Samal ajal kui Archita võimles, lugesin mina raamatut. Plaan on ikkagi raamat läbi lugeda, film ära vaadata ja muuseumit külastada. (Kui kedagi huvitab, siis jutt käib toesest "Tuulesti viidud"). Pärast seda lõpetasime selle nädala kodutöö, õhtusöök ning klaveritundi, mis muidu toimub laupäeviti, aga see nädal oli täna. Ja see oli väga halb, sest koju jõudsime 9.15 ning Archita jäi väga hilja magama ja homme on teda veel raskem üles saada. Sama lugu saab olema ka Aartikaga, sest ta teeb praegu (10.50) veel oma koolitöid, kuigi peaks juba ammu magama. Enne klaveritundi minemist teatas hostisa, et tema sõidab.. kuigi ma teadsin, et ta ei tule üldse kaasa. Tal käivad sellised imelikud hood vahepeal. Isegi kui ma tüdrukutele kooli järgi pean minema, siis viimasel sekundil teatab ta, et tema sõidab ja kui ma uurin, kas ma pean siis kaasa minema, saan jaatava vastuse, sest tegelikult on see mu tööaeg juba.. Ma lihtsalt ei mõista, mis mõtet on meil seal mõlemal passida. Näiteks täna: klaveriõpetaja on neil pärit Koreast või Jaapanist või kuskilt seal ja ta on hästi range. Tund aega pidime istuma seal täielikus vaikuses samal ajal kui tüdrukud klaverit õppisid. Ma oleks saanud kodus viimase masinatäie pesu kokku panna ja köögi õhtusöögi järelt ära koristada, aga ei.. ma pean nägema, kus nad klaverit õpivad, et kui kunagi vaja peaks minema, siis oskaks neid sinna viia. Loodan, et vaja ei pea minema, sest mulle seal ei meeldinud ning pealegi nädalavahetustel tegelevad nendega vanemad, mul on siis vabad päevad :)
Plaan on nüüd veel tunnike üleval olla, siis on teil kell 7 ning Musi tuleb ehk netti, saan ka temaga rääkida, mis tema ülipika ja raske tööpäeva tõttu täna tegemata jäi :(

Midagi huvitavat nüüd siia ei saanud, aga vähemalt ma ei valmistanud pettumust kallile tädi Liale, kes siin iga päev ikka piilumas käib:) Niiii armas! :) Kallid Sulle.

Olge paid!

Siilitydruk

Keeruline teisipäev..

Hommikul tegin tüdrukutele äratust filmides seda rasket protsessi, et neile näidata, kui palju vaeva see minult nõuab. Kahjuks polnud aga mälukaardil nii palju minuteid, et kõike korralikult filmida. Aartikaga läks lihtsalt nagu alati. Archita aga ei saanud järjekordselt kuidagi maast lahti :S Lõpuks kui ta voodist välja tõstsin ja riidesse käskisin panna, hakkas ta vinguma, et teksapüksid on talle suured ja ta ei pane neid jalga. Siis mul oli küll, et nagu mis värk on.. peaiga päev juba ma ei tea kui pikka aega on ta neid pükse saanud kanda ja nüüd järsku ta enam ei pane neid jalga. Siis ma käskisin tal kappi minna ja endale uued püksid otsida, sest ma teadsin, et kõik seal olevad püksid ei ole talle meelepärased. Nii me siis vaidlesime kuni ta põhimõtteliselt nutma hakkas. Ma pole vist ükski hommik niii tige veel olnud. Siis ta aga võttis musta pesu hulgast oma valged teksased ja pani need jalga ning kuna mul oli juba kama kaks, mida ta kannab, siis olgu ta õnnelik nende teksadega. Pärast seda kui olin käskinud tal juuksed kammida ja hambad pesta, lahkusin enda rahustamiseks ta toast. Köögis nende lõunakarpi kokku pannes ja hommikusööki serveerides suutsin rahu tagasi saada. Kiirustades neid takka, jõudsime kooli ainult paariminutilise hilinemisega. Siis aga tulin koju tagasi ja sain hostemaga kokku. Rääkisin talle situatsioonist Architaga ning ta käskis mul seda asja hostisaga arutada, aga nii et Archita ise seda ei kuuleks. Siis aga tulin ja keerasin magama ning ärkasin mingi 11 paiku. Rääkisin isaga ja emaga, siis Krissuga ja siis Muskaga. Pärast läksin pesema ning hommikust sööma. Siis sain ka hostisaga kokku ning rääkisin talle jutu ära ja ta lubas Architaga rääkida. Vestlesin veel natukene Muskaga ning siis valmistusin Architaga ujumistundi minema, kui kuulsin, et pereisa mind hüüab. Läksin sinna ja tuli välja, et Archita ajas päevad segamini ning magas koolibussi maha - Ashish läks talle järgi. Samal ajal tuli Aartika oma sõbranna Nikitaga koju, andsin neile puuvilju ning ootasin kuna Ashish tagasi jõuab. Ma ei lasknud Archital isegi autost välja tulla, sest me olime juba hiljaks jäänud. Ujula juurde jõudes ütlesin talle, et meil on kiire ning palusin autost välja ronida, kuid tema otsustas alles siis väljuda kui ma talle autoukse lahti olin teinud. Tundi hilines ta 15 minutit ning kui ma ta õpetaja ees vabandasin, siis too vastas mulle "Pole midagi, täpselt õigel ajal!" Me oleme veerand tundi hilinenud ja me oleme täpselt õigel ajal. Päris hästi, mul pole muud öelda :D Siis aga koju, Architale pesu, küünte lõikus ning natuke kodutööd. Siis aga pidin õhtusööki tegema kuna pereema palus mul enne kunsti tundi nüüdsest süüa anda, sest pärast on juba hilja. Tegin siis spagette juurviljade ja tomatipastaga. Pärast seda aga kunstitundi. Ja kuna ilm on siin terve päev meeletult vihmane olnud, siis otsustasin seal neid oodata ning tegin pisikestest kunstnikest ka mõned pildid:

Kuna Aartikal on komme oma särgi peale ka joonistada, siis pidi noorem õde ikka vanemat jäljendama, mille tulemuseks oli see, et terve ta kõht oli värviga koos - ja kodus uuesti dušši alla. Seekord õnneks aitas teda isa, kuna mina pidin Nikitat koju viima minema. Siis aga lasin neil natukene lugeda ning siis magama heita.

Alati kui midagi Architaga toimub, siis ma võrdlen teda Beritiga (mõlemad on 7-aastased). Ja koguaeg ma mõtlen, kuidas saab üks nii saamatu olla ja teine nii hakkaja. Nii palju kui mina olen Beritiga koos olnud, siis ta saab kõigega hakkama ja annab alati endast parima. Archita laseb lihtsalt pooled asjad enda eest ära teha ja kui midagi ei meeldi hakkab nutma ja siis on kõik teised pahad.
Raske on temaga natuke, aga samas on see mu jaoks hea väljakutse ja õppetund, millest ma üritan õppida ning enda jaoks järeldusi teha tulevikus oma laste kasvatamiseks :)

Nüüd aga magama, et hommikul jälle pea ees võitlusesse asuda.

Siilitydruk