Tore pärastlõuna

Unustasin totaalselt eile kirjutada kuna Aartika reisile minekuga oli nii palju muid mõtteid peas, aga eile käisin külas ühel siinsel eestlannal Kristelil, kes on siin elanud üle 10 aasta juba :) Ta tegi pannkooke, siis istusime ja rääkisime niisama. Mina oma siinest elust ning tema üldiselt kuidas siia jõudis ning end üles on töötanud. Siis külastasin tema pisikest raamatukogu ning nüüd on mul jällegi natukene eesti keelset lugemisvara. Jeiii :)
Siis ta ütles, et tema lähedal asub üks Ukraina pood, kus müüakse liha, sardelle, vorsti, pelmeene, kohukesi, komme ja igast muid asju. Ja nii imelik kui see ka pole valdas selle poe uksest sisse astudes kodune tunne :) Lõhn oli täpselt selline, nagu läheks kuskile turu peale liha ostma, aga minu jaoks oli see nauditav. Tema ostis endale sealt palju kraami, sest tal mees sööb kõike, aga kuna minu pere ei söö, siis ostis ta mulle pelmeene, kohukesi ja komme. Ütlesin küll, et maksan ise, aga ta väitis nii järjekindlalt, et ta teenib kordades rohkem kui mina ja tema teeb välja :)
Kokku olin seal paar tundi, sest tal oli kohtumine kokkulepitud ja aeg sai otsa. Koju tulles sõin kohe kohukest ning see oli niiiiiiiiiiii hea :) Üks päev peaks nüüd pelmeene tegema, ainult ka siin kuskilt hapukoort ka saab - seda veel ei tea.

Aga muidu kulgeb suurepäraselt. See nädal on kuidagi nii hea ja kerge. Nooremal tüdrukul kodutöid ei ole, vanemat tüdrukut alates tänasest kodus ei ole. Archita läheb homme pärast kooli sõbranna poole mängima, seega saan mina 3 lisatundi vabadust :P Tavapärase pesupäeva asemel tegin seda täna ning siis ongi lebotamise päev homme :) Nii hea nii hea nii hea :P

Päikest teile!
Siilitydruk

Viimase minuti asjad..

Aartika sõidab kolmapäeva varahommikul oma klassiga 3 päevasele ekskursioonile. Ta teab sellest minekust juba vähemalt 2 kuud ning kaasavõetavate asjade nimekiri on teada vähemalt kuu - ning tema hakkas alles täna mõtlema, mida tal vaja läheb ja teatas, et seda ja seda ja seda on vaja osta.. ise ta teab, et meil ei ole selleks homme aega kuna sisutihe päev on. Ja üldse on neil siin kombeks kõik olulised asjad viimasele minutile jätta ning see häirib mind kõige rohkem, aga kui ma midagi ütlen siis ega nad ei kuula ju mind. Oma asju viimasel minutil ja oma uneajast on ikka parem teha kui nädalavahetusel, kus sul reaalselt on aega ka vajalikku kraami ostma minna. Eks näis, kuidas ta siis oma asjad saab homme. Ja kõige hullem on see, et kolmapäeval peame kell 4 ärkama, sest 5 peab koolis juures olema. Edu mulle.

Iga postitusega olen unustanud kirja panna ka mõned naljakad ütlused, mis siin on tulnud:
1. Sööme kartulit kanaga kui järsku Archita küsib: "Liis, millisest loomast me kartulit saame?"
2. Aartika: "Liis, vali üks riik."
    Mina: "Eesti!"
    Archita: "Eesti ei ole riik, see on liiga väike!"
3. Archita: "Hawaiil oli maavärin!"
    Mina ja Aartika: "Ei olnud, Jaapanis oli!"
    Archita: "Eii olnud, Hawaiil oli. Tokyos ju!"

Vot sellised lood.

Siilitydruk

Nädal

ESMASPÄEV:
Pärast kooli käisin siis lastega hambaarsti juures. Ja siinne süsteem on ikka väga imelik. Esiteks tekkis jälle probleem, et ma ei ole nende ema ja mul puudub vastutav paber, siis pm ei ole ma lubatud neid sinna viia. Asi lahenes jällegi kõnega pereemale. Igastahes - nende aeg oli 14:40 ning täpselt aja pealt kutsuti neid sisse. Istusin siis seal eesruumis ja ootasin. Ootasin. 20 minutit hiljem - ikka ootan. 40 minutit hiljem - ikka ootan. Mõtlesin, et mis värk on, miks nii kaua läheb, me tulime ju ainult kontrolli. No tunni aja pärast kutsuti mind sisse, et midagi rääkida. Pm kuna ma eriti midagi aru ei saanud, välja arvatud, et Aartika vajab klambreid ja Archital on mingid pruunid täpid hammaste peal, mis tuleb eemaldada, siis anti paberid ning palusid, et pereema neile helistaks. Teel koju küsisin, et mida nad tegid seal tund aega ning vastuseks saime: enamuse ajast mängisime videomänge ning siis mingi 15 minutit kontrolliti hambad. Mille jaoks nagu selline süsteem vajalik on?!? Ma tahaks küll sealt võimalikult kiiresti minema saada. Tänu sellele puudusime ka tennisest ning sellest tuli pereemaga probleem, kuid õnneks lahenes suhteliselt hästi.

TEISIPÄEV:
Tüüpiline teisipäev ikka. Archita ujumine ja õhtul kunst. Imelik on lihtsalt vaadata, kuidas see uus ja tugevam tase teda ikka niii hullult väsitab. Kui me kunsti sõitsime, siis ta jäi jälle autos magama. Lihtsalt ei suuda üleval olla. Nii võiks olla ka kui me tagasi sõidame, aga kahjuks see nii pole. Siis on ta just ärkvel.  Õhtul käisin jälle tüdrukutega kinos. Seekordne film oli The Fighter:

Jällegi soovitan. Tõsielul põhinev film ühest poksijast!

KOLMAPÄEV:
Pärast Aartika ujumist käisime koolis "kunstinäitusel" - suurelt välja kuulutatud, koju flaierid saadetud. Ja mis tegelikult toimus?! Läksime sinna. Sööklas olid iga õpilase üks pilt üleval tihedalt mitmes reas teineteise kõrval. Igal klassil oli oma teema, seega olid kõik pildid pea ühesugused. Lapsed läksid võtsid oma pildid ning tahtsime ära tulla, siis aga küsiti, et kas me maksime nende eest. Mul oli suu lahti! Me peame maksma selle eest, et lapsed saaksid enda joonistatud pildi koju tuua!!! Esimest korda elus kuulsin mingist sellisest asjast. Tüdrukud viisid siis pildid tagasi ning me tulime tühjade kätega koju. Õhtul ema kirjutas tseki 46 dollarile, et nad saaksid need pildid. $46 = €35,38 = EEK 553,64. Täiesti absurd minu meelest, aga jeps.. siin see elu neil nii käibki.

NELJAPÄEV:
Pesupäev. Vahepeal ka Archita võimlemine. Hiljem läksin tagasi pesuga tegelema ning leidsin pesuruumist eest üllatuse:

Hea, kui oled nii pisike ja igalepoole mahud :D

REEDE:
Päev möödus ikka rutiinselt, pärast kooli tegi iga üks seda mida ise tahtis. Õhtul läksin Margaritaga välja. Jällegi samas klubis, kus tavaliselt. Lõbus oli - mängisime piljardit ja kohtasime uusi inimesi. Ette tuli ka veidraid tegelasi. Üks oli eriti naljakas. Kui tüüpiliste Ameerika kuttide külgelöömistaktika on "Tere, sul on ilusad silmad ja naeratus ning ma jumaldan su aktisenti", siis reedel kohtasin juhust, kus kutt tuleb "Tere, mul on pruunid silmad, põselohud ja treenitud kõhulihased - ma olen ilus!"

Ning kui vastuseks sai, et ta on ilus ainult enda arvates ja mind huvitavad kõige vähem tema silmad, lohud või lihased ja kellegi eneseuhkus sai haavata, siis sain hea soovituse osaliseks - Mine tagasi Euroopasse! :D

Lohutuseks sellele võõrale: küll ma lähen, ära sina sellega oma "ilusat" pead vaeva :D 

Saime hea kõhutäie naerda. 

LAUPÄEV:

No nii laiska päeva ei ole mul siin veel olnud.

PÜHAPÄEV:

LCC kohtumine - kirjas oli, et hakkame joonistama oma portreed, aga tegelikult see nii ei olnud. Seal olid igasugused erinevad kujukesed, mille vahel saime valida. Mina võtsin I Love Soccer. Selline kihvt keraamiline kuju oli. Kätte peaksime saama nädala aja pärast, aga kuna Wendy (LCC) võtab need enda kätte, siis meieni jõuavad kuu aja pärast, kahjuks saan ka alles siis pilti teha ning teile oma meistriteost näidata :) Kindlasti tahan sinna veel tagasi minna ja midagi uut ning põnevat teha, tüdrukud peaks kaasa võtma, neile meeldiks seal raudselt. Enne seda aga käisime Aartikaga jällegi mingeid asju tema järgmise projekti jaoks ostmas, mis lõpptulemusena nägi välja selline:

Vanemate rahakotist jällegi $52 läinud = €40 = EEK 625,86.

Nüüd aga poen tuttu, olen meeletult väsinud :)

Ilusat töö/koolipäeva teile, kallid lugejad!

Siilitydruk

Mina jälle siin...

Jälle pole tükk aega kirjutanud, aga nüüd ma teen seda!
Neljapäev ja reede kulgesid ikka rutiinselt ainult selle vahega, et pereema oli kodus. Neljapäeval oli St. Patrick's Day - see on usuline püha, mida tähistatakse paljudes kohtades üle terve maailma. Selle päevaga mälestatakse Püha Patrikut, kes on Iirimaa kaitsepühak ning tõi kristluse Iirimaale. Sellel päeval peavad inimesed kandma rohelist värvi riideid, muidu neid näpistatakse. Ja uskuge või mitte, aga 95% inimestes kandis siin rohelist. Ei loe, kas inimene oli vastsündinu või väga eakas - nad kõik kandsid rohelist. Väga võõras, aga samas lahe oli seda vaadata.
Reedel käisin lõunal Margaritaga MacDonaldsis ning söök on maitselt sama, mis Eestis. Siin on ainult see vahe, et igas kiirtoidurestoranis saad ise valida, mis jooki tahad ning oma topsi täita nii palju kui jaksad - tasuta ning samuti ei pea maksma ketšupi, majoneesi ega sinepi või mõne muu kastme eest. Tegin oma Big MacEinest pilti ka:

Mõnus oli kodust välja saada ning ilusat ilma nautida. Ainult, et shoppama pean kindlasti minema - vajan meeletult lühikesi pükse või seelikuid ning lahtisi kingi ja plätusid. Jube palavad ilmad on, ei kujuta isegi ette, mis suvel saama hakkab.
Laupäeval käisin aga Teresa ning tema sõbranna Evaga Martin Luther King Jr. muuseumis. Ja see oli nii huvitav. Kõige pealt saime tasuta filme vaadata, kuidas ta rahva poolehoiu võitis ning erinevates kohtades kõnesid pidas ning mida tema toetajad/tuttavad temast rääkisid. Hästi huvitav oli. Enamus rahvast olid kinoruumis tumeda nahalised ning filmi lõppedes nad kõik plaksutasid ning hõiskasid "Ta on parim! See on imeline. Lahe!" Pärast seda tegime väikse tuuri muuseumis sees, kus olid välja toodud erinevad tekstid tema elust ja kõnedest ning samuti pildid, näha sai ka vankrit, millega tema kirstu veeti. Siis aga tegime väikse tiiru niisama seal pargis, siis külastasime maja, kus ta sündis. Sel päeval küll kahjuks sisse ei lastud, kuid siiski väljas nägime ära ja verandal saime käia. Ning siis käisime vaatamas hauda, kuhu ta on maetud koos oma abikaasaga.

Muuseumi monument.

 See ei ole enam valik, mu sõbrad, vägivalla ja mitte vägivalla vahel. See on kas mitte vägivald või mitte eksisteerimine.

Ooteruum ainult valgetele.

 Valged inimesed ei ole lubatud loomaaeda täna.

 Selles vankris viidi Martin viimasele teekonnale.

 Iga mees peab otsustama kas ta tahab kõndida loomingulises altruismis või pimeduse isekuses. See on kohtuotsus. Elu kõige püsivam ja kiireloomulisem küsimus on: mida teed sina teiste heaks?
Martin Luther King Jr.

Maja, kus Martin Luther King ilmavalgust nägi.

 Martin Luther King Jr sündis selles majas 15. jaanuaril 1929.a.

Haud. Vasakul Martin Luther King Jr. 1929 - 1968 "Lõpuks Vaba. Lõpuks vaba. Tänud Kõigevõimsam Jumal. Ma olen vaba lõpuks!"
Paremal Coretta Scott King 1927 - 2006 "Ja nüüd püsivad Lootus, Usk, Armastus - Need Kolm; Aga parim neist on Armastus" 1 Cor. 13:13







Nii filmides kui ka piltidel oli imelik vaadata, kuidas igal pool olid sildid "Ainult valged lubatud", "Valgetele keelatud". Kohutav on mõelda, et maailm on selline olnud. Ka tänapäeval on kahtesorti inimesi: Martini poolt ja vastu. Minu jaoks oli ta vapper mees ja oleksin kindlalt tema pooldaja olnud. Ainult nii saab maailmas valitseda heaolu, kui kõik on võrdsed.
Hiljem käisime söömas mingis minu jaoks uues restoranis ning sinna sõites tundsin ma end staarina. Parklasse sisenedes ootas seal üks kutt, kes avas mu autoukse, andis mulle mingi sildi ning parkis ise auto ära. Hiljem muidugi tõi auto mulle uuesti nina alla ning avas ukse. Sellise teeninduse osaliseks pole ma muidugi veel Eestis saanud :D
Õhtupoole aga läksime Christine, tema kuti ning Margaritaga Atlantasse kellegi poole grill-peole, kus oli veel rahvast, keda klubis varem kohanud olin. Põhimõtteliselt istusime niisama väljas, meie Margaritaga jõime õlut Coca Colaga kuna talle puhas õlu ei meeldi, loomulikult enamus vaatasid meid imeliku pilguga, aga igaüks, kes maitses kiitis jooki. Kuna sealne loomaliha oli väga imeliku maitsega, siis me sõime ainult grillkala ning krevette. Naljakas oli see, et kui uued inimesed küsisid, kust me pärit oleme ning mina vastasin Eestist, siis oli jällegi kõigil "wow, sa oled esimene inimene, keda ma sellisest riigist kohtan." Harjunud juba sellega, siis peab loomulikult seletama, kus see täpselt asub, palju meil seal inimesi on ning mis keeles me suhtleme :D
Täna hommikul pidin ühe siinse eestlanna Kristeliga kokku saama, kuid ta helistas eile, et ei saa tulla kuna on tööga hõivatud. Pole hullu, eks kohtume teine kord :) Seega magasin kauem ning siis läksime jällegi Margaritaga lõunale. See kord külastasime KFC - The Big Chickenit. Mina olen seal ühe korra varem olnud, kuid eile peol räägiti sellest ja siis ta ei teadnud midagi ning ma lubasin, et me kindlasti lähme sinna ning täna avanes selleks võimalus. Hiljem käisin perega tüdrukute kunstinäitusel. Ja minu meelest oli see nende kunstiõpetajast nii armas korraldada ainult tema õpilaste näitus. Kohe oli näha kui uhked kõik lapsed olid ning kuidas nendes kasvas tahe aina rohke ja paremini ennast arendada. Loomulikult tegin ka seal pilte:

 See pisike poiss - Neil Thomas - oli nii armas ning ma armusin tema maali "Shrek"

 Kõik õpilased said ka tunnistuse ning sellised nägid välja minu tüdrukute omad.

Siin on mõlemad oma maalide all. Aartika ülemine pilt ehk siis vasakul üleval on minu oma ning tulevikus hakkab minu seina kaunistama :)
Archita pole veel otsustanud, mida mulle maalida.













Koju tulles rääkisin natuke Muskaga juttu, kuna ma olen põhimõtteliselt 2 päeva arvutist eemal olnud ning kellaajad siiski ei klapi ju nii hästi teie omadega. Ning siis läksin jällegi Margaritaga välja. Käisime Pinkberrys jäätist söömas ning hiljem Starbuck Coffee's kakaod joomas. Lihtsalt istusime ja rääkisime kõigest. Ta elas 10 esimest aastat enda elust Venemaal ning siis kolisid perega Saksamaale, kus on elanud siis 11 aastat. Ja ma olen tõsiselt õnnelik, et lõpuks on siin inimene, kes on minuga sarnane. Mida rohkem me teineteist tundma õpime seda rohkem avastame kui palju meil ühist on - räägime ka täiesti vabalt kõigest ning tean, et saan teda 100% usaldada. Ning nüüd siis ilmselgelt hakkan ma ka vähem kodus istuma ja rohkem igal pool käima ning uusi kohti avastamas.
Asjad hakkavad aina paremuse poole minema :)

Loomulikult igatsen ka teid, kodused :)

Siilitydruk

Tegemised

Väiksemal tüdrukul on allergia taimede õitsemise vastu, seega on ta nina kinni ning silmad aeg-ajalt vesised. Vanemad lasid tal terve pühapäeva väljas olla ning siis õhtul ütles ema talle, et kui hommikul end väga halvasti tunneb võib koju jääda. Kas te arvate, et ta laseb selle võimaluse käest?
Esmaspäeva hommikul kui ma teda üles läksin ajama, siis ta ei reageerinud mulle üldse. Tõmbasin tal teki pealt, mitte midagi.. panin toas tule põlema, ikka mitte midagi. Totaalselt ignoreeris mind. Lõpuks tuli vanem tüdruk appi mulle ning ainukesed sõnad, mis Archita meile ütles, olid "emme lubas mul koju jääda, ma tahan emmet!" Ta oli liiga väsinud, et üles ärgata kuna pühapäeval jäi magama vanemate voodis ning isa tõi ta südaööl alla, kuid siis ärkab ta alati üles. Läksime siis Aartikaga üles, et vanemate käest küsida, kas ta võib koju jääda. Pereema vastas "Las ta jääda siis, ma tahan magada!". Ta isegi ei süvenenud, kas Archita seisund on hull või mitte. Pereisa tuli alla, et temaga rääkida ning uurida, kuidas ta end tunneb, aga ta ei saanud midagi teha, sest ema oli oma sõna öelnud. Nii siis oligi Archita terve esmaspäeva kodus, kuigi tegelikult oli tal ainult nina natukene kinni. Esmaspäevast hakkas tüdrukutel uuesti ka tennise trenn, seega on meie järgmine päev täiesti sassi keeratud, sest koju jõuame heal juhul kella 7ks ning siis on vaja õhtust süüa, pesemas käia ning magama minna. Eks näis kaua see kestab.
Teisipäeval läks Archita kooli, kuid hommikul oli Aartika imelik - kraadimise tagajärjel selgus, et tal on palavik. Kuna ema oli juba kodust lahkunud, siis Aartika helistas talle ja küsis, kas ta võib koju jääda. Vastuseks sai "Miks sul palavik on? Ma sõidan, mul pole aega rääkida, mine räägi isaga!". Jah, ta jäi koju ja oli kodus ka terve tänase päeva.
Aartikaga on kergem kodus olla, kuna tema poole päevast magab või loeb raamatut, mina käin ainult vahepeal  küsimas, kas ta vajab midagi ja kas kõik on korras. Archita aga käib ja vingub, et tal on igav. Tahaks telekat vaadata või arvutis olla, aga kuna ta on haigena kodus, siis pereisa keelas tal need tegevused ära ning pm oli sunniviisiliselt voodis.
Aga mind pani kõige rohkem imestama ema käitumine. Su lapsed on haiged ja sa ei pööra neile tähelepanu :S Minu jaoks on see vägagi imelik käitumine. Pani kohe sügavamalt mõtlema jällegi.
Eile õhtul käisin siis Christine ja uue tüdruku Margaritaga kinos. Julia ütles, et meil Margaritaga on sama aktisent.. kuna ma olin temaga rääkinud ainult klubis, siis ei saanud ta aktsendile pihta, kuid eile kuulates sain kohe aru, et tal on tugev aktsient juures. Ja miks me sarnaselt kõlame - sest ta on tegelikult Venemaalt pärit, aga mingi aeg oma elust Saksamaal elanud. Seega oskab ta mõlemat keelt, aga aktsient on vene oma :D
Muidu film, mida vaatasime oli The Green Hornet ja väga hea komöödia/action oli! 3D formaadis ning prillid saime endale päriseks jätta :P  Seega tuleb nüüd endale ainult 3D telekas muretseda.
Homme on jällegi sassis päev kuna eelmisel laupäeval ärajäänud klaveritund on tõstetud homse õhtu peale, seega läheb kiireks. Aga pm homne ja ülehomne ja ongi juba jälle nädalavahetus :P
Täna siis tegin neile õhtusöögiks piimasuppi - nad polnud sellest kuulnudki. Riis, millest tegin oli suhteliselt halb (pruun riis, kuna pereisa ei kiida valge söömist heaks, sest see pole tervislik) ning minu arvates tuli selle riisi tõttu imelik supp, aga nemad kiitsid. Seletasin neile siis, et meie Eestis paneme supi sisse veel suhkrut ja kaneeli ning kõrvale sööme kilu, muna või vorsti võileiba. Ja nii me siis sõime suhkruga suppi ning munaleiba. Neil oli uhke tunne, et saavad end natuke eestlastena tunda. Ja andsid loa, seda suppi uuesti teha, kuid järgmine kord teen makaronidega. A ja pereisa ei tohi teada saada, et nad magusat suppi ja soolast võileiba koos sõid, sest siis oleks kuri karjas. Tema arvab, et nende koos söömine tekitab seedehäireid.

Aga nüüd hakkan vaikselt magama sättima :)

Siilitydruk

Time flies...

NELJAPÄEV: õhtul aitasin Aartikal kooliprojekti teha. Teemaks oli "Emaste konnade suguelundkond" (PS.. pidin seda sõna (suguelundkond) otsima, sest ei tulnud lihtsalt meelde :D). Igastahes lõpptulemus nägi välja selline:

Need 2 asja läksid maksma 75 dollarit = 97,5 eurot = 1525,54 krooni. Kas teie oleksite nõus sellist summat välja käima kõigest üheks projektiks, mida sa pead 10-15 minutit klassis esitlema ja siis võid pm minema visata?!?! Well, rikastel on omad seadused., ütleks ma selle peale.

Neljapäeval täitus ka 2 kuud, kui olen siin olnud. 

REEDE: käisin Julia "See you later party" peol. Tema aasta on nimelt läbi ja ta lendab homme ära. Pidu oli nende põhilises peopaigas - ööklubi "Moondogs". Sain tuttavaks uue Au Pair'i Margaritaga, kes on Saksamaalt ja asendab Juliat. Ta on ikka Julia totaalne vastand, selline rahulik ja armas tüdruk. Enamuse ajast istusimegi temaga, jõime RedBulli ja rääkisime juttu. Vahepeal käisime tantsimas ka, aga kuna talle meeldib hip-hop ja seal klubis pm aint hip-hopi lastaksegi, siis mina nii vaimustuses eriti ei olnud tantsimisest kui tema oli. Samas oli naljakas kõrvalt vaadata, kuidas kõik tulid juurde "hei, sa oled uus siin. Mis su nimi on, kust tuled" ja tüüpiline ameerika kuttide blaablabla :D Üks tüüp küsis minu käest, kust ma pärit olen, kui vastuse sai, et Eestist, siis tal oli "Vauu, sa näed küll brasiillase moodi välja". Hmm.. tänks komplimendi eest või kuidas ma seda võtma peaks :D Ja kui ta küsis, mis keelt me siis seal Eestis räägime ning ma vastasin eesti keelt, siis tal oli mark olla.. ütles ka, et tal on häbi ja ega seda juttu rohkemaks jätkunudki :D 

Peo kõige lahedam osa oli see, kui Julia, kes oli ikka purjus purjus purjus, läks baarmani juurde (tüüp jäi talle silma juba esimesel korral, kui nad seal kunagi aasta tagasi käisid) ning tellis ühe vee ja ühe suudluse. Vee ta sai, aga suudluse koha peal pidi leppima korvi saamisega. Ise ta seda õnneks ei mäleta ning kui talle meelde tuletasime, siis oli aint õnnelik, et enam ta sinna ei satu :D

LAUPÄEV: Käisin jõusaalis ja siis tulin välja kuna tüdrukud sõitsid jalgratastega. Tglt Aartika õpetas Architale, kuidas rattaga sõita. Läksin talle siis appi. Lõpptulemus:

Ja nüüdseks on see nii selge, et sõltuvus on tekkinud juba :) Ainuke probleem on see, et pidurdamine pole selge veel.. õnneks on ratas talle nii väike, et saab jalad ilusti maha panna ja ei pea kuskile kukkuma :) 

Õhtul käisin Christine ja Juliaga  Saksa restoraanis söömas:

Julia ja Christine

Der Biergarten - Õlleaed.

Erst mach' dein sach, dann trink und lach! - Enne töö, siis lõbu!

Sõin mingit Jägeršnitslit - sealiha seene-sibulakastmega ning kartulid. Huvitav oli teise kultuuri toitu süüa - liha nii väga ei maitsenud, aga kartul oli väga hea. Teistkorda vast enam ei telliks.

PÜHAPÄEV: Päev otsa väljas istunud, arvutis olnud, söönud, rattaga sõitnud, pilte teinud. Meil on siin tõeline kevad: 22 kraadi sooja ja päike. Panen mõned ilusad kevadised pildid vaatamiseks ehk tuleb teile ka kevad rutem :)

Täna siis lõpuks ostis pereisa ka uue auto endale - Lexus RX450h:

Pilt on küll netist alla laetud, aga täpselt selline ta välja näeb. Valge. Auto numbrimärgiks saab "Aartika". Aga see tähendab seda, et pisike Honda on minuuuuu... lõpuks ometi ei pea sõltuma temast :)

Nii siis istume siin väljas, sõidame vahepeal rattaga ning naudime sooja kevadilma :) Mõnus, rahulik. 

A täna keerasime kella ka tund aega ette. Nüüd siis on meil ajavahe 6 tundi.. no vähemalt nii kaua kui teie keerate ka :)

Unustasin mainida, et siin on oravaid sama palju kui seeni pärast vihma. Vabalt lippavad igal pool ringi ning autoga sõites peab jälgima, et alla ei ajaks. Aga nad on niii armsad :)

Kuulmiseni,

Siilitydruk

Unustatud asjad..

.. jep, eile unustasin paar asja ära.
1. tsiteeriksin Merle blogi: "Pärast mäkki suundusin ühte suurde poodi, mis meenutas veidi meie maksimarketit. Riideid seal polnud aga kõike muud võis küll leida. Ning riiulite vahel liikus üks mees, kes rääkis telefoniga vene keeles. Võiks öelda, et kodune tunne tuli aga EI, ma ei kasuta seda väljendit, sest vene keel ei ole kodune."
Eip.. Mäkki ma siin pole veel jõudnud, aga ma totaalselt mõistan seda vene keele teemat. Ma olin ka poes ja jäin kohe kuulatama, kui vahekäigus kuulsin ühte naist vene keeles rääkimas. Ja samas kui te mäletate, siis tüdrukute kunstiõpetaja on ka venelanna ning hoolimata sellest, et ta lapsed on siin sündinud suhtlevad nad kodus vene keeles. Siin riigis vene keelt kuulata on hoopis teine asi, kui seda Eestis teha.
2. Mulle meeldib siinne liikluskultuur. Mulle meeldib siin autoga sõita. Mulle meeldib 90% siinsetest autojuhtidest. Kõik on nii lihtne ja kõik on nii viisakad. Ja õhtuti on kõik teed valgustatud ning siis on nii ilus. Avastasin seda alles eile :)

Nüüd vist kõik.
A no keda huvitab, siis tänane päev möödus tugeva paduvihma saatel. Midagi erilist korda ei saatnud. Käisin vanema tüdrukuga ujumas. Nende bassein on pooleks tehtud ning kõrval rajal oli samal ajal pisikeste trenn. Nii armas oli vaadata kuidas 3-aastased ujusid seal. Kõige lemmikum oli muidugi basseinist välja ronida ja siis tagasi hüpata.. nii nad seal tiirlesid välja-sisse-välja-sisse-välja-sisse. Eriti sügava mulje jättis mulle üks vaatepilt: Isa, kes oli muide ülikonnas!, istus terve trenni basseini ääres ja muudkui kiitis ja lehvitas oma pisikesele tütrele. See oli nii armas :) Ja see näitab, et ka tegusad mehed leiavad oma laste jaoks aega, kui nad tõesti hoolivad :)

Nüüd on siis küll kõik.

Siilitydruk

Nii sama ja vastlapäev..

Laupäeval palusid vanemad mind tüdrukud klaveritundi viia kuna ise olid oma tegemistega hõivatud. Nii ma siis pärast poole päevast magamist läksin nendega, pärast tundi käisime vajalikku toidukraami ostmas ning siis läksime sööma kiirtoidukohta "Arby". Mingit erilist muljet ei avaldanud, aga kõige hullem ka ei olnud. Seal lasti 70-80ndate muusikat ja siis kui ma koguaeg tantsuliigutusi tegin, siis tüdrukud olid naerukrampides ja ütlesid, et nad ei tunne mind :D Jep.. meil oli lõbus. Kuna koju ei tahtnud veel minna suundusime edasi poodi, kus müüakse kõike - kahjuks ei saanud me poe uksestki sisse astuda, kui pereema helistas ja meeldetuletada, et Aartika peab sünnipäevale minema. Helistasin sünnipäevalapse emale ja küsisin, mis kell pidu hakkab - 6.00, shame on us - helistamise hetkel oli kell 6.15. Vabandasin siis kuidagi välja ja mainisin, et ta peaks ennem 7 jõudma. Nii siis ikkagi kiirustasime poodi, ostsime kingituse, kiirustasime koju, pakkisime kingi ning panime Aartika asjad kokku, kuna ta jäi sinna ööseks, siis viisin ta kohale ja koju tagasi rahulikku õhtut nautima. Vaatasin "Ühikarottide" uue hooaja esimest osa ja sain ikka päris hea kõhutäie naerda :D Hea hea hea oli(Y).
Pühapäeval vedelesin niisama kodus ning õhtul läksin kinno. The Tourist - superhea film. Kes ei ole näinud, siis soovitan soojalt. Panen ka treileri teile siia, et natuke aimu saada, mis filmiga tegemist on:

Kinos olles märkasin midagi veidrat: kui filmis esines naljakas koht, siis rahvas hakkas plaksutama nagu nad oleksid teatris. Sellist asja ma Eestis märganud ei ole. Huvitav elamus.
Esmaspäev algas jällegi rutiinse koolinädalana. Kogu päeva ainuke mainimist vääriv punkt on see, et ma osalesin oma elu esimesel lastevanemate koosolekul. Küll mitte kui ametlik lapsevanem, aga kuna päris vanemad ei saanud minna, siis saadeti mind kui laste hooldajat. Lugu on järgmine:
Siin on koolisüsteem teistsugune - nii öelda algklassid lõppevad 5nda klassiga ning 6ndasse minnakse juba uude kooli, kui põhikooli õpilasena. Lasteaed kuni 6s klass on üks kool, 6-8 on teine kool ning 9-12 on kolmas ehk keskkool. Seega on siin 5nda lõpetamine sama suur kui meil näiteks 9nda. Aartika lõpetab meil see kevad 5nda klassi ning kool organiseeris kõigile viiendikele 3 päevase väljasõidu, mis leiab aset 30. märts kuni 1. aprill. Sellega seoses korraldati lastevanemate koosolek, mis jäi eelmine esmaspäev tornaadohoiatuse tõttu ära ning kus jagati infot, milliseks reis kujuneb ning mida lapsed peaksid kaasa pakkima. Põhimõtteliselt tund aega igavat juttu ja lastevanemate rumalaid küsimusi. Tõesti - siinsed lapsevanemad tundusid mulle ikka väga rumalad. Kui oli aeg küsimusi esitada, siis kerkisid esile sellised probleemid: kas nende lapsed saavad ikka oma sõpradega ühes toas ööbida? Kas nende laps võib kaasa võtta pisi-pisikese taskulambi, kui ööseks tuled ära kustutatakse? Mis neile seal süüa pakutakse? Millised WC-d välja näevad? Kas motelli toad on ikka puhtad ja korras? Jne. Jumala eest - laske lastel minna ja lõbutseda, kes neist hoolib seal söömisest ja magamisest, kui neil on vabadus oma sõpradega lõbusalt aega veeta.
Täna oli siis rahvusvaheline naistepäev ning eestlastele vastlapäev. Kuna meil siin lund ei ole, siis liugu lasta me ei saanud. Küll aga andis Brey mulle ülihea idee, kuidas ilma lumeta see päev lõbusaks teha. Aitäh sulle, You made our day! :)
Ja idee oli selline:

Vastlaliug (klikka)

Õhtusöögiks ei olnud meil küll hernesupp, aga selle asemel nautisime kana-nuudlisuppi.
Hiljem kiirustasime kunstitundi ning pärast seda oligi päev õhtusse veerenud :)
Kõik juba  magavad, et vapralt homsele päevale vastu astuda.

Ja nii teen mindagi.
Head ööd või siis head tööd :)

Siilitydruk

Videoblogi

Täna oli meil tüdrukutega selline lõbus õhtu ning tegime palju videosid. Liiga pikkasid ta siia üles laadida ei lase, seega üritan lühemad postitada :)
Lõbusat vaatamist:
Archita mängib "Meeril oli talleke":

Siis nad väitsid, et nad ei ole õed ja et nad ei ole üldse sugulasedki, aga on ikka küll. Tõestus on siin:

Õed (vajuta sõnale)

Ka natukene eesti keelt. Aartika:

Aartika (klikka)

Ja Archita:

Archita (klikka jälle)

Kumb sai paremini ülesandega hakkama? :D

Ja siis me laulsime:

Vot see kord siis selline.

Siilitydruk

1.2.3. ...

1. Eile oli väike intsident jällegi Architaga, kui ta ei tahtnud mu sõna kuulda. Üritasin temaga rääkida, aga tulemust ei olnud. Siis ütlesin, et vahet ei ole, ma räägin tema vanematega, kuidas meil asjad kulgevad, kui neid kodus ei ole. Siis üritas Aartika Architaga rääkida, et mis tema probleemiks on, aga ei midagi. Lõpuks tuli ta ise minu juurde ja avaldas soovi rääkida. Palus, et ma ei räägiks emale-isale ja ma nägin ta silmis kartust. Siis ta hakkas rääkima tollest Super Bowli õhtust, kui ta elutoas diivanil istus ja sõnagi ei lausunud ning kuidas isa siis temaga käitus. Rääkimise ajal hakkas ta paanikalt nutma. Nii ma siis üritasin temaga rahulikult asju arutada ja jõudsime kokkuleppele: tema muudab enda käitumist ja mina ei räägi vanematele, aga nii kui asjad hakkavad hulluks minema, avan ma suu ja laon kõik lagedale. Ja seda ta ei taha. Need lapsed kardavad siin maailmas kõige rohkem oma vanemaid ja nende viha. Ja mul on nendest kahju. Vanemad peaksid sulle kõige lähedasemad inimesed olema, sa peaksid saama neid usaldada 100%-lt ja nendega koos olles ennast iseendana tundma, siin aga peavad nad jälgima igat oma sammu, sest kunagi ei tea, mis hetkel keegi plahvatada võib. Kurb, aga nii see on.
2. Pereema käis jällegi ärireisil ja mina sain endale uue võtmehoidja - see kord siis Californiast.
3. Leidsime tüdrukutega täna surnud linnu. Hästi ilus ja värviline oli. Liik on veel kindlaks tegemata. Panime ta kilekotti ning ohutusse kohta. Kavatseme ta korralikult maha matta, aga ilmselgelt enne nädalavahetust me seda teha ei saa. R.I.P.
4. Archita üheks kodutööks oli viia kooli pilt endast lugemas raamatut kõige veidramas kohas/olukorras, mida sa suudad välja mõelda. Ja pärast kaalutlusi ronida puu otsa, prügikasti või kirjakasti peale otsustasime, et ta ronib hoopiski pesumasinasse:

5. Homme on reede ja siis juba nädalavahetus! :) Jipikajejeee :P

Siilitydruk

Heips

Eilsest algas siis jällegi kool. Hommik oli meil üllatus üllatus.. sõjakas. No lihtsalt mitte kuidagi ei saanud teda voodist välja. See eest Aartika oli 10 minutit varem juba valmis kooli minema.. kas tõesti võib ärevus sees olla, et jälle kooli saab?!? :D No lõpuks siis kooli viidud veetsin oma aega tavaliselt: sõprade/perega suheldes, raamatut lugedes ning trenni tehes. Vahepeal panin kokku ka prügi, mida saab taaskäidelda ning mis ma avastasin. Archita oli emale sünnipäevaks teinud ise mõned asjad: raamatu pildikestega, lehviku, lennuki ning kaardi - kõigile oli peale kirjutatud "Palju õnne sünnipäevaks, emme. Armastan sind. Archita" Ning mina leidsin need paberihunniku vahelt, mis tuleb ära visata. Milline ema teeks nii enda 7-aastase tütre pingutustega?!? Minu mõistuse jaoks jääb see mõistatuseks.
Kui tüdrukud koju jõudsid andsin neile vaba aega. Mõlemad tahtsid arvutisse, aga seda on ju ainult üks. Nii nad siis jooksid, kumb esimesena kohale jõuab saab arvutisse. Kahjuks ei lõppe sellised olukorrad üldjoontes hästi. No meil ei läinud kõige hullemini, aga siiski - Archita libises niimoodi, et kukkus peaga vastu põrandat. Võtsin ta sülle ja üritasin maha rahustada, Aartika tuli appi ning õnneks läks meil selleks aint paar minutit, kui ta juba jälle naeris. Arvuti probleemi lahendasime sellega, et ma lubasin Achital oma läpakas mingit mängu mängida. Õnneks oli meil terve õhtu seletus olemas, miks Archita imelikult käitub, kui ta lollitama hakkas :) Aga.. olin mina tema vastu hea, oli ka tema minu vastu. Lubanud tal mõnda aega mängida palusin kodutööd natuke teha, mis sai ka suht kiiresti tehtud. Siis sõime õhtust ja ka pesemisega läks hästi: tüdrukud tegid võidu kumb kiirem on tingimusel, et mõlemad saavad üksi hakkama. Nii ma pääsesingi sellest. Ja loomulikult oli Aartika kiirem, sest ta vanem ja ei vaja abi ning üldse on ta igas asjas kiirem. Hiljem vaatasime telekat, sõime jäätist ja üldse oli selline tore rahulik õhtupoolik ilma vanemateta.
Täna läks kõik aga suurepäraselt.. no peaaegu. Vähemalt hommik oli meil ideaalne, aga - koolibuss hilines 20 minutit seega pääses Archita ujumistrennist. Vähemalt tema oli õnnelik. Siis andsin jällegi neile vabaaega ja kuna mõlemad arvutisse minna ei saa otsustas Aartika minuga poodi kaasa tulla.. meil on alati tore koos poes käia. Omad traditsioonid juba välja kujunenud: näiteks alati ostame endale midagi head autosse näksimiseks ning käime naljakaid-laulvaid sünnipäevakaarte vaatamas. Õhtusöögiks oli supp, pärast mida kunstitundi minek. Teel sinna sain kinnitust kui lollid võivad ikka mõned autojuhid olla ja kohekindlasti on mõni need endale ostnud. Täiesti suvalise koha peal keeras järsku üks auto risti tee peale ja ootas. Kuna meil oli fooris punane tuli, siis kõik seisime. Mingit kohta seal polnud, kuhu sisse sõita ja pealegi blokeeris ta vasakpööret tegevate auto sõiduraja:

Kuna ta seal paar korda jõnksutas edasi-tagasi ja ma tõesti aru ei saanud, mida ta teha tahab, siis otsustasin lõpptulemust filmida:

Kas tõesti suudavad inimesed nii lollid olla?!? PS uudishimulikele: roolis oli naine. Kurb, aga tõsi.
Kunstitund läks neil hästi ning varsti on tulemas ka kunstinäitus, kuhu nad peavad oma 2-3 tööd viima. Nagu päris kunstnikud juba:)
Ka edasine õhtupoolik kulges suurepäraselt, kuigi Architale lõi miski pähe ning ta laulis mulle pool õhtut sünnipäevalaulu:

Kui tüdrukud magama olid jäänud, läksin kahe teise Au Pairiga kinno. Film oli "Little Focker" ja ma soovitan soojalt seda kõigile. Väga hea komöödia! :)
Nii ma siin nüüd olen, kell on mul 00.30, teil 7.30 ja sätin end vaikselt magama.. homme on mul ikka päris raske üles saada, tean juba.
Aga siiski on veel üks tähtis sündmus täna:
ILUSAT PULMA-AASTAPÄEVA, KALLID VANEMAD!

Suured kallid, musid ja paid teile! Jagage külalisetega lahkelt pulmakooki ja -jooki :)
Kallid olete!

Aga nüüd ongi kõik!
Buenos Notches.

Siilitydruk