Sain ka oma lennuinfo kätte.... :)
Oma elu esimest lennureisi alustan 10. jaanuaril 14.40 Tallinnast. Vahemaandumine toimub mul Poolas 15.20, õhus viibin 1h 40min. Seal pean 1h 30min passima ning 16:50 alustan lendu Ameerika poole. Lend kestab 9h 50min ning Newarkis maandun 20:40. Siit tehke ise oma arvutused, mis kell ma Eesti aja järgi kohale jõuan:)
Aitan teid natuke.... 11.01 3.40..ajal, mil teie magate oma õndsat und ... :)
Esimese nädala veedan New Yorkis ning reedel alustan lendu Atlanta poole. Siis on mul juba 2 reisikaaslast: Teresa ja Patricia . 14. jaanuaril 12.15 (USA aja järgi) tõuseme lendu, liugleme 2h 35min ning maandume 14.50.
Mõlema tüdrukuga suhtlen aktiivselt ka FB. Kuna minul on 2 tüdrukut, kes on 7 ja 10 ning Patricial on samuti tüdrukud 8 ja 10, siis ei imesta kui meie lastest sõbrannad saavad :)
Varsti peaks tulema ka minu kindlustus kaart ning siis jääb aint pakkida.
Ainult 2 nädalat on veel jäänud :) :(
Eestist tuleb kindlasti ka veel üks postitus.
Siilitydruk
Sunday, December 26, 2010
Sunday, December 12, 2010
Vähem kui kuu...
Tagasi mõningate uudistega...
Et siis emme ostis mulle kohvri ära:P Selline ilus on. Panin pildi ka siia, et kõik ikka veenduda saaks kui ilus :D
Ja siis oli mul kolmapäeval viisa intervjuu. Kartsin natuke, aga polnud hullu midagi:P Alguses läbisin ilusti turvakontrolli, ainuke asi oli, et püksirihma pidin ära võtma, muidu oleks väravas piiksuma hakanud. Ja siis saadeti edasi. Mõtlesin ikka, et saan uhkes kabinetis olla, aga ei midagi.. kolm klaasist putkat kõrvuti ja seal kogu asi toimuski. Esimesse kutsuti sisse - seal andsin oma passi ja paberid ning siis paluti oodata. Mingi 10 minutit hiljem kutsus meessoost isik mind teise putkasse. Seal andsin talle kõige pealt oma näpujäljed ning siis hakkasime vestlema. Uuris kuhu ma lähen ja mida ma perest tean ja kas me suhtleme praegu, siis uuris minu praeguse elu kohta, et millega tegelen ja kas mul endal on õdesid/vendasid, järgnevalt andis soovitusi Ameerikas viibimise jaoks ning soovis ilusat seal oleku aega. Ja nii lihtne see oligi.Eile hommikul käis kuller ja tõi mulle passi koos viisaga ära ja nüüd on jäänud ainult oodata lennupileteid.
Samuti olen aktiivselt kirjutama hakanud ka pereemaga, kes aitab kogu oma jõu ja nõuga mind. Naljakas on see, et kui ma küsisin ta käes nende sealse ilma kohta, siis ta ütles, et neil on seal väga külm ja ma peaks paksud riided kaasa võtma.. nende külm on 0 - 10 kraadi. Tegime siis Muskaga pildiseeria, millest mõned ja talle saatsin näitamaks meie ilusat lund :)
Aga järgmise kuulmiseni ja olge tublid!
28 päeva jäänud
Siilitydruk
Sunday, November 14, 2010
Sekeldused..
Olen jälle platsis oma sekeldustega...
Probleem tekkis seoses viisa intervjuuga. Nagu ma eelnevalt mainisin pidi mu intervjuu olema 12. november, aga seoses programmi tegelaste aeglase töö tõttu jäi see ära.. Miks?!? Nad pidid saatma mulle ühe uue planketi seoses mu lahkumise kuupäeva muutmisega. Esmaspäevaks mul seda tulnud ei olnud ja siis ma kirjutasin neile, et mis saab, kui see ei jõuagi minuni.. vastati, et see ei jõuagi selleks ajaks ning ma uue aja endale kirja paneks. Vihale ajas ja vanduma võttis, aga ega mul ju muud üle jää. Nii ma siis määrasingi uueks ajaks 8. detsember.. et siis tuleb hoopiski sõit Tallinna poole ette võtta. Aga loomulikult, kui ma reedel koju jõudsin (käin Lapsehoidja koolitusel, mida meie maakonna töötud saavad tasuta soovi korral läbida ja ma leidsin, et see tuleks mulle kasuks kuna nagu nii istun päevad läbi niisama kodus ju), siis hüppas mu alumine naaber uksest välja ja teatas, et mingi kuller oli mind otsimas käinud, aga kuna kedagi kodus polnud, siis ei saanud nad seda meile üle anda ja jätsid tema kätte. Suur tänu muidugi Karinile, et ta selle vastu võttis :) Aga arvake ära mis paber see oli... loomulikult planket, mida mul intervjuu jaoks vaja oli, siiski oleks see igate pidi hiljaks jäänud, isegi kui ma oleks isiklikult selle vastu võtnud.
Vahepeal sain ka Merlega Tartus kokku, kes mulle palju palju palju kasulikku infot seoses mineku ja seal olekuga jagas... nüüd olen ma hoopiski palju targem(H) Aitäh sulle;) Ja kõige abi eest, mida sa mulle osutad, kui ma oma tüütute küsimustega jälle su poole pöördun.
Aga olen ka järgmise dilemma ees: mida perele viia?!?!?!! Kui kellelgi on häid kingiideid, siis palun jagage neid minuga. Vaja on isale, ja tüdrukutele (7- ja 10-aastased). Emale ostsin kokaraamatu Eesti rahvustoitudega :) Plaanin viia ka Lotte DVD, aga ei tea, kas viia joonisfilmi oma või Vanemuise lavastuse oma.. viimane on koos laulude CD-ga. Ja nooremale tüdrukule mõtlesin viia Lotte mänguasja ka. Aga ma ei tea veeeel. Oeh, see on nii raske. Isale olen saanud soovituseks viia Vana Tallinna pudel, mingi ilus variant sellest :D Aga kui kellelgi on ideid, siis ma kuulan/loen neid suuuuurima hea meelega. Ainsaks kriteeriumiks on, et see oleks seotud meie riigiga :)
Vähem kui 2 kuud on jäänud veel kodumaal olla...
A ja Facebookis on üritus neile, kes 10. jaanuarist Trainingschoolis on.. juba hakkavad sõbraks lisama ja kirjutama ja uurima, kes kuhu pärast edasi läheb. Kahjuks pole ma seal märganud veel mitte ühtegi eestlast.. loodan, et viimasel hetkel keegi ikka lisandub mulle.
Aga teiega kuuleme peagi uuesti :)
Siilitydruk
Probleem tekkis seoses viisa intervjuuga. Nagu ma eelnevalt mainisin pidi mu intervjuu olema 12. november, aga seoses programmi tegelaste aeglase töö tõttu jäi see ära.. Miks?!? Nad pidid saatma mulle ühe uue planketi seoses mu lahkumise kuupäeva muutmisega. Esmaspäevaks mul seda tulnud ei olnud ja siis ma kirjutasin neile, et mis saab, kui see ei jõuagi minuni.. vastati, et see ei jõuagi selleks ajaks ning ma uue aja endale kirja paneks. Vihale ajas ja vanduma võttis, aga ega mul ju muud üle jää. Nii ma siis määrasingi uueks ajaks 8. detsember.. et siis tuleb hoopiski sõit Tallinna poole ette võtta. Aga loomulikult, kui ma reedel koju jõudsin (käin Lapsehoidja koolitusel, mida meie maakonna töötud saavad tasuta soovi korral läbida ja ma leidsin, et see tuleks mulle kasuks kuna nagu nii istun päevad läbi niisama kodus ju), siis hüppas mu alumine naaber uksest välja ja teatas, et mingi kuller oli mind otsimas käinud, aga kuna kedagi kodus polnud, siis ei saanud nad seda meile üle anda ja jätsid tema kätte. Suur tänu muidugi Karinile, et ta selle vastu võttis :) Aga arvake ära mis paber see oli... loomulikult planket, mida mul intervjuu jaoks vaja oli, siiski oleks see igate pidi hiljaks jäänud, isegi kui ma oleks isiklikult selle vastu võtnud.
Vahepeal sain ka Merlega Tartus kokku, kes mulle palju palju palju kasulikku infot seoses mineku ja seal olekuga jagas... nüüd olen ma hoopiski palju targem(H) Aitäh sulle;) Ja kõige abi eest, mida sa mulle osutad, kui ma oma tüütute küsimustega jälle su poole pöördun.
Aga olen ka järgmise dilemma ees: mida perele viia?!?!?!! Kui kellelgi on häid kingiideid, siis palun jagage neid minuga. Vaja on isale, ja tüdrukutele (7- ja 10-aastased). Emale ostsin kokaraamatu Eesti rahvustoitudega :) Plaanin viia ka Lotte DVD, aga ei tea, kas viia joonisfilmi oma või Vanemuise lavastuse oma.. viimane on koos laulude CD-ga. Ja nooremale tüdrukule mõtlesin viia Lotte mänguasja ka. Aga ma ei tea veeeel. Oeh, see on nii raske. Isale olen saanud soovituseks viia Vana Tallinna pudel, mingi ilus variant sellest :D Aga kui kellelgi on ideid, siis ma kuulan/loen neid suuuuurima hea meelega. Ainsaks kriteeriumiks on, et see oleks seotud meie riigiga :)
Vähem kui 2 kuud on jäänud veel kodumaal olla...
A ja Facebookis on üritus neile, kes 10. jaanuarist Trainingschoolis on.. juba hakkavad sõbraks lisama ja kirjutama ja uurima, kes kuhu pärast edasi läheb. Kahjuks pole ma seal märganud veel mitte ühtegi eestlast.. loodan, et viimasel hetkel keegi ikka lisandub mulle.
Aga teiega kuuleme peagi uuesti :)
Siilitydruk
Friday, October 29, 2010
Paar lauset..
Kuu aega pole midagi kribanud, sest midagi erilist juhtunud polegi.
Ainult nii palju, kui et sain kõne Ameerikast ning minu lahkumise kuupäev muutus nädalaaja võrra hilisemaks.. st kui ma varem pidin 4. jaanuar New Yorkis olema, siis nüüd pean hoopiski 10ndal seal olema.
Ja ka viisa intervjuu aeg on kokku lepitud. See tähendab, et 12. november viibin Tallinnas.
Muidu kulgen tavapärast elu pidi.. :) Õnnelikult!
Siilitydruk
Ainult nii palju, kui et sain kõne Ameerikast ning minu lahkumise kuupäev muutus nädalaaja võrra hilisemaks.. st kui ma varem pidin 4. jaanuar New Yorkis olema, siis nüüd pean hoopiski 10ndal seal olema.
Ja ka viisa intervjuu aeg on kokku lepitud. See tähendab, et 12. november viibin Tallinnas.
Muidu kulgen tavapärast elu pidi.. :) Õnnelikult!
Siilitydruk
Saturday, September 25, 2010
Uudised USAst
No sellest tuleb üks ülimalt lühikene postitus, aga neljapäeva hommikul sain uudiseid Cultural Care Au Pair kontorist.
Shrivastava Family saatis ära oma lubatud kinnituskirja ja nüüd on asi lõplik :) Minu poolt on vaja ära maksta raha ja hakata viisa asju ajama, kui vajalikud paberid mulle saadetud on.
Sain ka nende perekonna pildi, kuid kahjuks hetkel seda siia panna ei saa... ehk järgmise postitusega ;) Aga tüdrukud on niiiiiiii armsad ja üldse tundusid nii sõbralikud ja kena perekond olema:) Ootusärevus muudkui kasvab. Samas on natuke ka halbu tundeid minu sees :( Kuidagi imelik on niimoodi laia ilma üksi minna.
Aga et siis, 4. jaanuar pean New Yorkis nädalasel koolitusel olema ning 8. jaanuar jõuan pere juurde. Ootan, ootan, ootan.
Imelik on mõelda, et mõned päevad rohkem kui kolm kuud on jäänud AINULT! Ja nii palju on teha vaja.
Kindlasti pean hästi palju Merlega rääkima, sest nii palju on küsimusi, küsimusi ja veelkord küsimusi. Kallike, ma loodan, et sind ära ei tüüta lõpuks(A)
Uute uudiste korral kontakteerun uuesti:)
Siilitydruk
Shrivastava Family saatis ära oma lubatud kinnituskirja ja nüüd on asi lõplik :) Minu poolt on vaja ära maksta raha ja hakata viisa asju ajama, kui vajalikud paberid mulle saadetud on.
Sain ka nende perekonna pildi, kuid kahjuks hetkel seda siia panna ei saa... ehk järgmise postitusega ;) Aga tüdrukud on niiiiiiii armsad ja üldse tundusid nii sõbralikud ja kena perekond olema:) Ootusärevus muudkui kasvab. Samas on natuke ka halbu tundeid minu sees :( Kuidagi imelik on niimoodi laia ilma üksi minna.
Aga et siis, 4. jaanuar pean New Yorkis nädalasel koolitusel olema ning 8. jaanuar jõuan pere juurde. Ootan, ootan, ootan.
Imelik on mõelda, et mõned päevad rohkem kui kolm kuud on jäänud AINULT! Ja nii palju on teha vaja.
Kindlasti pean hästi palju Merlega rääkima, sest nii palju on küsimusi, küsimusi ja veelkord küsimusi. Kallike, ma loodan, et sind ära ei tüüta lõpuks(A)
Uute uudiste korral kontakteerun uuesti:)
Siilitydruk
Monday, September 20, 2010
Mõte... Teostus...
Kevadel, kui kuulusin veel Tallinna elanike hulka, käis mul Aigi külas ja me mõtisklesime tihti, et tahame pärast kooli lõppu Eestist ära minna, et kõigest on nii kopp ja tüdimus ees. Mäletan veel, et Aigi mainis Soome minekut, aga mina polnud kindel, mida teha tahan. Nüüd siis on aeg käes, kus Aigi ei läinud kuskile, vaid hakkas tubliks ja läks magistrisse oma õpinguid jätkama. Tubli! Olen uhke su üle! (Kui sa seda loedJ)
Aga mina? Hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi, kuhu minna ja mida teha. Kõige parema valikuvariandina tundus minna Merle jälgedes Au Pair’ks Ameerikasse. Nii ma temaga sellest rääkisingi ja lugesin tema elust seal mail ja kui vaimustuses ta on. Olevat olnud parim aeg tema elus, mida ei vahetaks, mitte millegi vastu. Minu otsus sai tänu temale tehtudJ Aitäh Sulle, Merle!
Juuni. Massaažikool lõpetatud. Tunnistus taskus. Ankeeti täitma. Võtsin ühendust Tartu esinduse esindajaga, kes osutus väga toredaks ja armsaks neiuks. Triinu oli väga abivalmis ja sõbralik, see poolteist tundi vestlust temaga läks nagu linnutiivul. Ankeeti polnud eriti raske täita, kuid kiri tulevasele perekonnale, kellest mul polnud õrna aimugi, oli raske valmis meisterdada. Abi sain ka oma suurepärastelt sõpradelt, kes andsid enda poolse soovituse, et ma oman lapsehoidmise kogemust. Aitäh teile: Cathlyn, Signe, Airi ja KristiinaJ
Ankeet täidetud ja ülevaatamisele saadetud ei jäänud muud üle kui oodata. Oodata ja oodata ja oodata. Kuni ühel hetkel potsatas mul postkasti kiri Soomest, Cultural Care Au Pair peakontorist, et mu ankeet on vastuvõetud ja saadetud edasi Bostonisse, kus alustatakse perekondade otsimisega. Samuti saadeti mulle pakk, kus oli palju materjali eeloleva aasta jaoks.
Ootamisest oli saanud jälle natukene tegevust: valmis oli vaja teha video iseenda tutvustamiseks, mille kaudu saavad perekonnad minust natukene rohkem aimu, sest ankeedist nägid nad ainult 20 pilti, mis ma sinna riputasin. Samuti pidin perearstil laskma ära täita minu terviselehe ning Kriminaalregistrist hankima oma registriväljavõtte, mis siiski ei sisaldanud ühtegi kriminaalset tegu. Ja koos nendega pidin neile saatma ka enda koolide lõputunnistused. Käes oli jälle ootamise aeg.
Vahepeal oli kätte jõudnud augustikuu.
7. august: esimene kiri, et mu ankeet on saadetud ühele perekonnale, kes elab Austinis, Texases. Siiski ma ei sobinud neile, sest ühendust minuga ei võetud.
(Iga kirjaga on kaasas teavitus: Perekond __________ vaatab praegu sinu ankeeti. Kui see ühtib nende nõudmistega, võivad nad helistada sulle järgmise paari päeva jooksul.)
10. august: järgmine kiri perekonna kohta, kes elab White Plains, New York. Jäin ootama kõnet, mida siiski jällegi ei tulnud.
18. august: juba kolmas kiri, aga see oli teistsugune. Juba kirja pealkiri ei olnud tüüpiline „Cultural Care Host Family Match“ vaid hoopiski „You Have A Match!“ Nad elavad Fairfax, Virginia. Nädal aega nägin, et ankeet on nende käes. Ootasin põnevusega kõnet. Neil oli 7aastane poeg ja 2aastane tütar. Siiski, mida ei tulnud, seda ei tulnud. Ja nii olid nad mu kontolt üks päev kadunud.
Olin ootamisega jõudnud septembrisse.
1. september: Uus kiri. Perekond Crofton, Marylandist. Nende ankeeti lugedes hoidsin ma pöialt, et nad ei helistaks. Mulle jäi mulje, et pigem otsivad nad koertehoidjat kui lapsehoidjat. Õnneks oli see juba teiseks päevaks kadunud.
3. september: Teine kiri pealkirjaga „You Have A Match!“. Perekond elab Marietta, Georgias. Nii jäingi ma jälle kõnet ootama. Alguses olid mul kahtlused kuna nad on tegelikult India perekond, aga elavad USAs. Siiski mõtlesin suhteliselt kiiresti ringi kuna tekiks võimalus õppida hoopiski kahte erinevat kultuuri. 7nda õhtul kella 8 paiku, kui olin söömise lõpetanud avastasin vastamata kõne väga väga teistsuguselt numbrilt. Olin kindel, et magasin oma kõne maha ja meel läks natukene kurvaks. Siiski sain järgmisel päeval kirja, et nad on minust väga huvitatud ja kas on juba ühendust võtnud. Vastasin, et ilmselgelt nad üritasid helistada, aga ma ei saanud kõnele vastata. Neljapäeval täpselt enne „Ühikarotte“ hakkas mu telefon helisema ja jällegi vaatas sealt vastu kummaline number. See oligi kõne Ameerikast. Rääkisime kokku 16 minutit ja õppisime teineteist paremini tundma. Ma sain ise suure vaimustuse osaliseks ja sattusin juba praegu õhinasse. Neil on peres 2 tütart: 10-aastane Aartika ja 7-aastane Archita. Pereemaga jäi kokkulepe, et vanem tütar hakkab mulle meili teel kirjutama ja siis vaatame, kas klapime omavahel. Nii olemegi nüüd paar kirja vahetanud ja ma olen ka oma teise kõne saanud, kus pereema väitis, et nad kinnitavad büroos ära, et mind tahavad ja kui mulle sobib, siis jaanuaris liituksin nende perega. Siiamaani ei suuda oma emotsioone kirjeldada ja koguaeg peas ketravad muudkui minekumõtted.
Siiski sõbrad…
Ma tean, kallikesed, et te ei taha, et ma läheks, aga samas tunnete mind juba piisavalt teadmaks, et mind ei takista miski. Ja te peaks teadma ka seda, et MA OLEN UMBROHI, MIS EI HÄVINE. See, et ma kaugel ära olen ei takista meil suhtlemist, lihtsalt mõnda aega me ei näe teineteist.. kuid kellel on webcam, nendega saame natukenegi näha ja rääkida selle vahendusel.
Keeruline saab olema ainult Musiga. Aga eks ka see laheneb omasoodu:)
Nüüd sai vist kõik öeldud ka ja kui midagi muutub, siis eks ma hakka postitama. (Luban, et selle blogiga hakkan kohusetundlikumalt tegelema, kui oma eelmisega, mis pajatas Tallinna elustJ)
Aga praegu.. Päikest teile kõigile, kes seda loete!
Siilitydruk
Aga mina? Hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi, kuhu minna ja mida teha. Kõige parema valikuvariandina tundus minna Merle jälgedes Au Pair’ks Ameerikasse. Nii ma temaga sellest rääkisingi ja lugesin tema elust seal mail ja kui vaimustuses ta on. Olevat olnud parim aeg tema elus, mida ei vahetaks, mitte millegi vastu. Minu otsus sai tänu temale tehtudJ Aitäh Sulle, Merle!
Juuni. Massaažikool lõpetatud. Tunnistus taskus. Ankeeti täitma. Võtsin ühendust Tartu esinduse esindajaga, kes osutus väga toredaks ja armsaks neiuks. Triinu oli väga abivalmis ja sõbralik, see poolteist tundi vestlust temaga läks nagu linnutiivul. Ankeeti polnud eriti raske täita, kuid kiri tulevasele perekonnale, kellest mul polnud õrna aimugi, oli raske valmis meisterdada. Abi sain ka oma suurepärastelt sõpradelt, kes andsid enda poolse soovituse, et ma oman lapsehoidmise kogemust. Aitäh teile: Cathlyn, Signe, Airi ja KristiinaJ
Ankeet täidetud ja ülevaatamisele saadetud ei jäänud muud üle kui oodata. Oodata ja oodata ja oodata. Kuni ühel hetkel potsatas mul postkasti kiri Soomest, Cultural Care Au Pair peakontorist, et mu ankeet on vastuvõetud ja saadetud edasi Bostonisse, kus alustatakse perekondade otsimisega. Samuti saadeti mulle pakk, kus oli palju materjali eeloleva aasta jaoks.
Ootamisest oli saanud jälle natukene tegevust: valmis oli vaja teha video iseenda tutvustamiseks, mille kaudu saavad perekonnad minust natukene rohkem aimu, sest ankeedist nägid nad ainult 20 pilti, mis ma sinna riputasin. Samuti pidin perearstil laskma ära täita minu terviselehe ning Kriminaalregistrist hankima oma registriväljavõtte, mis siiski ei sisaldanud ühtegi kriminaalset tegu. Ja koos nendega pidin neile saatma ka enda koolide lõputunnistused. Käes oli jälle ootamise aeg.
Vahepeal oli kätte jõudnud augustikuu.
7. august: esimene kiri, et mu ankeet on saadetud ühele perekonnale, kes elab Austinis, Texases. Siiski ma ei sobinud neile, sest ühendust minuga ei võetud.
(Iga kirjaga on kaasas teavitus: Perekond __________ vaatab praegu sinu ankeeti. Kui see ühtib nende nõudmistega, võivad nad helistada sulle järgmise paari päeva jooksul.)
10. august: järgmine kiri perekonna kohta, kes elab White Plains, New York. Jäin ootama kõnet, mida siiski jällegi ei tulnud.
18. august: juba kolmas kiri, aga see oli teistsugune. Juba kirja pealkiri ei olnud tüüpiline „Cultural Care Host Family Match“ vaid hoopiski „You Have A Match!“ Nad elavad Fairfax, Virginia. Nädal aega nägin, et ankeet on nende käes. Ootasin põnevusega kõnet. Neil oli 7aastane poeg ja 2aastane tütar. Siiski, mida ei tulnud, seda ei tulnud. Ja nii olid nad mu kontolt üks päev kadunud.
Olin ootamisega jõudnud septembrisse.
1. september: Uus kiri. Perekond Crofton, Marylandist. Nende ankeeti lugedes hoidsin ma pöialt, et nad ei helistaks. Mulle jäi mulje, et pigem otsivad nad koertehoidjat kui lapsehoidjat. Õnneks oli see juba teiseks päevaks kadunud.
3. september: Teine kiri pealkirjaga „You Have A Match!“. Perekond elab Marietta, Georgias. Nii jäingi ma jälle kõnet ootama. Alguses olid mul kahtlused kuna nad on tegelikult India perekond, aga elavad USAs. Siiski mõtlesin suhteliselt kiiresti ringi kuna tekiks võimalus õppida hoopiski kahte erinevat kultuuri. 7nda õhtul kella 8 paiku, kui olin söömise lõpetanud avastasin vastamata kõne väga väga teistsuguselt numbrilt. Olin kindel, et magasin oma kõne maha ja meel läks natukene kurvaks. Siiski sain järgmisel päeval kirja, et nad on minust väga huvitatud ja kas on juba ühendust võtnud. Vastasin, et ilmselgelt nad üritasid helistada, aga ma ei saanud kõnele vastata. Neljapäeval täpselt enne „Ühikarotte“ hakkas mu telefon helisema ja jällegi vaatas sealt vastu kummaline number. See oligi kõne Ameerikast. Rääkisime kokku 16 minutit ja õppisime teineteist paremini tundma. Ma sain ise suure vaimustuse osaliseks ja sattusin juba praegu õhinasse. Neil on peres 2 tütart: 10-aastane Aartika ja 7-aastane Archita. Pereemaga jäi kokkulepe, et vanem tütar hakkab mulle meili teel kirjutama ja siis vaatame, kas klapime omavahel. Nii olemegi nüüd paar kirja vahetanud ja ma olen ka oma teise kõne saanud, kus pereema väitis, et nad kinnitavad büroos ära, et mind tahavad ja kui mulle sobib, siis jaanuaris liituksin nende perega. Siiamaani ei suuda oma emotsioone kirjeldada ja koguaeg peas ketravad muudkui minekumõtted.
Siiski sõbrad…
Ma tean, kallikesed, et te ei taha, et ma läheks, aga samas tunnete mind juba piisavalt teadmaks, et mind ei takista miski. Ja te peaks teadma ka seda, et MA OLEN UMBROHI, MIS EI HÄVINE. See, et ma kaugel ära olen ei takista meil suhtlemist, lihtsalt mõnda aega me ei näe teineteist.. kuid kellel on webcam, nendega saame natukenegi näha ja rääkida selle vahendusel.
Keeruline saab olema ainult Musiga. Aga eks ka see laheneb omasoodu:)
Nüüd sai vist kõik öeldud ka ja kui midagi muutub, siis eks ma hakka postitama. (Luban, et selle blogiga hakkan kohusetundlikumalt tegelema, kui oma eelmisega, mis pajatas Tallinna elustJ)
Aga praegu.. Päikest teile kõigile, kes seda loete!
Siilitydruk
Subscribe to:
Posts (Atom)