Hommikul ärkasin üles suurepärase tujuga - kõik oli nii hea ja positiivne. Architaga mingeid probleeme polnud ning kui teda bussi peale saatma läksin, siis köitis mind totaalselt hommikune ilm. Väljas oli täiega tume, hallid pilved üle terve taeva ning poolkuu vahelduva eduga nende vahelt piilumas. Selline kõhedusttekitav ning samas põnev oli.. nagu hetk kuskilt õudusfilmist, kus kaks neidu jalutavad hommikul käsikäes ning siis äkki juhtuks midagi, ainuke asi, mis juhtus oli, et kollane koolibuss sõitis ette ning pisem tüdruk läks bussi peale ja vanem koju tagasi, et järgmine koolijüts üles äratada. Temaga läks ka lihtsalt. Temaga on õnneks hommikuti koguaeg lihtne, ajan aint üles ja siis istun tavaliselt netis ajani, mil ta on valmis hommikusöögiks, lähen teen seda - tavaliselt sööme koos ja siis ta kõnnib bussi peale. Õnneks on ta piisavalt vana, et ma ei pea isegi teda saatma minema. Pärast seda käisin siis pesemas ning vaatasin natukene veel oma koolitööd. Panin end valmis ja olingi teel kooli. Ainukene asi tänase päeva juures hommikust saati on see, et ma tunnen koguaeg peapööritust ja sellist madalavererõhu tunnet. No see ongi mul madal, aga täna vist eriti, sest absull midagi teha ei saaks, et pea ei käiks ringi ja silme eest mustaks ei hakkaks tõmbuma. Hea, et veel kokku pole kukkunud. Ptui, ptui, ptui selle eest.
Koolis oli ka täna superlahe. Minu väike uurimus läks hästi ning eeldatavalt sain positiivse hinde, sest õpetaja jäi väga rahule. Edasi rääkisime muumiatest ja nende mumifitseerimisest. Ja siis ma tundsin, et ma olen totaalne friik, et ma täielikult armastan sellist teemat. Kuidas neil organid enne mumifitseerimist välja võeti ning kastikesse pandi, ainuke, mis sissejäeti oli süda. Haha.. okei okei, jätan selle teema, muidu mõnel jääb must veel imelik mulje :D
Pärast seda käisin ostsin Christine mälestusteraamatu jaoks ümbriku ning olingi valmis temaga viimasele lõunale minema. Ikka veel ei suuda uskuda, et ta homme minema lendab. Igastahes autos rääkis ta mulle midagi, mis totaalselt mu tuju alla tõmbas ja alates tollest hetkest olen ma füüsiliselt selles maailmas, aga vaimselt hoopis mujal. Tunded keerlevad sees ja on igatepidi sassis. Kes teab, see teab. Eks näis, mis edasi saab :) Lõunal käisime jaapani restoranis, seal samas, kuhu mu pere mind mu sünnipäeval viis. Hea oli, samas natukene kurb rääkida, kuidas ta pakib omi asju ja muudkui, mis tal üle jäävad, mida ta ei vaja ning ära visata ei raatsi mulle ja Margaritale ära annab :)
Pärast lõunat läksime hüppasime poest läbi, ta vajas sugulasele pulmakaarti ning perele tänuavalduskaarti :) Siis oligi mul aeg Architale bussi vastu minna. Viskasime koolikoti koju ning läksime saapaid vahetama suurema numbri vastu, mis nad eile pereemaga ostsid. Viisime ka ühe kujukese ära ühele Archita sõbrannale, kes ta süniipäeval käis ja värvimist seal tegi. Tal oli hästi tore ja suhtlusaldis ema.
Koju naastes lasin tal oma koolitöö ära teha ning andsin talle vaba aega. Ise lebotasin ka niisama. Siis tuli Aartika koju ning oligi aeg tennisesse. Siiajõudes helistas Monika mulle, keda siinkohal tänada tahaksin. Sa tegid mu olemise poole kergemaks ning jagatud mure on ikka pool muret. Mul on ülimalt hea meel, et sa mu elus oled ja et sa Ameerikas oled! Hästi kallis ja asendamatu! :)
Nüüd ma siin istungi siin tennises ja pärast pooletunnist telefonikõnet Monikaga kirjutan oma blogi. Õhtuks nagu ikka plaane pole. Tavalised toimetused: õhtusöök, pesu ja magamine. Eks ma kriban siis hiljem edasi, kui juhtumisi midagi märkimisväärset juhtuma peaks :)
Vahepeal siis sain selgust oma segadusele ning loodan, et kõik läheb veel hästi :)
Õhtusöögiga vedas täna, pereema tuli samal ajal koju kui meie ning ta tellis kuskilt midagi ja siis ma ei pidanud muretsema, mis ma teen. Pärast seda nagu ikka Archital pesemine ja voodi aeg. Nüüd istun ja ootan, et Monikaga veel rääkida ja siis ega ise ka varsti magama ära :)
Siilitydruk
No comments:
Post a Comment