Ja päevad mööduvad...

Niisiis.. eile magasin suhteliselt kaua, siis käisin dušši all, rääkisin vanemate ja Muskaga. Siis läksin Aartikale uut sünnipäevakinki ostma ning siis oma esimesele LCC kohtumisele. Kuna Christine oli oma boyfriend'i juures (Au Pair Saksamaalt, kes elab minust 2 maja eemal), siis sõitsin ma sinna ning sealt edasi tema autoga kohtumisele. Sinna sõites möödusime söögikohast "Kentucky Fried Chicken" tuntud kui Big Chiken ning see on siin Mariettas väga kuulus koht.

 Alguses pidime minema kuskile treeningsaali tantsima ja karglema, aga kuna see koht oli pühapäeval suletud, siis saime lihtsalt Marietta Square Parki lähedal kohvikus kokku ja istusime ning rääkisime. Okei, tegelikult oli asi nii, et panime oma nime kirja, et kohal oleme (LCC meeting'ud on kohustuslikud), siis tutvustas Christine mulle kes kust on ning pm see oligi kõik. Wendy (LCC) rääkis ainult ühe tüdrukuga Rootsist, kes on väga keerulise perekonna juures ja lahkasid ainult neid probleeme. Pärast kõndisime natukene seal ringi ning Wendy viis meid Marietta Welcome Center'sse, kust saime tasuta brošüüre ümbruskonna ja ürituste kohta.. oleks tahtnud sealt ka paari asja osta, aga kuna kedagi kassas polnud ja sa pidid raha lihtsalt letile jätma ning mul polnud täpset raha, siis ma ei saanudki midagi osta.. aga mul on kindel plaan sinna tagasi minna. Pärast seda ütles aga Christine Wendyle, et me peame lahkuma ning nii me saimegi minema. Käisime uudistamas ühes antiikkaupluses, mis oli ülimalt lahe, aga metsikult kallis. Nii me siis pärast tulimegi koju. Õhtusöögiks keetsin kartuleid, ahjus kanatiibasid ning keetsin juurvilju. Pärast seda oli pesemisaeg, lugemine ja magamine. Viimasest muidugi normaalsel ajal midagi välja ei tulnud, sest hostema jõudis oma ärireisilt koju ning talle tüüpilisena astus uksest sisse karjudes "Ma olen kodus! Hei, kus te kõik olete?". Siis ma vihastasin, sest noorem tüdruk pidi magama juba sel ajal, aga tema kukkus kingitusi jagama ja uurima, mis siis neljapäevast saadik ka toimunud on. Õnneks hostisa jagas mu pahameele välja ning hakkas tüdrukuid voodisse käsutama ja hostemaga kurjustama, et ta saab täna nendega jutustada. Lõpuks siis said kõik voodisse ja magama.
Täna siis aga oli vanema tüdruku sünnipäev: 11 aastat kukkus õlgadele :) Igastahes hommik oli meil kõigil megaaeglane, alustades sellega, et mina juba ei viitsinud üldse üles ärgata. Aga kohustused ajavad voodist välja. Nii me siis venisime superaeglaselt ja ka kooli hilinesid nad natuke :) Siis aga tulin koju ning vestlesin Krissuga ja lugesin oma raamatut. Kella 10 paiku läksime pereemaga Aartikale kooli kooke viima, enne seda aga läksime torti juurde ostmas.. ja seal kohvikus olles ma tundsin kui häbi mul seal olla on. Ma ei saa aru, kuidas ameeriklased suudavad igas olukorras viisakaks jääda. Aga situatsioon oli selline: Astusime kohviku uksest sisse, teenindajat polnud leti taga, siis hostema kukkus hõikama "hei, kas siin on kedagi", no siis see neiu tuli. Hostema ütles, et ta sooviks torti osta, mis oleks piisavalt suur 30nele inimesele. Teenindaja vastas, et neil pole torte niimoodi müügil.. ainult ettetellimisega. Siis seal oli väljas näitamiseks mõned koogid ja pereema tahtis ühte neist osta, mis oli aga niiiiii vana, et see ei kõlvanud isegi söögiks mitte. Pika seletamise peale said siis kokkuleppele, et teenindaja võtab kellegi teise tellimuse koogipõhja ja kirjutab sinna peale Happy Birthday. Läinud siis taharuumi seda tegema, otsustas hostema juba vahepeal, et ta ei võtagi seda kooki, vaid ostab hoopis 30 erinevat küpsist. Karjunud siis talle jälle sinna, et ta ei soovigi seda kooki, tuli teenindaja küpsiseid karpi laduma. Valinud 30 välja, avastas hostema, et neil on müügil eilseid küpsiseid 50% allahindlusega, palus ta teenindajal 12 küpsist karbist tagasi panna ning hoopis need eilsed võtta. Lõpuks.. ausalt nagu LÕPUKS olime kõik valitud saanud, makstud ja sealt minema. Mul oli niiiii häbi ja olles ise olnud teenindaja, siis ma oleks tõsiselt vihastanud ta peale ja midagi öelnud ka. A ja siis vahepeal pereema ütles, et oleks pidanud varem selle koogi ära tellima..  Mulle jäi täpselt selline mulje nagu lapse sünnipäev oleks üllatusena tulnud. No siis suundusime kooli, kus pidime oma nimed kirjutama ning rinda sildi "Visitor" kleepima (Visitor = külaline). Läksime siis Aartika klassi, jagasime lastele kooki ja küpsist ning laulsime kõik üheskoos sünnipäevalaulu :). Pärast seda tõi hostema mu koju ning läks ise kontorisse. Mina aga küsisin hostisa käest oma eelmise nädala töötasu tšeki ning läksin panin selle oma arvele. Siis aga käisin poes, ostsin Aartikale sünnipäevakaardi ja kommikarbi, endale lauapeegli ja peavõru. Siis aga käisin raamatukogus tagastamas hostema raamatuid ning uuesti koju. 2 tundi puhkust: vestlesin Muska, Leanika, Urmo ja Mariga. Siis tulid tüdrukud koolist, näksisime natuke ning aitasin nooremal kodutööd teha. Siis aga tuli hostema koos Lucia ja sünnipäevakookidega koju. Tegime pilte, süütasime küünlad, laulsime, andsime kingitused ja sõime kooki:

 Sünnipäeva koogid kohustusliku numbriga - 11 :)

 Kohustuslik pilt: sünnipäeva laps koogiga.

 Hostema Subhadra, Aartika, endine Au Pair Lucia, mina ning Archita (ees)

 Soovi midagi! :) Ja et see ka täituks :)

Aartika taldrik nägi nii uhke välja. Seda maasut oleks ise tahtnud maitsta :D











Siis aga istusime ja rääkisime niisama juttu, lahendasime mõningad mõistatused. Mis mind aga häiris oli see, et koogi söömise ajal läks hostisa oma kabinetti tööasju ajama ning kohe pärast söömist läks hostema oma magamistuppa tööasju ajama. Kas siis tõesti ei saa oma tütre sünnipäeval natukenegi tööst loobuda?!? Kurb, aga nii see on. A ja siis andis pere Aartikale kingituse üle ja üllatus-üllatus: nad kinkisid ühe Wii mängu, mille nad olid aga juba varem talle kinkinud ja ära unustanud. Siis aga hakkas arutelu, et kellele see küll nüüd siis anda. Minu jaoks oli see šokk, vaene Aartika. Siis aga tulin korraks oma tuppa ning nägin, kuidas postiauto kirju tõi, nii läksimegi Architaga meili järele ja jee, ka mulle oli kiri ning jeeeee, ma sain oma rahvusvahelised autojuhioad kätte:

Jeps. Olen õnnelik.. nüüd ei pea kartma vähemalt sõitmist siin, vaid olen täiesti legaalne autojuht :)
Pärast Lucia lahkumist tüdrukutel pesemine, raamatu lugemine ning magama. Archita on natukene tõbine ja siis ta ei taha üldse magama jääda, aga ma lubasin homme hommikul nende üles ajamist filmida, et nad näeksid, kui keeruline protsess see on :) Edu neile! :P
Nüüd natukene suhtlesin oma sõbrannadega Training School'st ning Tereseaga leppisin pühapäevaks kohtumise kokku :) Jeps jeps jeps :) Laheee :P

Nüüd aga sätin magama, sest kell on juba päris palju ja ma homme raudselt väga unine, õnneks aga saan pärast nende kooli viimist uuesti magama jääda :P

Päikest,
Siilitydruk

Mitte midagi huvitavat

Mõtlesin küll täna mitte kirjutada, aga ma ikka pean natukene :)
Ma ei teinud täna mitte kui midagi, okei.. kui välja arvata see, et tüdrukutele hommikusööki kuna pereema meil pole ju kodus. Päev otsa rääkisin pm Leanikaga (PS!..sry, et ma tagasi ei jõudnud), siis veel vanematega, Krissuga ja Musiga. Tüdrukutel oli täna klaveritund, aga sinna viis neid hostisa niiet ma olin vahepeal täitsa üksi kodus. Ja kuna täna paljud küsisid, kuidas meil siin ilm on, siis ma läksin välja ja tegin väikse video: http://www.youtube.com/watch?v=EgGPBNzLjbY
Kuna ta siia seda laadida ei lase, siis pidin sinna üles panema.
Kui kõik koju tagasi tulid, siis tahtsime poodi minna süüa ostma, sest siin ei olnud midagi süüa ja siis pereisa ütles, et ei me ei lähe kuskile. Lõpuks veensime ta ümber, sest no lihtsalt pole mitte midagi. Ja koht kuhu läksime oli rohkem nagu hulgiladu ja see oli suuuuur. Ja siin on odav.. nagu tõesti.. me ostsime nii palju kaupa, et terve auto pagasnik oli täis ja mõned asjad võtsime veel enda juurde ka - ning arve oli ainult 315 dollarit. Okei.. kui ma nüüd siin kroonidesse ümber arvutan, siis ei tundugi nii odav ehk :D Siis tundub isegi kallis. Aga ikkagi tundub odav, kui ma mõtlen palju palka saan ja kaua mina selle kraami eest süüa saaks (vähemalt 2 kuud), siis ikka on odav jah :D Aga see oli nii naljakas, et läksime sisse ostsime kõik ära, maksime kõik ära ja siis kui välja hakkasime tulema, pidime oma tšeki ühele mehele andma, kes sellele musta markeriga joone peale tõmbas.. ja kui ma küsisin mille jaoks, siis sain vastuse, et tõestus, et me ikka ostsime need asjad.. ma ei jaganud matsu välja, aga kui neil nii hea on, siis olgu pealegi :D
Kodus soojendasin suppi, pärast mida tuli hostisal vestlemis isu ja nii me siis istusime ja rääkisime, kuni ma kuidagi leidsin võimaluse öelda, et ma lähen vaatan, mis tüdrukud teevad ning siis pugesin voodisse, kus nüüd pesitsen ja mõtlen, kas hakata raamatut lugema või magama jääda :)
Aga nii mõttetu see mu tänane päev oligi.. mõttetu, aga hea, et ma ei pidanud mitte midagi tegema. A ja ma sain täna oma siinse nii öelda sotsiaalkindlustus kaardi kätte :P See nagu siis mu isikukood või midagi.
Kui homme midagi huvitavat toimub, siis panen kindlasti siia kirja :)

Seniks aga.. head ööd:)
Siilitydruk

Fun Fun Fun

Täna hommikul läks tüdrukute ülessaamine kuidagi eriti kergesti ja ma olin selle üle niiiii õnnelik. Archita oli kohe nii ärkvel, et ma ei jõudnud ta juttu ära kuulata :) Pärast seda kui nad kooli olin viinud sõin hommikust ning otsustasin netti tulla, alguses rääkisin natuke vennaga, aga kuna siis enam kedagi polnud alustasin raamatu lugemist, sest tahaks selle ikka läbi saada, filmi ka ära vaadata ja muuseumisse minna.. täna juba natuke surfasin muuseumi kodukal ringi :P (Loen "Tuulest Viidud"). Siis aga kutsus Julia mind enda ja tema sõbrannaga lõunale. Kaalusin kas minna või mitte, aga siis mõtlesin, et ah mis seal ikka.. lähen, saan natuke kodust välja. Aa... meil on siin koristajaneiu ja täna ta käis. Täitsa noor tüdruk oli. Kuna hostisa läks kontorisse, siis ma ei teadnud, kas ma võin välja minna või mitte. Helistasin talle ja sain loa :) Läksime sellesse ostukeskusesse, kus Lucia ja Christine'ga shoppamas käisime.. pärast sööki külastasime mõnda poodi ning ma ostsin endale 4 uut pluusi 10 dollari eest. Need on nagu rohkem särgikud ja sellised sportlikud, aga värvilised (üritan musta oma riidekapis vähendada). Siis aga suundusime raamatupoodi, kust ostsin endale mündiraamatu ning Aartikale kingituseks raamatu "Must Iludus" ja ühe imeilusa järjehoidja (lilla, sest see ta lemmikvärv). Ja siis koju tagasi. Kodus tsekkasin ta raamaturiiuli üle ja avastasin, et tal on see raamat olemas :D Miks ma ei oleks võinud seda varem vaadata ja osta ikka seda, mida ma alguses mõtlesin osta: "Minu pere ja muud loomad"?!? Õnneks polnud raamat kallis ning kui kellelgi on soovi endale inglise keelset Musta iludust saada, siis pöörduge minu poole ;) Kodus oli kõik niiii puhas :) Aga siis avastasin, et minu toas näiteks on voodilinad vahetamata ning kui õhtul Aartikalt selle kohta küsisin, siis sain teada, et Lucia palus koristajaneiul seda mitte teha ja seega pean ise neid vahetama või temaga ülejärgmine reede rääkima, mis on aga keeruline, sest ta pole ameeriklane ja kui ma temaga täna rääkida üritasin, siis ta ei mõistnud mind. Kes mind üldse siin mõistab?!? :D Hea kui isegi ennast mõistan eksju :D Igastahes, enne kui lapsed koolist peale pidin korjama sain Krissu ja Muskaga rääkida :) Neile järgi minnes oli mul tuju kuidagi niiii hea.. päike paistis ja meeletult soe oli :) Pärast kodus vaatasime youtubest igasuguseid videosid ja mõtlesime Aartika sünnipäeva jaoks lugusid ning see on nii naljakas, kui ma lasin talle mõnda lugu, siis ta ei teadnud neid. Näiteks Pitbulli "Hey Baby", Marc van Linden "I like it", Yolanda Be Cool "We speak no Americano". Ja siis ta ütles, et kui eelmine aasta Lucia tuli, siis sai tema koguaeg üllatusega öelda "Sa ei tea seda laulu!", kuid nüüd on vastupidi ning mina ütlen talle :D Siis aga hakkasime end sättima Family Fun Night'le ning tunni aja pärast juba funnisimegi :) Sõime pizzat, mängisime Bingot, osalesime loosimises ning võtsime osa oksjonist. Aartika peaaegu võitis Bingoga, kuid oksjonilt sai endale kinopiletid joogi ja snäkiga :)

 Mina, Archita ja Aartika.

Koos Bingo piletitega anti meile mingid sädelevad pulgad ka mälestuseks, minu oma oli laua peal, aga mingi väike kutt tõmbas selle ära ja nii ma ta kaotasingi. Archita hakkas enda omaga mängima ning lõhkus selle ära nii, et selle sisu lendas talle pähe ja silma, küll ainult natuke aga ikka. Mina ei tea, kui valus silmal olla võib, aga kohe meenus hetk, kui olime Muskaga AHJust tulnud ja ta sama trikiga hakkama sai ning mäletan, et tal oli ikka jõhkralt valus ka järgmisel päeval. Kahjuks ma Architat kuidagi aidata ei osanud kui anda talle aint märg salvrätik silma tupsutamiseks ning öelda, et see läheb üle. Aartika oli ainuke, kes sellega koju jõudis :)
Kodus me vaatasime pilte, mis koolis tegime ning siis tegime uue fotoshootingu siin ja niisama lollitasime. Ja siis ütlesid mõlemad tüdrukud, et neil on ikka nii hea meel, et mina nende uus Au Pair olen kuna ma olen ikka niii lahe. Ja see oli neist nii armas :) Ja järjest rohkem poevad ikka südamesse:

Siis aga igaüks oma tuppa omi toimetusi tegema ning magamaaa :)

Mõtlesin veel raamatut lugeda, aga kuna kell on juba 11 läbi, siis poen põhku ja naudin homset kaua magamist täiel rinnal :)

PS! Sain täna ka oma pangakaardi kätte. Jippiii! :)

Okei.. kaon,

Siilitydruk

Tegemised.. toimetused

Täna hommikul ärgates mõtlesin, et tühja kah.. ma viitsin endast välja minna, et ta nii aeglane on.. oma asi, ma võin selle koolibussi järel sõita ka.. mind ei huvita, et me hiljem kohale jõuame. Täna enne äraminekut käisid tüdrukud aga ema juures, sest hostema lendas täna kuskile ärikohtumisele ja tuleb tagasi pühapäeva hilisõhtul. St et ma pean ka nv natuke siiski rakkes olema. Aga eks ma elan üle :) Koolitee kulges aeglaselt, see-eest sain koju tagasi suht kiirelt. Mõtlesin siis kas minna magama tagasi või mitte, aga und nagu polnudki. Läksin võtsin endale süüa ning pugesin niisama voodisse, et virtuaalmaailma sukelduda. Tund aega seal, siis pessu ja siis läksin jalutama, et pilte teha ümbruskonnast. Lisan siia ka mõned:

 1. Maja, kus elan ning auto, millega ringi kiman :) Seal taga pool on garaaž. Ning minu toa aken on see kõige parempoolsem, mis natukene puu varju jääb :) Võite mulle serenaadi laulma tulla (A)

 2. Vaade kodutänavale

 3. Kodutänava algus

 4. Mingi taim kasvab maa peal ja siis ronib niimoodi mööda puid üles, kuni latvadeni välja.... huvitav :)

 5. Märk, mida vihkan. Pilt on tehtud peateelt ning ma pean ikkagi peatuma ja vajadusel teed andma. Kus siin loogika on?!? Ja sellised märgid on pea igal ristmikul :S

 6. Jep... meil juba lilled õitsevad :)

7. Kahjuks kipun ka siin kiirust ületama, sest meie 50 km/h on alevis ikkagi rohkem lubatud, kui siin 25 miili/h.















Jeps.. siis aga tulin koju ja hakkasin pesu pesema, sest siin on neljapäevad pesupäevad. Mida rasket ei ole, aga pärast neid sorteerida on veel natuke keeruline, sest ma ei tea, kellele mis kuulub. Aga eks ma sellega ka harju. Siis aga sain oma esimese kirja sellel aadressil: mingi kiri pangast, mõttetu, aga ikkagi esimene. Suhtlesin siis Krissu ja Muskaga, kui hostisa tuleb "Liis, you have a phone"... nagu kes mulle siia helistaks?!?! Keegi ei tea seda nr-ki. Agaa... kõne pangast. Mingi paber ei sobinud neile ja seega ei saa mulle kaarti ka saata ja siis ma pidin neile uue paberi otsima ja selle kohale viima. Vahepeal jätkasin vapralt pesu pesemist ning siis tulid tüdrukud "Liis got a mail". Nagu misasja.. kõik ühe korraga. Jeps.. seekord sain oma tervisekindlustuskaardi lõppude lõpuks kätte :) Siis aga tüdrukutele snäkk, kodutööd ning Architaga võimlemistundi. Kuna see kestab tal 50 minutit, siis mõtlesin, et lähen kõnnin siin poodides, aga jah.. selles hoones on aint mingid restoranid, kohvikud, reisiagentuurid ja mitte ühtegi poodi. Läksin siis sinna tagasi ja hakkasin raamatut lugema. Siis aga koju, lastele dušš ning õhtusöök. Kuna midagi teha ei viitsinud ja hostema korrutab koguaeg, et tuleb vaadata, mis külmkapis on ja need ära süüa või ära visata. Viskasin siis pannile kokku eelnevate päevade ülejäägid ja tegin soojaks.. neile vist ei meeldinud, aga teate mis?!?! Mind see üldse ei huvitanud, sest nad peavad sööma seda, mida mina teen :) Siis aga lasin Archital aga natukene lugeda ja siis käskisin magama jääda. Kuna täna jäi ta nagu eriti vara, siis vast homme hommikul midagi eriti rasket pole.. lasen tal natuke kauem magada ka :) Ja homme on ju reede! Kui ta oli magama jäänud, siis aitasin Aartikal kodutööd teha: proovida kõikvõimalikke asju tema toas, mis omaksid magneti külgetõmbejõudu. Siis oli ka temal aeg voodisse pugeda.. võimalus natukene raamatut lugeda ja siis magama. Nüüd peaks ise ka natuke veel lugema ja siis põhku pugema :)

Teie algavasse päeva aga rohkelt päikest, sest meil on seda siin palju-palju :)

Siilitydruk

Tihedad päevad

Eile hommikul hakkasin jälle mässama Architaga, kes ei taha üldse üles ärgata. Ta on hommikuti nii vinguv ja aeglane, et pean talle vist varem äratusi tegema hakkama. Lõpuks siis sain ta üles ning sööma. Siis jäi Aartika oma tegemistega hiljaks ning siis pidime koolini sõitma koolibussi jälitades, mis on siin niiiii tüütu, sest sa lihtsalt ei tohi sellest mööda sõita. Kui ta jääb seisma, et lapsi peale võtta, siis ta peatub keset teed ning vasakult poolt tuleb välja STOP märk, mis keelab autodel möödumise. Ja see on niiiii pea iga tee otsa juures. Lapsed kooli viidud.. jällegi Freeeeee Time! Lobisesin siis jälle inimestega, kes mu elu vastu pidevat huvi tunnevad :) Kahjuks pildistama minna ei saanud, sest oli ülimalt vihmane päev :(
Siis aga oli ootamatult kell kolmveerand kolm saanud ja lapsed kodus. Kasu sellest muidugi polnud, sest Archital hakkas 15minuti pärast ujumistund. Kiirustasime sinna. Suht igav on seal istuda ja vaadata, kuidas nad ujuma õpivad, aga ega selle poole tunni jooksul kuskile minna ka pole. Järgmine kord peaks raamatu kaasa võtma. Ega ma liiga imelikku muljet endast jäta?!?! Aga keda huvitab, keegi ei tunne siin ju mind :D Siis aga kodus dušš ning koolitööd. Pärast kunstitundi. Okei. No vot see oli seiklus. Helistasin Nikita emale, et me hakkame sõitma. Ma mäletasin jumala täpselt, kuidas ma sõitma pean, et sinna jõuda (Lucia ei oskand mulle nende aadressit öelda, et seda GPSi panna), aga nii kui rooli sain oli pea tühi ja ma sõitsin valesti. Ja seda mitte üldse natuke, vaid ikka päris palju :) Lõpuks lasin Aartikal neile helistada, et me natuke eksisime, aga olema kohe nende juures.. ja jumal tänatud, aga mul tuli õige tee selle pika seiklemise peale ikka meelde ka :) Lõpuks siis Nikita peale korjatud, asusime teele.. ning õnnega koos olles, jõudsime sinna täpselt õigel ajal. Edasi seiklesin tunniks ajaks Starbuckis'i piparmünditeed jooma. Pärast kunsti alustasime oma seiklust tagasi koju, mis kulges hästi, aga kahjuks suht hilisel kellaajal. Kodus tegin neile kähku suppi ning voodisse. Kui Archita hakkas juba magama minema, tuli hostema pizzaga koju ning siis jooksid kõik kööki seda sööma. Ja see pole üldse hea, sest Archita sai magama jällegi liiiiga hilja. Mina aga läksin teiste Au Pairidega kinno. Siin on üks kino, kus on iga teisipäeva õhtu kõik filmid 75senti. Vaatasime multikat "Megameel" ning eriti mingit vaimustust see minus küll ei äratanud.. Pigem oleks ma seal peaagu magama jäänud ning seega olin ka mega õnnelik, kui lõpuks koju sain.
Täna hommikul aga sama jama, mis eile. Archita. Ma lõpuks võitlesin temaga nii kaua, kuni olin ise endast jumala väljas juba. Siiski õnneks pika venimise peale saime täna natuke enne koolibussi minema. Koju jõudes keerasin aga uuesti magama ning ärkasin kolme tunni pärast. Siis mõtlesin, et lähen tangin auto ära ning toon hostema raamatu raamatukogust ära, mida ta mul tungivalt teha palus. Ka sellest sai seiklus, mis mu tuju veel rohkem alla viis. Esiteks tanklasse jõudes ma ei saanud pointile pihta, kuidas ma seal sularahas maksta saan, sest kõik toimingud viitasid kaardimaksele. Andsin alla. Mõtlesin raamatukokku minna, aga sinna ma sõita ei oska ning GPS ei leidnud ka seda aadressit üles. Nii ma siis tulingi täiesti masenduses koju tagasi. Selleks ajaks oli pereisa kuskilt välja ilmunud ning ma kurtsin talle oma muret. Lubas, et lähme koos tangime auto ära (point oli rohkem selles, et tuli armatuurlauas põles juba ning mul oli vaja veel palju täna sõita). Nii kaua kuni ta mu jaoks aega leidis rääkisin rahvaga jälle ning kaks ülimalt olulist inimest suutsid mu tuju jälle üles kruvida. Ja ma olen neile selle eest ülimalt tänulikud. Siin kohal ütleks ka Muskale õnnitlused Bingo Loto suhteliselt hea võidu puhul :) Igastahes, nii siis läksime pereisaga autot tankima ning ta seletas mulle kõik ära: kui tangid kaardiga, siis teed seda automaadis, aga kui sularahas, siis pead seal läheduses mingisugusesse pisikesse putkasse minema. Ja ülejäänud toimingud seletas ka ära. Siis aga sõitsime koju tagasi, selgitusega, et raamatukogu näitab mulle Aartika, kui me ujuma hakkame minema. Siis tsättisin natukene veel rahvaga ning oligi aeg lastele kooli järgi minna. Neil hakkas tänasest hispaania keel jälle, seega pean neid kolmapäeviti ja reedeti koolist peale korjama. Täna aga tahtis hostisa ise sõita, aga et mina ka kaasa tuleks. Ma ei tea, see tundus nii kahtlane kuidagi. Aga eks me läksime siis. Ja siis hakkas juba ma ei tea mitmendat korda pihta jutt, et ma pean siin ikka selliseid asju tegema, mida ma muidu ei tee, sest see on Ameerika - kõigi võimaluste maa ja mitte keegi ei tunne mind siin ja ma pean iseennast avastama ja mul peab meeletult lõbus olema. Kui see inimene rääkima hakkab, siis ta rääkima jääbki! Nagu ausalt. A ja siis ta veel ütles ka, et ma olen liiga sitke/karm/rakse või kuidas seda teile seletada. Igastahes ma peaks ennast muutma, et rohkem avatud olema, et kõiki tervitama ja kõigiga rääkima ja mida iganes veel. Ja siis ma ütlesin talle, et ma olen eestlane ja eestlased ongi sellised ja siis ma sain vasutseks, et mul on aeg ameeriklaseks hakata. Siis mul oli küll, et mismõttes nagu. Omastarust olen ma piisavalt lahke ja rõõmus koguaeg ja pealegi olen ma siin vähem kui 3 nädalat olnud: sisseelamine võtab ju aega. Ning eestlane olen ja eestlaseks jään, eestlane olla on uhke ja hää! Tüdrukutega koju jõudnud, tegin neile lõunasnäkki: pannkoogid soojendasin üles. See aga vist hostisale ei meeldinud, sest ta küsis palju meil puuvilju on, kõigest mõned kirsid ja siis ütles, et ma pean neile iga päev puu- ja juurvilju andma. Kuidas ma aga saan puuvilju anda, kui meil neid ei ole. Keegi peab ilmselgelt poodi minema, lubas ise minna, eks näis siis, kas homme on meil rohkem puuvilju või mitte. Siis aga hakkasin Architaga õppima. Hääldamist. Mina ütlesin talle paberi pealt sõnu ja siis tema kirjutas. Igat sõna oli vaja tal 3 korda kirjutada, seega pidin mina 3 korda ette ütlema. Saime siis kaks ringi ära tehtud mega suure vaevaga, kui ma küsisin, kas ta tahab, et mina jätkaks lugemist või isa tal või õde. Ja siis ta teatas, et Aartikat tahab ja talle ei meeldi minu aktsient. Siis mul oli küll, et mida ma nagu tegema pean, aktsiendi ära jätma. Kuidas see küll võimalik on?!? No viimase ringi tegi talle Aartika ja siis ta sai õnnelikuks. Jumal tänatud, et Aartika mind aitab. Ning aeg oligi Aartika ujumistundi minna. Teel sinna tõstatasin Archita teema üles ning Aartika kukkus seletama, et ta ongi selline ja et ta on vanemate poolt täielikult ära hellitatud (millest saan isegi mina aru, kuigi olen olnud peres vähem kui 2 nädalat), ta saab alati oma tahtmise ja kui ei saa siis hakkab nutma ning lõpuks jään kas mina või Aartika süüdi, et Archita nutab. Selle tüdrukuga saab veel raske olema. Igastahes nii kaua kuni Aartika ujus, sorisin mina GPSis ringi ning pusserdamise peale leidsin õnneks raamatukogu aadressi ning sain seal ka ära käidud :) Koju tulles mõlemal pesemis aeg ning siis õhtusöök. Tegin pastat juurviljadega. Kerge teha ning kõigile meeldib :) Ja õnneks oligi siis raamatulugemisaeg ning magama. Õnneks läks uinumine täna kergemini, kuna vanemaid polnud kodus ning ma valvasin Archita toas kuni ta magama jäi. Homme aga teen talle veel varajasema äratuse, et ta saaks igat oma toimetust sada aastat teha, sellega hoian ka enda närve rahus.
Ja nüüd ma aga hakkangi jälle magama sättima, sest homme on pikk päev ees ootamas :)

Ööd,
Siilitydruk

Toimetused

Laupäeva õhtul me ikkagi käisime väljas. Läksime Lucia ja tema kutiga klubisse "Moondogs". Oli selline päris lahe koht.. erines palju Eesti klubidest. Seal oli nagu mitu erinevat ruumi: esimene oli see, kus sai lihtsalt juua osta ja istuda niisama, siis olid paar ruumi, kus sai piljardit mängida, siis oli ruum sellise mängu jaoks nagu "Õlle ping-pong" ning siis baari osa koos tantsuplatsiga.. niiet põhimõtteliselt klubi igaühe jaoks. Ja kui sulle sealne muusika ei meeldinud, siis said raha eest muusikaautomaadist endale sobiva loo tellida ja see kõlas üle terve klubi (va. tantsusaali, kus oli aint tantsumuusika). Aega veetsime piljardit mängides, siis käisime Luciaga tantsimas ning siis valisime lugusid, mida kuulda tahtsime (Lucia kutt maksis, meie valisime:) ).

Pühapäeva hommikul aeti mind üles ja kõik sellel põhjusel, et minu uus voodi, öökapp ja laualamp saabusid! Jeeeeee :) Kõik olid sellest vaimustuses ning pool päeva veetsime lastega minu voodis, mina sõpradega suheldes, nemad mingeid oma mänge mängides. Kella 16 paiku tuli meile siis esimest korda külla minu LCC Wendy. LCC on mulle niiöelda tugiisik, kes peab aitama mul asju korraldada, kui ma abi vajan ning üldse peab ta minu jaoks 24/7 kättesaadav olema, kui mul mingi mure on. Temaga jutuajamine läks hästi, ta imestas mu suurepärase inglise keele oskuse üle (mis minu arvates küll nii suurepärane pole) ning jagas koolide materjale ja niisama uuris, kuidas ma sisse olen elanud. Probleemseks punktiks meie vestlusel tekkis minu juhiluba, mis pole rahvusvaheline, seega ma ametlikult siin sõita ei tohi, aga kuna ma lapsi sõidutama pean, siis olen kohustatud ka sõitma. Ta andis mulle kaks netilehekülge, kus saan taodelda endale rahvusvahelised load või läbida eksamid, et saada Georgia osariigi juhiload. Otsustasin esimese variandi kasuks ning hostvanemad maksid 35 dollarit lubade taotlemise eest ka kinni. Loodan, et need tulevad hästi ruttu mulle siia:) Muud midagi erilist ei teinudki. Selle eest käis Lucia Linkin Parki kontserdil. Kade-kade-kade. Uurisin, kas on ehk mingeid häid kontserte veel tulemas, aga leidsin sealt aint Lady GaGa ja Kate Perry kontserdi. Need nagu eriti pinget ei paku. Käisin siis ka uuesti seal all jõusaalis ja proovisin teist aparaati kasutada - kui ma sellega regulaarselt trenni tegema hakkan, siis on mu jalad varsti vägagi vormis, mis on aint hea eksju!?! :)

Täna hommikul oli aga jälle 6 äratus, sest koolinädal hakkas. Aartika sain ilusti kohe üles, aga Architaga läks aega. Lõpuks sain ka teada miks. Ta on 7-aastane ja ta ei taha üksi oma toas magada. Kui ma olin ta eile nii kaugele saanud, et ta oli juba voodis ja magama jäämas ning palunud Subhadral (hostemal) koridorist tuli ära kustutada, kui ta ise magama läheb. Miskipärast ta tuli seda tegema aga suht kohe, kui mina olin voodisse läinud ning Archita polnud siis veel magama jäänud. Seega lubas ta Archital nende voodis magada ning tavaliselt toovad nad ta kesköö paiku ise alla, kuid siis ta ärkab üles. Ja nii ta siis jäigi korralikult magama alles pärast 00.00i, mis pole üldse hea. Igatahes, kuidagi sain tema ka üles ja riidesse ja suure vaevaga juuksed kammitud ja hambad pestud (muidugi neid toimetusi mina tal ei tee, sest ta peab ise hakkama saama, suur tüdruk juba). Aga siis lapsed kooli viidud naasin ise magama. Pärast paari tunnist uinakut tulin üles ning hakkasin Krissule tõlkimistööd tegema, mis kuigi hästi ei läinud, sest see on selline sõnavara, mida mina ei jaga ning keskenduda ka ei saanud kuna Siki tütar Sandra tahtis Skype's minuga koguaeg rääkida. No midagi ikka tehtud sain ja loodan ka rohkem teda veel aidata. Ma siiski tahan, et ta lõpetaks ikka see aasta :) Hiljem suhtlesin veel ka Muskaga. Siis aga tulid lapsed koolist ning natuke lasin neil puhata ja oma koolipäevast rääkida. Archita valiti täna oma klassi nö kuutüdrukuks - see tähendab, et ta on käitunud kõigiga viisakalt ja sõbralikult ning on väga hoolas ja tähelepanelik kaasõpilaste suhtes. Talle anti aukiri, pliiats ning mingi märk. Ta oli selle üle väga uhke. Hakkasime siis koolitöid tegema. Aartika saab üksi hakkama, Architat pean jälgima. Ja kuna tema saab terve nädala koolitöö esmaspäeval kätte ning peab alles reedeks tagastama, siis saab kõik nädala peale ära jagada. Siiski tegi ta täna hästi palju tööd juba ära, niiet ilmselgelt saab ta järgmistel päevadel rohkem vaba aega. Ühtegi koolivälist tegevust neil täna ei olnud, seega saime filmi vaadata. Tahtsime Kariibi mere piraatide esimest osa näha, aga kuna DVD on rikutud ning hüppas täiega, siis otsustasime filmi "Rebane ja jahikoer" kasuks. Ma olen seda raamatut lugenud, aga filmi nägin esimest korda. Pärast seda hakkasin õhtusööki valmistama, mis on minu esimene ametlik valmistatud söök siin. Tegin riisi ja kana juurviljadega, sest eriti muud neil siin teha ei annagi. Igastahes kõik jäid väga rahule ning Aartika ütles, et see kana on isegi paremini tehtud kui Lucia tegi, mis siis, et ma ainult praadisin seda. Aga tore kui rahule jäid :)
Läksin korraks üles Lucia juurde, et ta käest ühte asja uurida ning avastasin kaalu sealt. Küsisin kas see kaal näitab kilogrammides või mitte ja ikka näitab. Astusin siis vapralt kaalule ja kui see kaal nüüd ei valeta, siis olen ma siinviibitud 2 nädala jooksul 5 kilo alla võtnud. Ei tea nüüd kas uskuda seda või mitte, aga kuna Lucial näitas õiget kaalu, siis ta vist ikka ei valeta.

Kell oli aga siis juba nii palju, et Archital oli aeg voodisse sättida. Lugesime raamatut (tema enda oma, mina enda oma) ning siis viibisin niikaua tema toas kuni ta magama jäi. Pärast seda aitasin Aartikal asjad kokku panna ja oli ka endal uneaeg. Tundub nagu kuidagi imelik nii vara magama jääda (kell on 22.14), aga uni on suur ja homme vara äratus. Mõned selle blogi lugejad (nagu mu isa) hakkavad varsti juba ärkama, nii tunni aja pärast või natuke hiljem. See on ikka naljakas, et ajavahe selline imelik meil on. Teie ärkate, mina lähen magama... pole normaalne :) Aga jeah, maailm on juba ükskord selline. 

Homme üritan ilusa ilma korral jalutama minna, et ümbruskonnast natuke pilte teha :)

Siilitydruk

Töönädal läbi

Neljapäeval siis ärkasime hommiku tavapärase rutiini järgi: lapsed üles, pesema, riidesse, sööma ja kooli. Alates neljapäevast kuni järgmised 5 nädalat pean ma lapsi iga hommik kooli viima, sest Aartika on nüüdsest "Safety Patrol" ehk siis ohutuse patrull. Mina ei tea, mida see tähendab, aga eks see mingi kooli ohutus seal ole :D Pärast seda üritasime koolis vastutava isiku nime ära vahetada, et järgnevatele vajalikele dokumentidele saaksin mina nüüdsest alla kirjutada, aga kahjuks seda saavad muuta ainult vanemad. Pärast seda oli jällegi meie oma vaba aeg, mille jooksul ma midagi tarka ei teinud. Siis aga tulid tüdrukud koolist ja oli aeg viimasteks kodutöödeks. Need tehtud võisid nad telekat vaadata, netis olla või teha seda mida tahtsid. Siis aga oli meil õhtusöök, ja pesemisaeg ning Archital magama minemis aeg. 8.30 õhtul helistas hostema ja küsis, kas kõik asjad on tehtud. Ning jutu käigus tuli välja, et Aartikal on homme õigekirja peale töö ja nii me hakkasime õppima. Mina ütlesin sõnu, tema luges need mulle tähthaaval ette. Kuna aga enamus sõnu olid sellised, mida mina hääldada ei osanud ja tema ei teadnudki, siis meil läks megakaua. 10.30 olime mõlemad nii väsinud, et otsustasime magama minna, aga järgmisel hommikul on kell 6 äratus ja siis ta peab üle õppima/kordama.
Nii me siis vapralt ka kell 6 ärkasime. No minul on nagunii see äratus, et ennast valmis seada ja neid äratama hakata. Mingi ime läbi käis see hommik kuidagi väga kergelt nendega. Kiirreageeringud tulid mõlema poolt, õnneks :D Ning jällegi toimingud tehtud - kooli! Pärast nende ära viimist läksime meie Luciaga Sotsiaalametisse, et mulle siinne isiklik nö isikukood teha. Pidime pool tundi ootama, kuni see üldse lahti tehakse. Sisse saades aga läks kõik kergesti. Esitasin oma passi ja viisa dokumendid ning täitsin avalduse, kuhu pidin kirjutama ainult enda vanemate nimed ja siinse aadressi ning telefoninumbri. Sellega oli ka kõik. Öeldi, et kaart saadetakse paari nädala jooksul koju ja nägemist. No see läks kergelt. Siis aga panka, sest konto on vaja avada, et palka teenima hakata.. jeee :P Valisime Chase panga kuna see pidavat kõige parem olema. No ma ei tea, Lucial on ka selles pangas konto, no las ta siis olla mul ka :) Teller oli väga lõbus mees ja küsis siis kust ma pärit olen. Ütlesin Eestist. Hakkas siis arvutisse trükkima.. natukese aja pärast ütleb, et ta ei leia sellist riiki, et mis sellele lähedal on. Loetlen siis ette Soome, Läti, Rootsi, Venemaa. Uurisin et kuidas ta siis Estonia sinna kirjutas.. tema hakkab mulle tähthaaval lugema: A-S-T.... mul oli nagu, ooota nüüd.. Estonia on E, mitte A-ga. Ja siis ta leidis selle. Järgmine küsimus oli, et palju meil seal rahvast elab 10milj, 20 milj. - nagu eii, ütlesin 1,4 milj.. siis oli kutil vauuu, isegi meie osariigis elab rohkem rahvast. Mul oli nagu jeah.. Ma tean seda. Siis uuris, et kes me oleme ja mida üldse Ameerikas teeme ja kas me tõesti peame selleks lapsehoidjaks hakkama, et Ameerikasse tulla. Lõpuks sai see konto avatud ja jällegi vastus, et kaart tuleb nädala jooksul koju. Siis sai lõpuks kojuu.. natuke puhata ning isaga rääkida. Issi ostis endale veebikaamera ja siis ma nägin teda ja siis ma nägin vennat ja siis emmet ka ja siis ma muutusin niiii õnnelikuks, niiii hea oli nendega rääkida ja neid lõpuks näha! Mul läks tuju kohe niiiiiiii rõõmsaks:) Hiljem läksime Lucia, Julia ja mingi minu jaoks võõra rahvaga mingisse suuuurde shoppamiskeskusesse. Raha meil ei olnud seega midagi ei ostnud, lihtsalt vaatasime. Enne laste koju tulekut pidime muidugi tagasi naasma. No siis kui lapsed tulid tegime neile väikseid snäkke [loe: võtsime külmikust puuvilju ja pesime need puhtaks]. Pärast snäkki tegin ma neile ette paneku wiid mängida. Tegime mitu tennisematši, milles ma kaotasin Aartikale 2:3 ning hiljem boksisime, milles mina võitsin :). Siis vahepeal käisin msnis Muskaga rääkimas, siis läksin Luciaga toidupoodi "Publix" (nagu jee Krissu ja Siki, ma tean. Siin on see põhiline toidupood. Teistele: Soodusmarket muudeti vahepeal Publix'ks) ja loomapoodi, sest merisigadel oli toit ja hein otsas. Vaatasin ka kalu, aga Eesti poodides on hulga lahedamad kalad, kui siin.. siin oli ainuke hea asi see, et üks kala maksis 1 dollar, mis on nagu 11,8 krooni (Eurodes mina ei arvesta, mul käib kõik ikka veel kroonidega :) ). Pärast seda olid mul aga hullemad energiaülejäägid. Nii siis läksingi uudistama alla meie pisikesse jõusaali, kus hakkasin filmi vaatama ja kõndima selle masina peal. Kokku kõndisin 84 minutit, see on üle 3 miili ning põletasin üle 330 kalori. Algus seegi või mis :D Pärast seda aga pessu ja siis välja. Kuna mitte keegi teine tulla ei tahtnud, siis läksime Luciaga kahekesi ja mõnus oli niimoodi lihtsalt istuda ja rääkida. Lahkasime enam jaolt seda perekonda, kus ma nüüd aastakese viibin ning läbi käisid ka muud teemad. Tore oli. Kodus olin tagasi 00.30 (see oli kell, mil ma juba voodis olin).
Hommikuks panin endale 8.30 äratuse, sest tglt lubasin Muskale, et olen kell 8 msnis (Eesti aeg oli siis 15.00). Siiski ma ärkasin 8.15 millegi peale üles, kuid mul oli niiiii hea uni, et oleks edasi maganud, kui poleks lubadust andnud.. nii ma siis kobisin msni, kus ikka päris hea mitu tundi istusin ja Muska ning isaga rääkisin. Siis aga läksid mõlemad ära ja ma mõtlesin, et vajun uuesti magama. Aga siis tuli Archita minu tuppa ja ütles, et kõik magavad, aga tal on kõht tühi. Läksin siis talle hommikusööki tegema, siis juba tuli Aartika ka üles ja siis sõin juba ise ka hommikust. Pärast aga kobisin voodisse tagasi ning hakkasin vennaga rääkima, hiljem läks Muska ka meie juurde jalkat vaatama ja siis ma rääkisime läbi veebika ja siis ma muutusin jälle nii õnnelikuks, niiii hea on ikka omasid näha :) Siis ei olegi nagu seda tunnet, et meie vahel on pea 9000 km :). Siis aga tahtsime Luciaga tagasi sinna ostukeskusesse minna, kus eile käisime, aga mul polnud raha ja siis ma mõtlesin, et kuidas ma saan nende käest nüüd nii raha küsida, kuigi mul on see õigus, sest esimene töönädal on mul ju ametlikult läbi. Rauno ja Ets andsid nõu mida teha ja kuidas minna, aga ma lihtsalt ei julgenud. Siis aga kuulsin neid lahkumas ja mõtlesin, et ma pean minema ja lihtsalt küsima. Võtsin julguse kokku ja sain neil veel sabast kinni. Subhadra ütles, et jaa me võime poodidesse minna ja lapsed jäävad üksi koju ja siis ma nagu ütlesin, et tahame minna ja, aga mul pole raha, siis ta hakkas sularaha otsima, aga tal polnud ja Ashishil ka polnud, siis ma kähku pakkusin võimaluse välja, et nad võivad tseki kirjutada, mille me Lucia kontole paneme ning siis sula sealt välja minu jaoks võtame ja niii me tegimegi. Läksime siis shoppamaaa :P Alguses läksime ühte poodi, kust ma alguses midagi ei leidnud, aga lõpuks 3 pluusi ostsin :) Siis käisime söömas vahepeal ning tõsiselt hea oli kartulit süüa, oi kuidas ma igatsesin seda :) Ja see grillkana oli ka niiiiii hea lihtsalt. Joogiks võtsin vee, aga mai tea.. siin on see vesi kuidagi imeliku maitsega, ma ei saa öelda, et päris kloori maitsega aga no midagi sellist igastahes küll.. aga jeah, ma olen Ameerikas, siin ongi kõik teistmoodi. Siis aga jätkasime tuuri, tahtsin teksapükse ja läksime ühte poodi, leidsin ideaalsed (mis olid suurus 1: kas see on nagu tõestus mulle endale, kui pisike ma tegelikult olen :O ), aga kuna nad nii palju maksid, siis ma ei raatsinud neid osta, sest Lucia ka korrutas koguaeg, et sa saad mujalt odavamad kaa. Ja kui ma nüüd peakski kahetsema, et ma neid ei ostnud, siis ma saan ju sinna tagasi minna iga kell. Ja siis me leidsime ülimalt laheda poe, kus olid asjad jumala odavad. Leidsin lahedaid teksaseid, aga siin poes suurus 1 mulle ei istunud (tähendab, nad oleksid ilusti mulle jalga läinud, aga nad olid alt nii kitsad, et ma ei saanud neid korralikult jalgagi), siis aga leidsin täiega laheda dressika, mis aga oli mulle väike ja loomulikult minu suurust neil ei olnud. Ning lõpuks ostsin sealt retuusid, millega ka ülirahul olen:) Kahjuks rohkem aega vaadata polnud kuna kell oli juba nii palju, aga ma pean sinna kindlasti tagasi minema! Koju jõudes vedelesin niisama ning siis hakkasin seda siin kirjutama, sest ma tean, kui paljud seda ärgates ootavad :)
Nüüd on aga sellega kõik ühel pool ja ma mõtlen, mis tegema hakkame. Kuna see on Lucia viimane õhtu siin, siis ta tahab välja minna, aga eks vaatab veel, kas viitsimist on :)

Teie aga olge paid ning tublid!
Kallid kõigile!

Siilitydruk

Töökad tööpäevad

Jeps.. eile hommikul ärkasin siis üles 5:50, kuid voodist ajasin end välja 5:55, siiski oli see veel vara. Igastahes enesetunne polnud mul just kuigi hea, magada ma ka öösel eriti ei saanud ja nii palju kui sain nägin õudukaid :S Niiet pole just kiita jah. Siis aga tuli ka Lucia alla (kuna mina elan toas, kus tema varem oli, on tal nüüd võimalus viibida ülemisel korrusel külaliste toas) ning me hakkasime tüdrukuid üles ajama. Mõlemaga kontakt saavutatud, lubasime veel 5 minutiks jääda. Aartika teab ise, mida ta koolis kanda tahab ja võib, aga Archita riided vaatame alati eelneval õhtul valmis, et hommikul sellega jändama ei peaks, sest ta võib väga tujukas olla. Näiteks tal on hästi palju teksapükse, millel on igast lahedad pildid ja kaunistused peal, aga tema keeldub neid jalga panemast, sest talle need ei meeldi. Saanud mõlemad voodist välja, riidesse, hambad puhtaks, juuksed kammitud -  hommikusöögi aeg. Sellega on kerge: igasugused erinevad helbed piimaga ja läheb. Kuna Aartikal on teisipäeva hommikuti mingi matemaatika olümpiaadi värk, siis ma pean neid kooli sõidutama iga teisipäeva hommik. Lapsed kooli viidud võimalus uuesti magama minna. Ja mu tervis oli ka järjest hullemaks läinud. Magasin mingi paar tundi, siis tulin netti, suhtlesin isaga, Krissuga ja Reelikaga. Siis keerasin uuesti tuttu. Enne kui suutsin magama jääda helistas Berit mulle ja see oli nii armas temast:) Üles aga ärkasin Muska SMSi peale, oli ka paras aeg, sest tüdrukud tulid koolist suht kohe ka koju. Vahepeal olime Luciaga Archita ujumisasjad kokku pannud ja pm nii kui ta uksest sisse astus keeras otsa ringi ja kohe ka tagasi välja.. olime juba hiljaks jäämas. Archita ujumistund, mis tglt kestab aint pool tundi. Palusin Lucial sõita, sest ma olin nagu elav laip. Ujumistund läks hästi, Archita õpetaja tundus täitsa tore olema. Tagasi koju tulles pidid tüdrukud koolitöid tegema. Küsisin siis ka kraadiklaasi, et lõpuks teada saada, mida mu kehatemperatuur näitab ja vastuseks sain 102,3 Fahrenheit'i. Nagu ma teaks palju see Celciustes on :D Kasulik.ee lahti ja voilaaa 102,3F = 39C. Niiet jep, see kord pidin tabletti võtma. Vahepeal tüdrukutele väike snäkk (tarretis) ning kunstitundi. Korjasime ka peale nende sõbranna Nikita, kes on samuti indialane. Ja tal oli väga tore ema, kui Lucia mind tutvustas ning ütles, et ma haige olen, siis tal oli kohe, et ma võin ise tüdrukud viia ja ära tuua, et ma koju ikka puhkama saaks. Aga kahjuks ei.. ma pean nägema seda kohta, kuhu neid ju iga nädal viima hakkan. Tüdrukute kunstiõpetaja on pärit Venemaalt, aga ma ei tea kaua ta USAs elanud on. Ning jeps.. tal oli väga meeldiv kuulda, et ma Eestist tulen :D Tüdrukute kunstitund kestab 18.00st 19.00ni. Meie Luciaga läksime Starbucki teed jooma. Seal ta ka siis kirjutas mulle kõik vajaminevad aadressid üles, et ma neid GPSi saaks sisestada :) Pärast kunstitundi oli õhtusöögi aeg, millele järgnes magamine.
Täna hommikul ma ei pidanud varem ärkama, sest Lucia ajas ise lapsed üles, et ma puhata saaks. Ja nii ma siis ärkasin mingi enne 10t üles. Kusjuures sain seekord superhästi magada. Nägin küll midagi halba, aga hiljem unenägudeseletajast järgi vaadates oli selle tähendus ülimalt positiivne :) Igastahes kraadisin uuest, sest enesetunne oli üllatavalt hea, ning seekord näitas kraadiklaas 98,8F = 37C. Käisin dušši all ning ka söögiisu oli tagasi tulnud. (Eelneval päeval ma ei söönud mitte midagi). Pärast seda aga jällegi minu vaba aeg tähendas sõpradega suhtlemist. Täna pidime 2.30 olema Archital bussi vastas ning 3.10 Aartikal koolis järel. Selle aja vahes lasime Archital oma kodutööd teha. Tal on nii, et ta saab iga esmaspäev kodutööd, mis peavad reedeks olema tehtud ja kooli viidud. Pärast seda kui olime Aartika koju toonud hakkas ta omi töid tegema ning meie läksime Architat võimlemistundi viima. Tal on see muidu neljapäeviti, aga kuna hostisal on terve homne päev autot vaja, siis tõstsime selle tunni ümber tänaseks. Enne siia tulekut mulle öeldi, et ma saan täitsa oma auto, aga nüüd on neil aint 2 autot ja siis Lucia seletas mulle, et neil käisid siin mingid remondimehed või keegi (ma päris hästi ei saanudki aru) ja neil ei olnud autot, siis hostisa lubas nö kolmandat ehk lapsehoidja autot kasutada, aga nüüd on sellest nagu päris mitu kuud möödas ja nad pole autot ikka tagasi saanud. Nüüd hostisa helistas lõpuks ja siis ehk järgmisel nädalal tuuakse auto tagasi, niiet ma saan lõpuks selle isikliku auto :) Samal ajal kui Archita võimles avastasin ma seal kapi pealt AVONi kataloogi.. nagu jeah, siin tegeletakse ka selliste asjadega, ainus erinevus on see, et siin saad kataloogist tellida ka mõningaid riided ja köögis vajaminevaid asju ntx koogivorme või kausse või mingeid selliseid asju. Aga okeih.. jätkan. Pärast Archita võimlemist oli meil Aartika ujumine, mis kestab 45 minutit. Aartika õpetaja tundus minu jaoks natuke imelik, aga muidu ka selline suht lahke naisterahvas olevat. Hiljem aga oli meil siis õhtusöök. Siis aga pidi Aartika oma koolitööd lõpetama ning Archita natuke raamatut lugema (kooli poolt pole neil kohustuslikku kirjandust, aga nad peavad iga päev vähemalt 20 minutit lugema) ning siis oligi mõlemal uneaeg ning minul tööpäev läbi. Midagi siin eriti aga hõisata pole, sest ma ei jõua ära oodata millal ise ka magama saan :) Aga ma ju pean teid oma tegemistega kursis hoidma, sest lugejaid on ikka päääris palju nagu ma aru olen saanud :)
See on minu meelest nii armas, et te ikka end minu tegemistega kursis hoiate ja, et teid huvitab mida ma teen ja kuidas mul läheb:)
Kallid teile selle eest!

Olen märganud selliseid asju:
1. Vanem tüdruk, Aartika, hoiab rohkem Lucia poole ning kuulab rohkem teda. Arutasin seda asja täna Luciaga ja ta ütles, et tal oli alguses täpselt sama asi, et Aartika oli eelmises lapsehoidjas kinni ja ei käitunud temaga ilusti. No ma loodan, et minuga päris nii ikka ei lähe, ma saan kurjaks muidu.
2. Kui ma midagi räägin, siis hostisa saab minust paremini aru kui hostema ja nii peab ta suht tihti mind üle kordama. Jällegi rääkisin Luciaga ning tema ütles, et Subhadra (hostema) ei saa siiamaani temast vahepeal aru ja siis selle asemel, et oma plaanidest rääkida, ta parem kirjutab need talle meili peale :) Huvitav, kas ma pean ka hakkama nii tegema :D

Niih... et siis tänaseks jälle kõik.. A, täna sõitsin ma koguaeg GPSi järgi ja see oli täitsa kerge, niiet enam ma sõitmist ei karda üldse. Ainult, et siin on pm iga ristmiku peal STOP märk ja see tähendab seda, et isegi kui sa peateel oled, siis pead kinni pidama (kõik teed, mis ristmikule kokku tulevad peavad STOP märgile alluma ja seda igal ristmikul koguaeg:S Nõmeee!).

Aga jeap... nüüd saan magama :P
Teile terehommikust, mulle head ööd!

Siilitydruk

Esimesed päevad

Selline oli siis silt, millega mulle lennujaama vastu tuldi :) Nüüd ripub see mu toas seina peal.
Aga minu esimestest päevadest siin. Eile hommikul pärast hommikusööki, mis oli tglt suht lõuna ajal, läksime Lucia ja Juliaga (Au Pair Brasiiliast) Waffel House'i. Mina süüa ei tahtnud, aga nemad tellisid ühe prae endale kahe peale. Neile meeldib käia seal, sest seal saab suht sellist kodust toitu: mune ja peekonit ja kartulikotlette. Pere, kus ma järgnev aasta olen, ei söö oma usu tõttu peale kana- ja kalaliha mingit muud liha. Aga igastahes... ma sain oma esimese autosõidu siin tehtud:P Siin polegi raske liigelda, lihtsalt ma nagu ei tea, kus mis asub ja seega on natuke keeruline, aga Lucia ütles koguaeg ette mulle "left, right, straight". Ja autos on GPS ka, et nüüd selle nädala jooksul paneb ta mulle kõik tähtsamad kohad mälusse, et siis on kergem sõita. Ainult, et ma pean harjuma arvestamist miilides, mitte kilomeetrites :) Siis pärast viisime hostema raamatu tagasi raamatukokku. Siin käib nagu asi nii, et sõidad raamatukogu ette, seal on mitu kasti väljas ja siis lihtsalt viskad raamatu sinna sisse ja ongi kõik. Koju tulles suhtlesin veel sõprade ja perega ja olin niisama. Siis aga läksime Luciaga Architale (noorem tüdruk) järgi, ta oli sõbranna sünnipäeval hobusetallides kuskil. Ja siis sünnipäevalt ära tulles sai ta kaasa kinkekoti, kus oli sees harilik pliiats, duššigeel ja huuleläige. Siin vist ongi nii, et isegi külalised saavad väiksed kingitused endale. Hiljem lebotasin jällegi niisama, Lucia kutsus mind kinno, aga kuna filmi alguseni oli kõigest 15 minutit, siis ma ei viitsinud kiirustada. Jäin koju ning suhtlesin sõpradega. Kuna Muska pani FB meie pildi üles imelise luuletusega, siis mõned ikka mainisid mulle ära, kui südamlik ja armas see on:) Nende mainijate seas ka Leanika, kellega hiljem päris mitu tundi msnis rääkisin. Ma poleks elu sees uskunud, et temaga kunagi läbi saama hakkan, kuna ta on tundunud kõik need aastad, mil teda tean, nii ülbe ja üleolev, aga me rääkisime selle teema juba omavahel selgeks ja tegelikult on ta ülimalt armas inimene :) Hiljem aitasin Archital "isa töö" ära teha. "Isa töö" tähendab seda, et nad peavad iga laupäev ja pühapäev tegema matemaatika ja inglise keele ülesandeid kokku 15 lehte, pühade ajal 10 lehte. Igastahes nagu ma aru olen saanud siis tüdrukud ei taha eriti teha neid ning hostisa oli väga üllatunud, kui Archita oli kohe nõus tegema, kui mina palusin ja nii ta korrutabki tüdrukutele koguaeg, et ma meeldin talle ja et ma olen karm Eesti tüdruk. See peaks tüdrukuid sundima tublideks. Pärast kui Archital said lehed tehtud hakkasime filmi vaatama. Neil on siin keldrikorrusel nagu väike kinotuba, kus on suuuuur telekas ja 6 reguleeritavat tooli. Ma üritan ka pilte teha mingi aeg :) Pärast seda olin ma niii väsinud, et läksin magama ära. Siiski und ei tulnud ja nii ma passisin pool ööd üleval ning magama jäin alles vastu hommikut ja siis nägin ka suht jubedat und.
Hommikul ärgates käisin dušši all ning läksin hommikust sööma ja kuna mul oli jälle kampsun seljas, siis nad küsisid, et kas mul on külm, ma ütlesin, et jaa ning et mu tuba on ka väga külm. Pärast hommikusööki läks hostisa siis vaatama ja tuli välja, et minu toast oli küte maha keeratud, sellepärast oligi külm :S Nii ta pani siis kütte tagasi ja nüüd on mul juba palju palju soojem siin :) Pärast hommikusööki läksid hostvanemad ja Lucia poodidesse, nad küsisid, kas ma tulen kaasa või jään koju, kuna tüdrukud tahtsid koju jääda, siis ma jäin ka. Aitasin Archital jällegi "isa töid" teha ning jälgisin, et Aartika homseks testiks õpiks. A see ka, et täna (17.01) on siin Martin Luther Kingi päev, see tähendab, et tüdrukud ei pea kooli minema ning vanemad tööle. Pärast kui me valmis saime tegid tüdrukud seda, mida ise tahtsid ning mina suhtlesin Muskaga. Siis kui hostema helistas, et nad jõuavad 15-20 minuti pärast koju ning me lähme välja sööma peaksid tüdrukud pesus käima ning end valmis seadma. Aartika saab kõigega ise hakkama, aga Archita üritab viilida, seega peab temal silma peal hoidma. Aga esimese korra kohta saime päris ilusti hakkama :) Siis läksime sööma Itaalia Restorani "Olive Garden". Seal oli hästi lahe. Meil oli hästi lahe teenindaja Franco, kes tundus Itaaliast olevat. Koguaeg käis ja küsis, kas meil on ikka kõik korras ja kas me soovime midagi. Hästi lahe oli vaadata, kui lõbusalt ta Architaga rääkis:) Selline hästi sõbralik. Alguses sõime salatit ja mingeid kanasnäkke, mis olid väga head. Siis aga toodi põhiroog, mina tellisin Chicken Alfredo: see on siis grillitud kana spagettide ja kastmega. Väga-väga maitsev oli. Joogiks tellisin maasika-mango limonaadi, mis tundus pildi pealt hullult ahvatlev, aga maitse polnudki nii hea. Igastahes seal on nii, et kui sa lõpuni süüa ei jõua, siis tuuakse sulle karbikene, kuhu saad kogu oma toidu panna ja koju kaasa võtta. Täissumma eest ikka täis teenindus :) Mulle meeldis. Koju tulles oligi aeg tüdrukutel hambad pesta ja magama minna, sest homme on kooli päev ja see tähendab seda, et mina pean üles ärkama 5.50, kuna 6.30 peavad tüdrukud juba riides ja pestud olema, et hommikust süüa ja koolibussi peale kõndida.
Natuke ka asjadest, mis siin veidrad on:
1. WC potid on igal pool nagu lennukis või laevades, sellised hästi imelikud.
2. Postkastidel on küljes need punased lipukesed, et kui sul on midagi postkastis, siis see lipuke on püsti ja kui ei ole, siis on pikali.
3. Nad käivadki siin jalanõudega toas. Mitte just koguaeg, aga oma jalanõud on oma toas ja kui kuskile minema hakkad või kuskilt tuled, siis paned jalga ja võtad jalast oma toast. Muul ajal kõnnime siin sussidega.
4. Nad magavad iga öö erineva pidžaamaga ja kannavad iga päev erinevaid riideid. Kui oled midagi ühe päeva kandnud, siis on see nende jaoks must.
5. Jalakäijate valgusvoorid on siin sellised, et kui sa ei või minna, siis on sul ees punane stop-käsi ning kui võid, siis selline hele kõndiva inimese kujutis.

Eeeem.... nüüd vist ongi tänaseks kõik. Keeran ka tuttu ära, et hommikul ikka üles saada, mis on minu jaoks äärmiselt raske, aga eks näis :)

Siilitydruk

New York - Atlanta - Marietta

Neljapäev: Varajane äratus. Sööma (järjekordselt sama toit), siis oli meil suhtlemiseloeng. Alguses Joyce rääkis üldistest asjadest, siis jagati meid gruppideks ning anti erinevad probleemid, et me neile lahenduse leiaksime. Meie grupi probleem oli pidev töögraafiku muutus.. ja me leidsime, et kui sind on hoiatatud, et muutub, siis peame leppima sellega, aga kui ei ole, siis tuleks vanematega rääkida, et päris nii ikka ei saa ja et sul on juba plaanid tehtud ja nii ikka ei saa. Pärast seda pidime tagasi oma klassidesse minema, kus hakkasime arutama oma grupitöid :) Panin siia pildi meie klassist, kellega 3 päeva koos õppisin. Tüdrukud Kolumbiast, Saksamaalt, Austriast, Mehhikost, Tsiilist, Šveitist, Soomest, Lõuna-Koreast ning õpetaja Joyce taga vasakult teine (halli dressikaga). (Lõuna-Aafrika tüdruk on pildilt puudu). Hiljem saime tunnistused ning jooksime kohvikusse, et oma lõunakarbid haarata ning alustada oma reisi New Yorki City Tripileeeee :)

Sõit linna kestis 1,5h ning siis korjasime oma giidi peale ning hakkasime liikuma. Alguses oli nagu lihtsalt, et vaadake seda maja ja seda maja, ja seal on Gucci ja seal on Versace ja seal on Dior ja nii edasi.. kõigil oli Vauuu, vauuu, vauuu. Mis mind vautama pani olid need megakõrged hooned ikka.. nagu päriselt.. gaad, jõhkralt kõrged ikka. Raamatus "Minu Ameerika" kirjutas autor Epp Petrone, et pärast 11. septembrit ei tahtnud ükski firma endale kõrgele bürood ja kui ma nüüd nagu päriselt nägin neid maju, siis mul oli kaa.. et eem jah... ise ka ei tahaks eriti. Aga siis me nägime maja kus elasid kunagi Olseni kaksikud (Mary-Kate ja Ashely), siis sõitsime mööda Times Square'st ja Central Parkist. Ja siin on nagu nii naljakas see, et kui ühel tänaval müüakse juveele, siis nagu nii ongi, et terve tänav on lihtsalt juveelipoode täis. Nendega on veel nii, et hommikul pannakse nad vaateakendele ja õhtul siis korjatakse ära. Siis oli veel aksessuaaride tänav, poed täis kotte, salle, ehteid.. mulle seal meeldiks raudselt :D Ja samamoodi jäi mulle silma "Tattoo and piercing" (tätoveeringud ja augustamine). Siis käisime monumendi juures, mis seisis 2 torni vahel ja sai tornide kokku kukkumisel kahjustusi. Meil oli selline vahva giid, kes pani bussis käima Alicia Keys laulu "Empire State of Mind" ja siis sai meie bussist PartyBus :) Lisan ka video siia:

Siis me sõitsime mööda kohast, kus filmivõtteid tehakse ja meie giid ütles, et kuna siin on hetkel kaubikud ees, siis ilmselgelt käivad hetkel ka võtted seal. Edasi viis meie teekond Staten Island'le, st, et me sõitsime väiksemat sorti laevaga Manhattanilt New Jersy'sse ehk siis me möödusime Vabadusesambast :) Pärast seda viis meie teekond aga tagasi :) Ja jällegi video:

Ja põhimõtteliselt sellega saigi meie ekskursioon giidiga läbi :) Pärast seda oli meil 2 tundi aega teha linna peal seda mida ise tahame. Esimese asjana läksime me Rockefeller Center'sse. (Vajutades sellele lingile, saab kodulehekülge näha). Seda kutsutakse ka Top Of The Rock's ning selle hoone tipust avaneb 360kraadine vaade New York'le:

Miskipärast ei lase ta mul pikemat ja paremat video laadida, niiet peate leppima sellega :) Aga see oli tõsiselt lahe.
Pärast saime kokku Teresa kahe tuttavaga, üks oli Itaaliast, aga elab NYs ning teine oli Seattlest, kes samuti elab NYs nüüd. Nemad tegid meile ka linna tuuri. Kõigepealt viisid ühte mega lahedasse kohta sööma. Sisenesime mingisse peenesse hotelli, kõndisime administraatori lauast mööda ja siis seal nurga taga oli nagu selline pubi moodi asi, mitte viisaka pubi, vaid sellise kus kõik on täis joonistatud ja igast pabereid ja sildikesi ripub. Seal oli lahe. Tüdrukud sõid hamburgereid ja friikaid, ma võtsin aint juua :) Edasi siis tahtsime minna Times Square'le, selleks pidime metrooga sõitma, mis tähendab pilet ostu... agaa... meie õnneks, läks masin korraks rikki ja me kõik saime jänest sõita(A). Jeah, just kolmapäeval politseinik rääkis, et pm iga asja eest võid vangi minna ja ärge reegleid rikkuge ning meie tegime seda juba järgmisel päeval. Yeah..we are bad girls(A) Igastahes Times Squarile me jõudsime:

Pärast seda aga kiirustasime tagasi kohtumispaika, et bussist mitte maha jääda ja ikka korralikult kooli tagasi jõuda:)
Kooli jõudes hakkasid toakaaslased mul oma asju kokku pakkima, aga ma tegin selle juba eelmisel õhtul ära.. lihtsalt mõned asjad vajasid hommikul kohvrisse viskamist.
Reede hommikul oli meil hommikusöök ja ärasaatmiskohtumine, kus jagati meile brošüür erinevate puhkamisvõimalustega ning pisikene esmaabi kott. Siis jooksime oma tubadesse, andsime voodipesu ja toavõtme üle ning edasi bussi peale. Ees ootas reis perede juurde. New Yorkist Atlantasse sõitsin ma siis kahe tüdrukuga :) Teresaga ma saan väga hästi läbi, aga Patriciaga eriti suhelnud ei ole. Kohvri eest pidime maksma 25 dollarit. See oli nagu nii imelik, et tavaliselt on lubatud kaasa võtta üks kohver, mis kaalub 20-23 kilo, siin aga pead esimese kohvri eest maksma 25, teise eest juba 35 dollarit. Kui kohvreid läksime ära andma, siis need teenindajad seal vaatasid Patricia 3 kohvrit ja küsisid, ega need kõik kingad ei ole :D Siis läksime edasi turvakontrolli:  ja jällegi, jope seljast, püksirihm ära, sall kaelast, läpakas kotist välja ja alles siis läbi turvavärava. Õnneks piiksuma ei hakanud, aga turvamehed palusid mul kampsuni kaeluse üles tõsta ja kui ma seda tegin ka keerutasin, siis nad naersid hullult, sest kogu mu pea oli ju krae sees. Aga nad olid seal lahedad. Kõik küsisid, et oi, te olete Au Pair'd, kust maalt pärit olete ja kuidas siiamaani Ameerika meeldib ja sellised hästi kihvtid sõbralikud. Lennukis olid meil kõigil erinevad kohad, aga kuna rahvast oli vähe, siis stjuardessid lubasid mul Teresa kõrvale istuda :) Ja jep.. ka õhus tegin ühe videokese:

Atlantasse jõudes tulid mulle vastu pere praegune lapsehoidja Lucia koos tüdrukutega. See oli nii armas, üks hoidis silti Welcome ja teine Liis ehk siis "Welcome Liis".. kohe tulid ja kallistasid ja sellised hästi hästi sõbralikud. Siis hakkasime kodupoole sõitma. A see ka, et tüdrukutel oli koolist vaba päev, tegelikult terve nädal oli vaba, sest neil oli siin "hästi palju" lund maas.. aga jep... nagu meie õpetaja Joyce korrutas meile koguaeg "Me oleme ameeriklased, meile meeldib teistest erineda. Supriseeee!" niiet jah. Kojusõit kulges hästi, kuigi mul oli küll koguaeg, et gaad.. kas ma pean ka siin sõitma hakkama.. nagu, et kiirteel on 6 rida ühes suunas ja 6 teises ja ma ei saanud mitte kui midagi aru :D Aga eks ma pean sellega harjuma. Kohale jõudes oli ainult isa kodus.. ka tema oli hästi lahke.. kohe tuli ja kallistas ja aitas mul kohvri tuppa tuua. Siis tegi Lucia meile süüa ning siis ma käisin dušši all ja hakkasin asju lahti pakkima.. eriti sellega tegeleda ei viitsinud, rohkem suhtlesin sõpradega. Varsti tuli ka ema koju ning ma andsin neile kingitused üle, mis neile väga-väga meeldisid. Sõime õhtust (pizzat) ning siis läksin Lucia ja kahe tema sõbrannaga, kes on ka lapsehoidjad, üks Saksamaalt teine Brasiiliast, kuskile karaokebaari. Koht iseenesest oli lahe ja inimesed olid hullult sõbralikud. Teenindaja küsis meie isikutunnistusi, siis ma andsin passi ja tal oli nagu et vauu Eestist, kus see veel on.. ma pean kindlasti googeldama seda :D Istusime, nemad jõid õlut, mina Spirte (ilmselgelt jätkan oma karskluse rida), varsti hakkas karaoke, kõik muudkui laulsid üle terve baari. Kohale tulid ka mingid nende sõbrad, üks oli Lucia kutt, kes hiljem Luciale ja mulle roosi kinkis.. mulle nagu Welcome roos. Lucia kolib temaga kokku, kui nüüd siit välja järgmine nädal kolib. Ainuke asi, mis mulle selle koha juures ei meeldinud oli see, et kõik võisid seal sees suitsetada ja kujutage siis ette, kuidas ma haisesin pärast:S:S Magama saime 2 öösel ning 7.30 hommikul kadus mul uni ära.. aga see oli natuke hea, sest teil seal on kell rohkem ja ma sain kohe netti tulla:P
Nii ma siis hakkasingi suhltema Krissu ja Muskaga, hiljem venna ja Mari ja Siki ja isa ja Katriiniga. Hommikusöögiks olid meil vahvlid ja puuviljad. Lõpuks midagi väga maitsvat :D Siis ma käisin jälle pesus ning tegin oma toa korda, et kõik hästi oleks:) Pärast kui tüdrukud tuppa tulid, siis neil oli vauu.. Lucial oli küll siin kõik väga väga segamini. Nii ma rääkisingi Krissu ja Sikiga Skypes konverentskõnet. Hiljem helistas mulle ka Muska, kes läks Kätsi ja Raineriga Annika sünnipäevale. Tervitused teile kallikesed ja Annikale õnnitlused vananemise puhul :D Nii hea oli Muska häält kuulda, aint jep.. jälle tulid pisarad silma. Ning siis oli lõuna aeg.. pereema tegi India toitu.. hea oli, aga suu põles ikka päris pikalt pärast. Ma ju pole eriti vürtsikate toitude inimene, aga nüüd tuleb nendega harjuda. Ja siis läksime mööblipoodidesse. Arvasin, et nad otsivad külaliste tuppa voodit, aga tuli hoopiski välja, et mina saan endale uue suuuuuure voodi, öökapi ja laualambi.. jeeee:D Ja iga asja ostmise juures on minu maitset väga palju arvestatud :) Aga siin on nagu kõik niiii lahked. Ntx kui poodi hakkasime sisse minema, siis meie ees läks üks pere ja siis Ashih (minu hostisa) ütles, et nende tütrel on niii armsad jalanõud jalas ja siis nad natuke rääkisid seal ja siis üks naine tuli küsima sama voodi kohta mida meie vaatasime ja pärast kui mööda kõndis, siis küsis, et oi me polegi veel ära läinud. Ja siis kõik teenindajad on nii viisakad, et kas saame neid aidata kuidagi moodi, mitte nagu Eestis: jookse müüjatele järgi, et mingit infot saada. Ja siin on nagu päriselt nii, et kui tahad madratsi pehmust proovida, siis lihtsalt viskadki voodisse ja pikutad seal natukene aega:D Jep.. mina olen nüüd ka seda teinud (H). Lõpuks kui kõik välja valitud sai, mis võttis u 3,5h läksime sööma siinsesse suht populaarsesse toidukohta "Sweet Tomatoes" Seda kutsutakse salatibaariks, aga seal on ka suppe ja pastasid ja igast magustoite. Aga pm on nii, et kui uksest sisse lähed ja kandiku võtad, siis laod endale taldrikult nii palju erinevaid salateid kui tahad, siis kassas maksad ühe inimese roa eest ning hiljem võid juurde võtta veel niiiiiiiii palju kui ise tahad. Kõht sai ikka mega täis. Kui ma ütlen, et mul on kõht täis, siis pereisa ütleb, et aga sa ei ole veel väsinud, seega söö veel. Õnneks sain ma nüüd õhtul öelda, et mul on kõht täis ja ma olen ka väsinud :) Pidin Lucia ja tüdrukutega välja minema, aga ma tõesti ei jõua. Kui ma poleks paljudele lubadud, et te saate ärgates mu blogi lugeda, siis ma juba ammu magaks :D
Seega jaa.. ma olen metsikult väsinud ja sry, kui kirjavigu palju on, lihtsalt tõesti ei viitsi üle lugeda. Peaksin ehk Krissu antud kirja läbi lugema, aga eks näis, kas jõuan :)

Teie olge aga tublid ning uute uudiste korral olen jälle platsis.
Nüüd aga teile pm "tere hommikust" ja mulle head ööd. Minu kell on hetkel 23.38 ning teil 6.38:)
Seega jep.. bye!
Siilitydruk

3. päev

Kolmas päev koolis hakkas hästi... öösel sain super hästi magada :) 

Hommikul oli mõnus üllatus: meid oli tabanud lumetorm ja maas on palju lund.. loomulikult mitte nii palju kui Eestis, aga paljudel oli vauuuu. Eriti naljakas oli vaadata, kuidas näiteks Kolumbia tüdrukud pildistasid ja mängisid lumega:D Meil Austria tüdrukutega on juba küll.. ootame millal lumest lahti saab:)

Hommikusöögis jälle kellogsid piimaga, tee, terakukkel ning õun.. sõin palju, sest ei teadnud mida lõuna jälle endast kujutab. Pärast seda tundi, kus õppisime esmaabi põhitõdesid ja eeskujuks olemist. Lõunasöök ei paistnud eriti ahvatlev, nii krabasin 2 õuna ning tulin tuppa, et kodumaaga suhelda. Nii hea oli kuulda Muskast, perest, Marist ja ka Mariost :) Tore, et te kõik mu blogi loete :) Muskaga rääkides tulid jälle pisarad silma, aga kujutasin juba ette, kuidas ta ütleb "Mis sa jonnid jälle?", siis tuli hoopis naeratus suule:) Ja kui venna ütles, et emme teeb kotlette, siis mul oli kurjaa... tahan kaaaaa :( 

Edasi läks päev tundidega jällegi.. meid jagati laste vanuste järgi gruppidesse ning me pidime tegema märkmeid nende füüsiliste-, keeleliste-, sotsiaal-emotsionaalsete-, mõtlemisoskuste, tegevuste, toitumise kohta. 

Pärast läksime jälle auditooriumisse, kus oli meil "Personaalse turvalisuse loeng". Loengut andis politseinik. Ja siin kohal ütleks Merlele, et sul oli õigus. See oli nagu komöödiateater :D Siiamaani kõhulihased valutavad pärast tunniajast naeru :D Põhimõtteliselt midagi tarka juurde ei õppinud, aga kasulik oli ikka: no ntx kui sa ära eksid, siis ei tohi inimestelt tänavatelt abi kutsuda, vaid pead esimesse politseijaoskonda minema abi otsima, või kui sul autoga midagi juhtub keset kiirteed, siis pead niikaua autos istuma kuni politsei sulle appi tuleb, võõrastel võid paluda ainult, et nad helistaksid 911. No ja siis sellised tavapärased asjad: kiirust ületada ei tohi, turvavöö peab koguaeg peal olema, lapsi üksi autosse jätta ei tohi mitte sekundikski, juua ja sõita ei tohi, võõrastega välja minna ei tohi jne. Aga kogu see esitlus oli lahe.. kahel tüdrukul pandi isegi käed raudu :P

Ja siis oligi päev läbi :) 

Nüüd on aga suuur uni ja saaks aint põhku.. homme ju pikk päev: hommikul kool ja siis New York trip..jeeiiii:P

Aga teie olge ikka paid ja hoidke mind oma tegemistega kursis.

PS! Pilte lisan ilmselgelt siis kui Mariettasse jõuan ja rohkem vaba aega on :) Sure tõenäosusega panen need üles Facebooki :)

Teil on kell hetkel 4:24, minul 21.24 ja hakkan vaikselt põhku pugema:)

Siilitydruk

Tabivere - New York

Esmaspäeva hommikul  kell 9.30 alustasime reisi Tallinna poole. Saatma tulid mind ema, isa, vend ja Muska. Ennem käisime vanaema juurest läbi, et teda veel kallistada. Autosõit kulges normaalselt. Lennujaama jõudes tegin check-in'i, andsin ära oma kohvri ja sain mõlema lennu pardapiletid. Siis läksime kohvikusse, kus saime üle tunni aja istuda, sest edasi pidin minema juba värava juurde. Ära saatmine ei möödunud muidugi ilma pisarateta.. Edasi läksin turvakontrolli, kus mingeid probleeme ei tekkinud. Liikusin siis värava 7 juurde, kust pidi lennukile saama, siiski vaatasin, et ekraanidel midagi kirjas pole ning suur kamp Poola sportlasi hakkas edasi liikuma. Jälitasin neid ning tuligi välja, et lend oli tõstetud 9ndasse väravasse. Lõpuks hakati siis lennuki peale laskma, mis oli väga väike. Sain akna alla istumiskoha ning see oligi üksik iste. Kuna see oli mu elu esimene lennureis, siis ma ei osanud midagi teha, õnneks istus minu taga mingi vanem eesti onukene, kes aitas mul pagasit panna ja vastas lahkelt mu küsimustele. Naljakas oli vaadata, kuidas need Poola sportlased ( ma eeldan, et nad olid korvpallurid) lennukisse tulid, isegi mina lõin seal pea ära, mis siis veel neist rääkida. Istusid ka nii, et põlved olid lõua all J Hakkasime siis lendu tõusma, see oli päris huvitav, kiirendus meeldis mulle eriti. Poola stjuardess pidas pika kõne maha kodukeeles ja siis kui hakkas inglise keeles rääkima ajas ta midagi niimoodi sassi, et kogu poola rahvas lennukis hakkas täiest kõrist naerma. Mina ei saanud muidugi midagi aru. Rahulikult õhus, hakkasin iPodi kuulama. Vaade ülevalt oli ilus, pilti ma kahjuks ei teinud, aga need pilved tundusid niii pehmed. Lend kestis u 1.40. Maandumine mulle ei meeldinud. Kuna lennuk oli niiii umbne, et hingata oli raske, siis need pööramised, kus lennuk läheb viltu ajasid pildi peaaegu taskusse. Siiski õnneks midagi hullu ei juhtunud ning saime rahulikult maanduda. Bussiga viidi meid lennuki juurest terminali, kus ma pidin hakkama oma järgmise lennu väravat otsima. Nägin aint ühte silti „Väravad 1-8,20-49“, minu värav oli aga 16. Sattusin natuke paanikasse ning hakkasin ringi tormama, lõpuks küsisin ühe turvamehe käest, kes juhatas selle värava juurde tagasi. Kindluse mõttes küsisin üle ka teise turvamehe ning ühe paarikese käest, kas ikka on õige koht. Nägin ka siis ekraanilt, et 16.50 Newark. Rahunesin selle koha pealt maha. Pardapääsme peal oli kirjas, et värava juures pean olema 16.00, kell oli 15.55 ning turvakontrolli järjekord oli meeletu. Passisin seal mingi 10-15 minutit. Panin jope ilusti lindile, koti ka, püksirihma ka, läpaka võtsin kotist välja ning kõndisin läbi turvavärava – hakkas piiksuma, turvamees käskis saapad jalast võtta (Eestis ma seda tegema ei pidanud), võtsin siis ära, panin lindile ning kõndisin uuesti läbi – õnneks oli see kord kõik okei. Ruttu riided selga, saapad jalga ning läpakas kotti ja jooksu värava poole. Muidugi oli see ka kõige kaugemas otsas. Kuid kohale jõudes selgus, et värav polnud veel avatudki. Ootasin siis natuke ning kui lennuki peale hakati laskma, kutsuti ennem vanemad lastega. Siis hakkas üleval kõlarites mingi mees rääkima, ega ma tema juttu kuulanud, kuid oma perekonnanime kuuldes hakkasid igast mõtted peas käima, eriti hoogu andis juurde see kui ma nägin, et üks kutt turvameestega minema viidi ning ma kuulsin seoses alkoholiga mingit lauset. Mõtlesin, et normaalne, nüüd viiakse veel minema ka, sest ka mul on ju kohvris Vana Tallinn, mille ma plaanin oma hostisale viia. Läksin siis laua juurde uurima, et mis värk on – õnneks vajasid nad ainult mõningaid andmeid minu passist ning ka siis lasti mind lennukile. See oli tõesti suuuuuuur lennuk. Ühes reas oli 7 istet niimoodi, et kaks siis vahekäik, kolm ning vahekäik ning jälle kaks. Selleski lennukis oli mul koht akna all. Lendutõus oli igavam, aga natuke põnevust ikka pakkuv. Olen kuulnud Poola kohta igast halbu jutte, aga ülevalt paistis ta küll päris ilus õhtusel ajal J Alguses lugesin raamatut, siis hakkasin muusikat kuulama. Söögiks pakuti riisi juurviljade, herneste ja kanafileega. Täitsa söödava maitsega oli. Selleski lennukis jõin ainult vett. Kuna õnneks minu kõrvale kedagi ei istunud, siis sain ma ilusti kahe tooli peale pikali visata ja magada.. mingi tunnike isegi vist päris reaalselt magasin ka. Enne maandumist anti veel mingit võileiba, millest ma keeldusin ning samuti Viisa jaoks vajalikud paberid, mis tuli ära täita. Maandumine läks selle lennukiga poole paremini, ei tekkinud mingit nõmedat tunnet. Kui lennuk oli maandunud tegid kõik lennukis suure aplausi. Hakkasime siis maha tulema.. passikontrollis pidin mingi 15 minutit seisma ning ükskord kohale jõudnud teatati, et olen vale ankeedi ära täitnud. Kui ütlesin, et see anti mulle lennukis, hakkas too mees narma ja saatis mind tagasi, et saaksin õige ankeedi ära täita. See tehtud pidin veel mingi 5 minutit ootama. Lõpuks sinna jõudes andsin oma näpujäljed ning näost tegi ka pildi ja lubas mul minna. Jõudsin siis kohvrite juurde.. õnneks oli minu oma täitsa seal lindi peal ringlemas. Edasi kõndisin välja, kus nägin juba kaugelt kahte inimest seismas roosade Cultural Care Au Pair siltidega. Nendeni jõudes juhatas mees mu teiste juba saabunud tüdrukute juurde. No see kõndimine oli niiiii keeruline, et üksi oleks raudselt ära eksinud. Kohale jõudes ootas kamp Kolumbia tüdrukuid juba seal. Kui nad hakkasid pärima, kust ma tulen ning kui ütlesin Estonia, siis nad küsisid, kas see on kuskil Lõuna-Aafrikas. Hakkasin naerma ning ütlesin, et Euroopas.. pärast seletamist ei saanud nad ikka aru, kus täpselt Euroopas. Pärast mõningast ootamist tuli veel kamp Kolumbia tüdrukuid, siis läksime bussi peale ning natuke maad eemalt korjasime üles Poola, Saksa ja Austria tüdrukud ning ühe Prantsuse poisi. Sõit lennujaamast kooli kestis 1,5-2h ja bussis oli meeletult külm. Kohale jõudes jagati meile toavõtmed (mul on nr 22 tuba:P), kästi kohvrid tuppa viia ning tagasi fuajeesse minna. Seal seletati meile reegleid ja tulevase nädala plaani. Lõpuks kui magama lubati minna oli kell 1.15 öösel, seega teil 8.15 ning mu vend ja isa ja ema olid juba tööl, Muska ehk hakkas töö poole sõitma. Magada eriti ei saanud sest külm oli kontides sees. Äratus oli 6.45 kuna toakaaslane tahtis pesema minna ning 7st alates sai hommikusööki.

Üles tulles tutvusime natuke teineteisega, sain teada, et jagan tuba Saksa, Kolumbia ja Austria tüdrukuga. Suhtlen ainult Austriast päris Teresaga, kuna temaga olen koolis ka ühes klassis ja lendan edasi Atlantasse. Hommikusöök oli enam-vähem okei: kellogsid piimaga, terakukkel ja tee. Edasi tundi, mind on pandud 5ndasse klassi. Ühes lauas istun kahe Austria, ühe Saksa ja ühe Tsiili tüdrukuga. Õpetaja Joyce on meil hästi tore ja lõbus. Tunnid on ka arusaadavad ja normaalsed. Lõunasöök andis küll soovida, üritas olla mingi kanasalati wrap, aga asi oli sellest ikka väga kaugel. Edasi jätkasime tundidega kuni õhtusöögini. Vahepeal käisin võtsin oma Au Pairi klubi asjad (suur kott, märkmik, võtmehoidja ning ISIC kaart), samuti panin end kirja ka New York Tripile. Õhtusööki ma ei suutnud üldse süüa, nii näksisin aint porgandit. Toidud on siin kohutavad. Pärast sööki toimus meil suures aulas International Singing, kus iga maa inimesed pidid koos ühe lastelaulu esitama nende omas keeles. Kuna olen ainuke eestlane, siis lubati mul ühineda Soome neidudega. Sealt tuli välja, et üks tüdruk on Tartust pärit, kuid viimased 4 aastat on Soomes elanud – seega sain ka mina vahelduseks eesti keelt rääkida… juhuuuu. Igastahes on nüüd kõik kirjas.. varsti luban teile ka pildimaterjali kuid kuna hull väsimus on peal ja toakaaslased sätivad juba magama, siis hakkan ise ka põhku pugema.

Kirjutada võite mulle nii msni aadressil kui ka Facebookis, arvestage aint sellega, et olen teist 7 tundi taga J

Aitäh kõigile, kes enne lendu mind meeles pidasid erinevat viisi! Kallid olete!

Igatsen kõiki ning olge hästi paid! Üritan varsti uuesti kirjutada J

Siilitydruk