Niisiis.. eile käisin shoppamas ning nüüd on jälle raha otsas :D Õnneks on homme palgapäev ja ma otsustasin säästma hakata, ma ju ei vaja nii palju riideid.. onju (A). Hiljem tegime Architaga tema Valentinipäeva kirjakasti valmis.. minu meelest tuli see hästi armas. Unustasin pilti teha ja nüüd ta juba magab. Aga üritan homme hommikul selle vea parandada, enne kui ta kooli läheb kirju saama :) Aartikaga ujumas ei käinud kuna tal oli tugev kõhuvalu ja ta polnud suuteline midagi tegema :( Õhtul mõtles ta aga süsteemi välja, kuidas nad mind rohkem kuulaksid: nimelt tegi ta paberraha ja trahvikviitungid. Üsna lihtsad, aga imekombel toimivad. Kui ma ähvardan neile nende tegemata asjade või minu mittekuulamise eest trahvikviitungi anda, siis nad hakkavad kohe tegema, mida ma palun ja kui nad teavad mida tegema peavad ning teevad ka seda ilma minu ütlemata, siis tulevad ja küsivad, kas nad saaksid nüüd raha. Iseenesest hea süsteem :)
Täna aga tegelesin jälle pesu pesemisega ning hiljem Architaga võimlemas. Ja siis ma avastasin midagi imelikku. Võimlemissaalil on kaks suurt akent, mille taga siis emad seisavad ja vaatavad terve see tund aega ning kiidavad teineteisele takka kui tublid ikka nende lapsed on. Peale selle nad koputavad aknale, et oma lastele lehvitada ja pöialt näidata, kui tublid nad on. Kas ei saaks lasta lastel rahulikult oma võimlemist teha?!? Ja selle kiitlemise koha pealt: seal on lapsed erinevas vanuses ja nad kõik arenevad erinevalt, sa ei saa enda oma esile tõsta. Kuidagi väga veider vaatepilt minu jaoks, aga hei.. ma olengi pm teises maailmas ja siin käibki kõik teistmoodi.
Minu hostema läks aga eile hommikul New Yorki ärireisile ja täna õhtul kella 6 paiku jõudis tagasi. Ma ei taha õel olla, aga mulle ei meeldi kui ta kodus on. Ta näeb oma lapsi niigi vähe ja see aeg, mis koos on karjub ta palju. Näiteks tänane situatsioon: olime söögilauas ja siis ta küsis, kuidas kellelgi see nädal möödunud on. Kui Archita rääkima hakkas, ja tal on komme hästi palju rääkida, siis pereema kukkus karjuma, et ta sööb nii aeglaselt ja ta peaks vähem rääkima ja samal ajal kui mälub peab kahvliga järgmist suutäit taldrikult kokku korjama ja ta peab kõik ära sööma. Nimelt Architale ei meeldi herned ja paprika ja üldjuhul meist keegi ei sunni teda ka neid sööma. Siis aga kui Archita ikka "aeglane" oli, haaras ema talt kahvli ja hakkas ise toitu kokku kraapima, mis Archita peab ära sööma. Lõpp tulemus oli see, et Archita istus laua taga ja nuttis, suutmata üldse midagi süüa. Sel hetkel ma mõtlesin, et selline on siis ema. Kui ta peaks olema lastega koos nii palju, kui mina olen, siis oleks ta varsti hull valmis vist. Ja ma ütleks "vaesed lapsed.. nende närvikava saaks ikka tõsiseid kahjustusi". Aartika aga põhjendas sellist käitumist sellega, et emale ei meeldi kui liiga palju räägitakse, sest ta tahab ise kõike küsida, samas ei tea ta pooli asju oma laste elust. Õhtupoole aga veetsime Aartikaga pikalt aega lihtsalt rääkides :) Jutt keerles ainult tüdrukute asjade ümber, siiski lähendas see meid veel rohkem.
Olen siin täpselt kuu aega olnud. Peamiseks põhjuseks siia tulles oli näha, kuidas siinsed vanemad oma lapsi kasvatavad, kuna ma ju tulin ikkagi lapsehoidjaks. Ning sattusin perre, kus näen sellist vanemlikkust, mida mina tulevikus kindlasti oma lastele olla ei taha. Jah, mul on palju raha, mitu autot, uhke maja, uhke töökoht, abikaasa ja lapsed.. ma olen saavutanud elu põhieesmärgid, aga siin kohal küsiks ma mille jaoks? Lapsed on muretsetud, aga.. okei ma ei saa öelda, et ei hoolita.. kindlasti nad hoolivad omal moel, aga sa ei pööra neile tähelepanu, sa ei tegele nendega, sa ei pühenda neile aega, sa ei kuula nende muresid ja rõõme 100%lt, sest alati on tööasjad kõrval, millega samal ajal tegeletakse.. jah, isegi nädalavahetustel või sünnipäevadel.
Ma olen kogu oma elu teadnud, kui palju mul on vedanud oma vanematega, ma olen austanud ja armastanud neid kogu oma südamest. Kuid selle siinviibitud aja jooksul olen jõudnud arusaamisele, et nad on lihtsalt parimad. Mul pole kunagi elus mitte millestki puudust olnud, ma olen alati saanud nende poole pöörduda ükskõik, mis mure või rõõmuga, nad on mu jaoks alati olemas olnud ja on ka edasipidi, ma lihtsalt tean seda. Nad ei ole mind unustanud ja oma tiheda ajagraafiku kõrvalt ka minu jaoks aega leidnud.
Ema ja isa - te olete PARIMAD ja ma ARMASTAN teid aina rohkem ja rohkem!
Kui te mäletate, siis ma kirjutasin, kuidas me hostemaga Aartika sünnipäeval kooke käisime ostmas ja kuidas nad kinkisin talle sama kingituse, mis aasta tagasi. Siis täna tuli veel üks asi välja. Aartika on juba poolest jaanuarist saati rääkinud, kus ta tahab oma sünnipäeva pidada. Tal on teada, kes täpselt tuleksid ja kuidas miski toimiks. Vanematel oli vaja teha ainult üks telefonikõne, et koht broneerida, aga ka see läks neil meelest ära. Pidu peaks toimuma ülehomme, kuid nüüd tahab hostema selle märtsi esimese nädalavahetuse peale lükata, kuna ilmselgelt on koht juba kinni ja nad ei saa sinna minna. 31. jaanuar on sünnipäev ja sa saad peo 5. märts - väga hoolitsev. Vahepeal on mul selline tahtmine vanematele öelda, kas nad ise ka mõistavad, kuidas nad oma lastega käituvad. Siiski pole see minu asi öelda, sest mina olengi siin, et laste eest hoolitseda. Olgugi, et meil on raskusi olnud ja ma olen ka vihastanud nende peale, on nad siiski mu südamesse pugenud ja kalliks saanud. Päris palju on kordi, kus ma mõtlen "vaesed lapsed" ning oma sõpradega arutades erinevaid olukordi on paljud mulle öelnud "õnneks oled neil sina". Ka lapsed näitavad mulle omal moel, et nad on õnnelikud, et just minu enda Au Pair'ks valisid.
11 kuud jäänud :)
Siilitydruk
No comments:
Post a Comment