Nädalalõpp..

Reede hommik kulges meil siis jällegi superhästi ning kõik olid tegevust täis, et varakult kooli jõuda.. ja sündiski ime: kui me tavaliselt saame kodust minema 7 läbi, siis nüüd lahkusime enne 7t.. ja see on suur saavutus :) Siis aga tulin ma koju tagasi ja keerasin magama ning ärkasin 11 paiku. Ja jällegi vihmane ilm, see polnud üldse nii tore, sest terve nädal on ainult sadanud. Pereisa ütles mulle "Me ei näe siin palju lund, aga me näeme siin palju vihma." ja see polnud üldse lohutav mu jaoks. Terve see päev oli kuidagi nii laisklev.. kohe mitte kui midagi ei viitsinud teha, hea et lastelegi õigel ajal kooli järgi jõudsin. Siis käisime poes neile Valentinipäeva kaartide ja kirjakastikeste jaoks materjali ostmas ja see oli niiii superlahe pood, et tahan kindlasti sinna tagasi minna. Ja plaaningi ka lastele mingid kaardikesed teha, seega on põhjus mul olemas :P Siis aga kulgesime niisama vaikselt õhtusse, sest mingeid tegevusi meil ei ole. Õhtusöögiks otsustasin teha kana kartuliga ning kui juba kartul kees ja kana praadisin, siis tuli hostisa ja teatas, et nad söövad suppi täna ning imestas, et ma juba midagi muud teen. See hetk ma natuke vihastasin ta peale, aga mõtlesin, et las söövad siis oma suppi, mina võin oma kana ja kartulit ka süüa.. õnneks sõid nad mõlemast natukene.
Laupäeval üritasin võimalikult kaua magada, kuid enne 10t olin juba üleval. Siis vegeteerisin niisama ning kuna isa jättis mulle msni teate, et nad on onu Viki sünnipäeval ja tulevad minu aja järgi kell 11 netti, siis läksin 10.45 sööma, et õigeks ajaks platsis olla, kuid kus sa sellega.. Pereema pole terve nädal näinud ja nüüd sattus jutusoonele. Seletas mulle sada korda, et nädala sees olen mina majas kuninganna ja võin teha seda mida tahan - isegi ümbermuudatusi mööbliga seoses ning minu sõna on seaduseks ja tüdrukud peavad seda kuulama, mitte vastu vaidlema. Ja kuna tüdrukutel on 21.-27. veebruar kooli vaheaeg, siis võtab tema ka ennast töölt vabaks ning me lähme reisile. Mina vanema tütrega peame marsruudi paika panema ja emale esitama, et ta saaks hotelle kinni panna - ainus tingimus on see, et me peame jääma Georgia osariiki või kuskile siia naabrusosariiki, et saaks autoga minna :)
No lõpuks mingi 11.30 jõudsin siis arvuti taha ja sain kõigiga rääkida: vanaemaga, isaga, vennaga, emaga, Vikiga, Teaga, Kaimariga ja nii kuni umbes kella 13.15ni. Ja tore oli ikka kuulda, et kõik end minu tegemistega kursis hoiavad :) Kaimarilt sain hea idee uurida, kas ka Atlantas asub Eesti Maja nagu New Yorkis on - maja küll pole, aga Facebookis grupp küll - liitusin sellega. Juba suhtlen ühe naisterahvaga ning 20. veebruaril tähistan kõigi siinsete eestlastega koos Vabariigi aastapäeva. Ootan juba :). Siis aga rääkisin natukene Muskaga ning siis läksin Christinega shoppama. Enne seda küsisin oma palgatšeki ning läksin kontole panema. Mai tea, miks see nii on, aga igastahes on see väga nõme süsteem: deponeeritud tšekist kogu raha läheb kontole, aga osa sellest summast hoitakse kinni, niiet ma seda raista ei saa. Milleks see vajalik on?!? (Kui keegi teab, ootan huviga head vastust). Edasi suundusime kaubanduskeskusesse. Nii palju lahedaid riideid, aga mitte ükski ei näinud hea välja minu seljas :( Järgmisse poodi sisse hüpates nägime hulganiselt ehteid ja mulle meeldivad need ju üle kõige :P Hakkasin kõrvarõngaid vaatama. Leidsin ühed lahedad, aga mõtlesin, et kuna mul neid vaja ikkagi ei ole, siis ei osta.. uurisin niisama neid veel ja leidsin jalgpalli kujutisega kõrvakad ja no neid ma ju ometi ostmata ei saa jätta (A) Ning kuna seal oli silt "Ostes kaks, saad kolmanda tasuta", siis võtsin need esimesed ka ikka ja otsisin kolmanda paari ka :) Edasi tuulates leidsin ühe laheda kollase pluusi, mis mulle kohe esimesest silmapilgust meeldima hakkas ja õnneks sobis ka ideaalselt ning veel sain ühe dressika, mis on teistsugune kui tavalised. Siis aga suundusime koju tagasi, sest Christine pidi tööle asume kella 17st. Hiljem oma toas niisama muusikat kuulates ja netis surfates kuulsin järsku hullemat karjumist ning tõdesin, et elu pole ka siin unistustemaa peredes midagi nii roosiline. Hostvanemad tülitsesid ning ennem õhtusööki tulid tüdrukud mind hoiatama, et ma madalat profiili hoiaks kuna vanemad ei räägi omavahel, kuid kööki minnes ei olnudki see olukord midagi nii hull. Täiesti tavaline õhkkond ning nad siiski rääkisid: ma nüüd ei tea, kas nad said rahu majja vahepeal või siin käivadki asjad nii, et pärast enda välja elamist on kõik jälle korras ja tavaline. Siis aga sättisin magama, kuna täna tuli mulle Teresa külla. Meeldetuletuseks: Teresaga olin koos NY koolis ning ta elab Atlantas. Käisime siis maailma kuulsamas Kentucky Fries Chicken'is söömas ja mulle hakkas seal meeldima. Toit oli superhea ja klienditeenindajad väga sõbralikud ja abivalmid.

Pärast seda läksime jalutama Marietta Square Parki, mis on hästi mõnus pisike ja rahulik koht:

Siis viis meie teekond ümberkaudsetesse tänavatesse, kus kohtasime ka natuke huvitavat vaatamist:

 Üks ilusamaid kirikuid, mida ma siin näinud olen.

 Juba varakult valmistutakse suurelt Valentinipäevaks.

 Maja, kus matusetseremooniaid korraldatakse.

Põikasime ka sisse ühte jäätisekohvikusse, kust ostsime jäätisekokteilid. Mis minu tähelepanu äratas oli pisike rongikene lae all ja kui ma müüjalt küsisin, kas see töötab ka, siis ta demonstreeris seda meile:

Lõbus rongike

Ei tea, miks ta ei lase mul siia videosid üles laadida :(
Jäätisekokteili ostes tuli välja, et ta kogub ka osariikide münte nagu mina ja kui ma rääkisin, et mul on selleks kohe vastav raamat, tahtis endale ka osta ja nii me suundusime enne minu koju tulekut raamatupoodi, mille ümbruses oli igast vahvaid kujukesi:

Siis aga tulin koju ning kuna kedagi polnud, siis lebotasin jällegi niisama. Ootasin rahvast Interneti, aga kedagi ei tulnud. Ning kui otsustasin arvutist oma seriaali vaatama hakata, siis kuulsin, et hostema on tüdrukutega shopingutuurilt (enam jaolt küll toidu, aga siiski shopingu) tagasi tulnud ning läksin neile appi asju lahti pakkima ja ära paigutama. Jällegi mingi terve auto täis kraami.. ruumigi pole, kuhu neid panna, aga ikka mida rohkem seda uhkem. Siis aga hakkas telekast otseülekanne Ameerika jalgpalli Super Bowl mängust. No tee või tina, aga mina seda mängu ei mõista. Ja pealegi, miks nad kutsuvad seda jalgpalliks, kui ise mängivad kätega?!? Sain ka teada, et tüdrukud ise ei jaga sellest mängust midagi ning eelistavad meie mõistes jalgpalli. Uurides siis miks nad seda vaatavad: populaarseim mäng Ameerikas - Super Bowli ajal ei leia sa kedagi kuskilt kaubanduskeskusest või kuskil autoga sõitmas, kõik on naelutatud telerite ette kodudes ja pubides. No tõesti.. eks see neile ole ja tähtis - nagu meile World Cup jalgpallis:P Mis on ka ikka mitukümend miljonit korda huvitavam ja väärib oma nime - JALGPALL - ikka täie õigusega :)
Selle ajal leidis aga aset meil siin jällegi intsident: noorem tüdruk hakkas vanemale külje alla pugema ja siis vinguma, et miks Aartika kiusab teda. Siis ma üritasin probleemi lahendada paludes Archital Aartikast kaugemale istuda, aga kus sa sellega ega ikka ei kuulata mind. Siis aga hakkas tema vingumine juba ema töö tegemist segama ning tema poolt tulid karmimad sõnad, mille peale Archita hakkas nutma ja vastu karjuma, et miks tema peale karjutakse - ja siis ka ema kohe leebus ning asus tagasi töö kallale, kuid nokkimine jätkus. Ja kui ma kell 8 mainisin, et Archita peaks pesema minema ja magama sättima, sest homme on kool, kiitis ema mind takka ning käskis teleka kinni panna. Selle peale Archita nii vihatas, et ta ei liigutanud ka ennast mitte ja ainult nuttis seal diivani peal. Meie Aartikaga tulime talle siis homseks kooliriideid välja valima ja kui läksin paluma tal nüüd pesema tulla, siis sain ainult kurja pilgu osaliseks. Pinged tõusid aga haripunkti, kui pereisa koju jõudis ning kõigest kuulis. Siis ma mõtlesin küll, et ma jään kurdiks, sest pereisa hakkas tüdruku peale karjuma ning teda oma tuppa kandma, mille peale tüdruk hakkas lausa röökima ning isa peale vastu karjuma. Mõningase hetke pärast aga suutsin Architat nii kaugele suunata, et ma ta dušši alla sain, millest hoolimata nutmine ei lakanud. Lasin tal seal natukene seista ja maha rahuneda, enne kui palusin puhtaks pesta ning välja tulla, sest kell oli juba palju. Hiljem lubas ema tal natukene voodis lugeda, mille ajal ta oma hammast logistas nii kaua kui see välja tuli ja siis olid kõik jälle õnnelikud, sest hambahaldjas tuleb ju külla. Ja nii saigi lõpu meie nädalavahetus ning homme, st juba täna peab uue hooga tööle asuma.

(Ja ema ja isa, ma tean, et kui te seda kiusamise asja loete, siis mõtlete kindlasti sellele, kui mina Raunot kiusasin.. No mina ise küll mõtlesin :D )

Aga ma juba näen mõnda usinat töö-/koolimesilast msnis ringi siblimas - jah, teie ärkate, mina aga keeran magama :)
Ilusat päeva teile!

Siilitydruk