Tihedad päevad

Eile hommikul hakkasin jälle mässama Architaga, kes ei taha üldse üles ärgata. Ta on hommikuti nii vinguv ja aeglane, et pean talle vist varem äratusi tegema hakkama. Lõpuks siis sain ta üles ning sööma. Siis jäi Aartika oma tegemistega hiljaks ning siis pidime koolini sõitma koolibussi jälitades, mis on siin niiiii tüütu, sest sa lihtsalt ei tohi sellest mööda sõita. Kui ta jääb seisma, et lapsi peale võtta, siis ta peatub keset teed ning vasakult poolt tuleb välja STOP märk, mis keelab autodel möödumise. Ja see on niiiii pea iga tee otsa juures. Lapsed kooli viidud.. jällegi Freeeeee Time! Lobisesin siis jälle inimestega, kes mu elu vastu pidevat huvi tunnevad :) Kahjuks pildistama minna ei saanud, sest oli ülimalt vihmane päev :(
Siis aga oli ootamatult kell kolmveerand kolm saanud ja lapsed kodus. Kasu sellest muidugi polnud, sest Archital hakkas 15minuti pärast ujumistund. Kiirustasime sinna. Suht igav on seal istuda ja vaadata, kuidas nad ujuma õpivad, aga ega selle poole tunni jooksul kuskile minna ka pole. Järgmine kord peaks raamatu kaasa võtma. Ega ma liiga imelikku muljet endast jäta?!?! Aga keda huvitab, keegi ei tunne siin ju mind :D Siis aga kodus dušš ning koolitööd. Pärast kunstitundi. Okei. No vot see oli seiklus. Helistasin Nikita emale, et me hakkame sõitma. Ma mäletasin jumala täpselt, kuidas ma sõitma pean, et sinna jõuda (Lucia ei oskand mulle nende aadressit öelda, et seda GPSi panna), aga nii kui rooli sain oli pea tühi ja ma sõitsin valesti. Ja seda mitte üldse natuke, vaid ikka päris palju :) Lõpuks lasin Aartikal neile helistada, et me natuke eksisime, aga olema kohe nende juures.. ja jumal tänatud, aga mul tuli õige tee selle pika seiklemise peale ikka meelde ka :) Lõpuks siis Nikita peale korjatud, asusime teele.. ning õnnega koos olles, jõudsime sinna täpselt õigel ajal. Edasi seiklesin tunniks ajaks Starbuckis'i piparmünditeed jooma. Pärast kunsti alustasime oma seiklust tagasi koju, mis kulges hästi, aga kahjuks suht hilisel kellaajal. Kodus tegin neile kähku suppi ning voodisse. Kui Archita hakkas juba magama minema, tuli hostema pizzaga koju ning siis jooksid kõik kööki seda sööma. Ja see pole üldse hea, sest Archita sai magama jällegi liiiiga hilja. Mina aga läksin teiste Au Pairidega kinno. Siin on üks kino, kus on iga teisipäeva õhtu kõik filmid 75senti. Vaatasime multikat "Megameel" ning eriti mingit vaimustust see minus küll ei äratanud.. Pigem oleks ma seal peaagu magama jäänud ning seega olin ka mega õnnelik, kui lõpuks koju sain.
Täna hommikul aga sama jama, mis eile. Archita. Ma lõpuks võitlesin temaga nii kaua, kuni olin ise endast jumala väljas juba. Siiski õnneks pika venimise peale saime täna natuke enne koolibussi minema. Koju jõudes keerasin aga uuesti magama ning ärkasin kolme tunni pärast. Siis mõtlesin, et lähen tangin auto ära ning toon hostema raamatu raamatukogust ära, mida ta mul tungivalt teha palus. Ka sellest sai seiklus, mis mu tuju veel rohkem alla viis. Esiteks tanklasse jõudes ma ei saanud pointile pihta, kuidas ma seal sularahas maksta saan, sest kõik toimingud viitasid kaardimaksele. Andsin alla. Mõtlesin raamatukokku minna, aga sinna ma sõita ei oska ning GPS ei leidnud ka seda aadressit üles. Nii ma siis tulingi täiesti masenduses koju tagasi. Selleks ajaks oli pereisa kuskilt välja ilmunud ning ma kurtsin talle oma muret. Lubas, et lähme koos tangime auto ära (point oli rohkem selles, et tuli armatuurlauas põles juba ning mul oli vaja veel palju täna sõita). Nii kaua kuni ta mu jaoks aega leidis rääkisin rahvaga jälle ning kaks ülimalt olulist inimest suutsid mu tuju jälle üles kruvida. Ja ma olen neile selle eest ülimalt tänulikud. Siin kohal ütleks ka Muskale õnnitlused Bingo Loto suhteliselt hea võidu puhul :) Igastahes, nii siis läksime pereisaga autot tankima ning ta seletas mulle kõik ära: kui tangid kaardiga, siis teed seda automaadis, aga kui sularahas, siis pead seal läheduses mingisugusesse pisikesse putkasse minema. Ja ülejäänud toimingud seletas ka ära. Siis aga sõitsime koju tagasi, selgitusega, et raamatukogu näitab mulle Aartika, kui me ujuma hakkame minema. Siis tsättisin natukene veel rahvaga ning oligi aeg lastele kooli järgi minna. Neil hakkas tänasest hispaania keel jälle, seega pean neid kolmapäeviti ja reedeti koolist peale korjama. Täna aga tahtis hostisa ise sõita, aga et mina ka kaasa tuleks. Ma ei tea, see tundus nii kahtlane kuidagi. Aga eks me läksime siis. Ja siis hakkas juba ma ei tea mitmendat korda pihta jutt, et ma pean siin ikka selliseid asju tegema, mida ma muidu ei tee, sest see on Ameerika - kõigi võimaluste maa ja mitte keegi ei tunne mind siin ja ma pean iseennast avastama ja mul peab meeletult lõbus olema. Kui see inimene rääkima hakkab, siis ta rääkima jääbki! Nagu ausalt. A ja siis ta veel ütles ka, et ma olen liiga sitke/karm/rakse või kuidas seda teile seletada. Igastahes ma peaks ennast muutma, et rohkem avatud olema, et kõiki tervitama ja kõigiga rääkima ja mida iganes veel. Ja siis ma ütlesin talle, et ma olen eestlane ja eestlased ongi sellised ja siis ma sain vasutseks, et mul on aeg ameeriklaseks hakata. Siis mul oli küll, et mismõttes nagu. Omastarust olen ma piisavalt lahke ja rõõmus koguaeg ja pealegi olen ma siin vähem kui 3 nädalat olnud: sisseelamine võtab ju aega. Ning eestlane olen ja eestlaseks jään, eestlane olla on uhke ja hää! Tüdrukutega koju jõudnud, tegin neile lõunasnäkki: pannkoogid soojendasin üles. See aga vist hostisale ei meeldinud, sest ta küsis palju meil puuvilju on, kõigest mõned kirsid ja siis ütles, et ma pean neile iga päev puu- ja juurvilju andma. Kuidas ma aga saan puuvilju anda, kui meil neid ei ole. Keegi peab ilmselgelt poodi minema, lubas ise minna, eks näis siis, kas homme on meil rohkem puuvilju või mitte. Siis aga hakkasin Architaga õppima. Hääldamist. Mina ütlesin talle paberi pealt sõnu ja siis tema kirjutas. Igat sõna oli vaja tal 3 korda kirjutada, seega pidin mina 3 korda ette ütlema. Saime siis kaks ringi ära tehtud mega suure vaevaga, kui ma küsisin, kas ta tahab, et mina jätkaks lugemist või isa tal või õde. Ja siis ta teatas, et Aartikat tahab ja talle ei meeldi minu aktsient. Siis mul oli küll, et mida ma nagu tegema pean, aktsiendi ära jätma. Kuidas see küll võimalik on?!? No viimase ringi tegi talle Aartika ja siis ta sai õnnelikuks. Jumal tänatud, et Aartika mind aitab. Ning aeg oligi Aartika ujumistundi minna. Teel sinna tõstatasin Archita teema üles ning Aartika kukkus seletama, et ta ongi selline ja et ta on vanemate poolt täielikult ära hellitatud (millest saan isegi mina aru, kuigi olen olnud peres vähem kui 2 nädalat), ta saab alati oma tahtmise ja kui ei saa siis hakkab nutma ning lõpuks jään kas mina või Aartika süüdi, et Archita nutab. Selle tüdrukuga saab veel raske olema. Igastahes nii kaua kuni Aartika ujus, sorisin mina GPSis ringi ning pusserdamise peale leidsin õnneks raamatukogu aadressi ning sain seal ka ära käidud :) Koju tulles mõlemal pesemis aeg ning siis õhtusöök. Tegin pastat juurviljadega. Kerge teha ning kõigile meeldib :) Ja õnneks oligi siis raamatulugemisaeg ning magama. Õnneks läks uinumine täna kergemini, kuna vanemaid polnud kodus ning ma valvasin Archita toas kuni ta magama jäi. Homme aga teen talle veel varajasema äratuse, et ta saaks igat oma toimetust sada aastat teha, sellega hoian ka enda närve rahus.
Ja nüüd ma aga hakkangi jälle magama sättima, sest homme on pikk päev ees ootamas :)

Ööd,
Siilitydruk