Monday, January 31, 2011

Ja päevad mööduvad...

Niisiis.. eile magasin suhteliselt kaua, siis käisin dušši all, rääkisin vanemate ja Muskaga. Siis läksin Aartikale uut sünnipäevakinki ostma ning siis oma esimesele LCC kohtumisele. Kuna Christine oli oma boyfriend'i juures (Au Pair Saksamaalt, kes elab minust 2 maja eemal), siis sõitsin ma sinna ning sealt edasi tema autoga kohtumisele. Sinna sõites möödusime söögikohast "Kentucky Fried Chicken" tuntud kui Big Chiken ning see on siin Mariettas väga kuulus koht.
 Alguses pidime minema kuskile treeningsaali tantsima ja karglema, aga kuna see koht oli pühapäeval suletud, siis saime lihtsalt Marietta Square Parki lähedal kohvikus kokku ja istusime ning rääkisime. Okei, tegelikult oli asi nii, et panime oma nime kirja, et kohal oleme (LCC meeting'ud on kohustuslikud), siis tutvustas Christine mulle kes kust on ning pm see oligi kõik. Wendy (LCC) rääkis ainult ühe tüdrukuga Rootsist, kes on väga keerulise perekonna juures ja lahkasid ainult neid probleeme. Pärast kõndisime natukene seal ringi ning Wendy viis meid Marietta Welcome Center'sse, kust saime tasuta brošüüre ümbruskonna ja ürituste kohta.. oleks tahtnud sealt ka paari asja osta, aga kuna kedagi kassas polnud ja sa pidid raha lihtsalt letile jätma ning mul polnud täpset raha, siis ma ei saanudki midagi osta.. aga mul on kindel plaan sinna tagasi minna. Pärast seda ütles aga Christine Wendyle, et me peame lahkuma ning nii me saimegi minema. Käisime uudistamas ühes antiikkaupluses, mis oli ülimalt lahe, aga metsikult kallis. Nii me siis pärast tulimegi koju. Õhtusöögiks keetsin kartuleid, ahjus kanatiibasid ning keetsin juurvilju. Pärast seda oli pesemisaeg, lugemine ja magamine. Viimasest muidugi normaalsel ajal midagi välja ei tulnud, sest hostema jõudis oma ärireisilt koju ning talle tüüpilisena astus uksest sisse karjudes "Ma olen kodus! Hei, kus te kõik olete?". Siis ma vihastasin, sest noorem tüdruk pidi magama juba sel ajal, aga tema kukkus kingitusi jagama ja uurima, mis siis neljapäevast saadik ka toimunud on. Õnneks hostisa jagas mu pahameele välja ning hakkas tüdrukuid voodisse käsutama ja hostemaga kurjustama, et ta saab täna nendega jutustada. Lõpuks siis said kõik voodisse ja magama.
Täna siis aga oli vanema tüdruku sünnipäev: 11 aastat kukkus õlgadele :) Igastahes hommik oli meil kõigil megaaeglane, alustades sellega, et mina juba ei viitsinud üldse üles ärgata. Aga kohustused ajavad voodist välja. Nii me siis venisime superaeglaselt ja ka kooli hilinesid nad natuke :) Siis aga tulin koju ning vestlesin Krissuga ja lugesin oma raamatut. Kella 10 paiku läksime pereemaga Aartikale kooli kooke viima, enne seda aga läksime torti juurde ostmas.. ja seal kohvikus olles ma tundsin kui häbi mul seal olla on. Ma ei saa aru, kuidas ameeriklased suudavad igas olukorras viisakaks jääda. Aga situatsioon oli selline: Astusime kohviku uksest sisse, teenindajat polnud leti taga, siis hostema kukkus hõikama "hei, kas siin on kedagi", no siis see neiu tuli. Hostema ütles, et ta sooviks torti osta, mis oleks piisavalt suur 30nele inimesele. Teenindaja vastas, et neil pole torte niimoodi müügil.. ainult ettetellimisega. Siis seal oli väljas näitamiseks mõned koogid ja pereema tahtis ühte neist osta, mis oli aga niiiiii vana, et see ei kõlvanud isegi söögiks mitte. Pika seletamise peale said siis kokkuleppele, et teenindaja võtab kellegi teise tellimuse koogipõhja ja kirjutab sinna peale Happy Birthday. Läinud siis taharuumi seda tegema, otsustas hostema juba vahepeal, et ta ei võtagi seda kooki, vaid ostab hoopis 30 erinevat küpsist. Karjunud siis talle jälle sinna, et ta ei soovigi seda kooki, tuli teenindaja küpsiseid karpi laduma. Valinud 30 välja, avastas hostema, et neil on müügil eilseid küpsiseid 50% allahindlusega, palus ta teenindajal 12 küpsist karbist tagasi panna ning hoopis need eilsed võtta. Lõpuks.. ausalt nagu LÕPUKS olime kõik valitud saanud, makstud ja sealt minema. Mul oli niiiii häbi ja olles ise olnud teenindaja, siis ma oleks tõsiselt vihastanud ta peale ja midagi öelnud ka. A ja siis vahepeal pereema ütles, et oleks pidanud varem selle koogi ära tellima..  Mulle jäi täpselt selline mulje nagu lapse sünnipäev oleks üllatusena tulnud. No siis suundusime kooli, kus pidime oma nimed kirjutama ning rinda sildi "Visitor" kleepima (Visitor = külaline). Läksime siis Aartika klassi, jagasime lastele kooki ja küpsist ning laulsime kõik üheskoos sünnipäevalaulu :). Pärast seda tõi hostema mu koju ning läks ise kontorisse. Mina aga küsisin hostisa käest oma eelmise nädala töötasu tšeki ning läksin panin selle oma arvele. Siis aga käisin poes, ostsin Aartikale sünnipäevakaardi ja kommikarbi, endale lauapeegli ja peavõru. Siis aga käisin raamatukogus tagastamas hostema raamatuid ning uuesti koju. 2 tundi puhkust: vestlesin Muska, Leanika, Urmo ja Mariga. Siis tulid tüdrukud koolist, näksisime natuke ning aitasin nooremal kodutööd teha. Siis aga tuli hostema koos Lucia ja sünnipäevakookidega koju. Tegime pilte, süütasime küünlad, laulsime, andsime kingitused ja sõime kooki:
 Sünnipäeva koogid kohustusliku numbriga - 11 :)
 Kohustuslik pilt: sünnipäeva laps koogiga.
 Hostema Subhadra, Aartika, endine Au Pair Lucia, mina ning Archita (ees)
 Soovi midagi! :) Ja et see ka täituks :)
Aartika taldrik nägi nii uhke välja. Seda maasut oleks ise tahtnud maitsta :D











Siis aga istusime ja rääkisime niisama juttu, lahendasime mõningad mõistatused. Mis mind aga häiris oli see, et koogi söömise ajal läks hostisa oma kabinetti tööasju ajama ning kohe pärast söömist läks hostema oma magamistuppa tööasju ajama. Kas siis tõesti ei saa oma tütre sünnipäeval natukenegi tööst loobuda?!? Kurb, aga nii see on. A ja siis andis pere Aartikale kingituse üle ja üllatus-üllatus: nad kinkisid ühe Wii mängu, mille nad olid aga juba varem talle kinkinud ja ära unustanud. Siis aga hakkas arutelu, et kellele see küll nüüd siis anda. Minu jaoks oli see šokk, vaene Aartika. Siis aga tulin korraks oma tuppa ning nägin, kuidas postiauto kirju tõi, nii läksimegi Architaga meili järele ja jee, ka mulle oli kiri ning jeeeee, ma sain oma rahvusvahelised autojuhioad kätte:
Jeps. Olen õnnelik.. nüüd ei pea kartma vähemalt sõitmist siin, vaid olen täiesti legaalne autojuht :)
Pärast Lucia lahkumist tüdrukutel pesemine, raamatu lugemine ning magama. Archita on natukene tõbine ja siis ta ei taha üldse magama jääda, aga ma lubasin homme hommikul nende üles ajamist filmida, et nad näeksid, kui keeruline protsess see on :) Edu neile! :P
Nüüd natukene suhtlesin oma sõbrannadega Training School'st ning Tereseaga leppisin pühapäevaks kohtumise kokku :) Jeps jeps jeps :) Laheee :P

Nüüd aga sätin magama, sest kell on juba päris palju ja ma homme raudselt väga unine, õnneks aga saan pärast nende kooli viimist uuesti magama jääda :P

Päikest,
Siilitydruk

No comments:

Post a Comment