Tabivere - New York

Esmaspäeva hommikul  kell 9.30 alustasime reisi Tallinna poole. Saatma tulid mind ema, isa, vend ja Muska. Ennem käisime vanaema juurest läbi, et teda veel kallistada. Autosõit kulges normaalselt. Lennujaama jõudes tegin check-in'i, andsin ära oma kohvri ja sain mõlema lennu pardapiletid. Siis läksime kohvikusse, kus saime üle tunni aja istuda, sest edasi pidin minema juba värava juurde. Ära saatmine ei möödunud muidugi ilma pisarateta.. Edasi läksin turvakontrolli, kus mingeid probleeme ei tekkinud. Liikusin siis värava 7 juurde, kust pidi lennukile saama, siiski vaatasin, et ekraanidel midagi kirjas pole ning suur kamp Poola sportlasi hakkas edasi liikuma. Jälitasin neid ning tuligi välja, et lend oli tõstetud 9ndasse väravasse. Lõpuks hakati siis lennuki peale laskma, mis oli väga väike. Sain akna alla istumiskoha ning see oligi üksik iste. Kuna see oli mu elu esimene lennureis, siis ma ei osanud midagi teha, õnneks istus minu taga mingi vanem eesti onukene, kes aitas mul pagasit panna ja vastas lahkelt mu küsimustele. Naljakas oli vaadata, kuidas need Poola sportlased ( ma eeldan, et nad olid korvpallurid) lennukisse tulid, isegi mina lõin seal pea ära, mis siis veel neist rääkida. Istusid ka nii, et põlved olid lõua all J Hakkasime siis lendu tõusma, see oli päris huvitav, kiirendus meeldis mulle eriti. Poola stjuardess pidas pika kõne maha kodukeeles ja siis kui hakkas inglise keeles rääkima ajas ta midagi niimoodi sassi, et kogu poola rahvas lennukis hakkas täiest kõrist naerma. Mina ei saanud muidugi midagi aru. Rahulikult õhus, hakkasin iPodi kuulama. Vaade ülevalt oli ilus, pilti ma kahjuks ei teinud, aga need pilved tundusid niii pehmed. Lend kestis u 1.40. Maandumine mulle ei meeldinud. Kuna lennuk oli niiii umbne, et hingata oli raske, siis need pööramised, kus lennuk läheb viltu ajasid pildi peaaegu taskusse. Siiski õnneks midagi hullu ei juhtunud ning saime rahulikult maanduda. Bussiga viidi meid lennuki juurest terminali, kus ma pidin hakkama oma järgmise lennu väravat otsima. Nägin aint ühte silti „Väravad 1-8,20-49“, minu värav oli aga 16. Sattusin natuke paanikasse ning hakkasin ringi tormama, lõpuks küsisin ühe turvamehe käest, kes juhatas selle värava juurde tagasi. Kindluse mõttes küsisin üle ka teise turvamehe ning ühe paarikese käest, kas ikka on õige koht. Nägin ka siis ekraanilt, et 16.50 Newark. Rahunesin selle koha pealt maha. Pardapääsme peal oli kirjas, et värava juures pean olema 16.00, kell oli 15.55 ning turvakontrolli järjekord oli meeletu. Passisin seal mingi 10-15 minutit. Panin jope ilusti lindile, koti ka, püksirihma ka, läpaka võtsin kotist välja ning kõndisin läbi turvavärava – hakkas piiksuma, turvamees käskis saapad jalast võtta (Eestis ma seda tegema ei pidanud), võtsin siis ära, panin lindile ning kõndisin uuesti läbi – õnneks oli see kord kõik okei. Ruttu riided selga, saapad jalga ning läpakas kotti ja jooksu värava poole. Muidugi oli see ka kõige kaugemas otsas. Kuid kohale jõudes selgus, et värav polnud veel avatudki. Ootasin siis natuke ning kui lennuki peale hakati laskma, kutsuti ennem vanemad lastega. Siis hakkas üleval kõlarites mingi mees rääkima, ega ma tema juttu kuulanud, kuid oma perekonnanime kuuldes hakkasid igast mõtted peas käima, eriti hoogu andis juurde see kui ma nägin, et üks kutt turvameestega minema viidi ning ma kuulsin seoses alkoholiga mingit lauset. Mõtlesin, et normaalne, nüüd viiakse veel minema ka, sest ka mul on ju kohvris Vana Tallinn, mille ma plaanin oma hostisale viia. Läksin siis laua juurde uurima, et mis värk on – õnneks vajasid nad ainult mõningaid andmeid minu passist ning ka siis lasti mind lennukile. See oli tõesti suuuuuuur lennuk. Ühes reas oli 7 istet niimoodi, et kaks siis vahekäik, kolm ning vahekäik ning jälle kaks. Selleski lennukis oli mul koht akna all. Lendutõus oli igavam, aga natuke põnevust ikka pakkuv. Olen kuulnud Poola kohta igast halbu jutte, aga ülevalt paistis ta küll päris ilus õhtusel ajal J Alguses lugesin raamatut, siis hakkasin muusikat kuulama. Söögiks pakuti riisi juurviljade, herneste ja kanafileega. Täitsa söödava maitsega oli. Selleski lennukis jõin ainult vett. Kuna õnneks minu kõrvale kedagi ei istunud, siis sain ma ilusti kahe tooli peale pikali visata ja magada.. mingi tunnike isegi vist päris reaalselt magasin ka. Enne maandumist anti veel mingit võileiba, millest ma keeldusin ning samuti Viisa jaoks vajalikud paberid, mis tuli ära täita. Maandumine läks selle lennukiga poole paremini, ei tekkinud mingit nõmedat tunnet. Kui lennuk oli maandunud tegid kõik lennukis suure aplausi. Hakkasime siis maha tulema.. passikontrollis pidin mingi 15 minutit seisma ning ükskord kohale jõudnud teatati, et olen vale ankeedi ära täitnud. Kui ütlesin, et see anti mulle lennukis, hakkas too mees narma ja saatis mind tagasi, et saaksin õige ankeedi ära täita. See tehtud pidin veel mingi 5 minutit ootama. Lõpuks sinna jõudes andsin oma näpujäljed ning näost tegi ka pildi ja lubas mul minna. Jõudsin siis kohvrite juurde.. õnneks oli minu oma täitsa seal lindi peal ringlemas. Edasi kõndisin välja, kus nägin juba kaugelt kahte inimest seismas roosade Cultural Care Au Pair siltidega. Nendeni jõudes juhatas mees mu teiste juba saabunud tüdrukute juurde. No see kõndimine oli niiiii keeruline, et üksi oleks raudselt ära eksinud. Kohale jõudes ootas kamp Kolumbia tüdrukuid juba seal. Kui nad hakkasid pärima, kust ma tulen ning kui ütlesin Estonia, siis nad küsisid, kas see on kuskil Lõuna-Aafrikas. Hakkasin naerma ning ütlesin, et Euroopas.. pärast seletamist ei saanud nad ikka aru, kus täpselt Euroopas. Pärast mõningast ootamist tuli veel kamp Kolumbia tüdrukuid, siis läksime bussi peale ning natuke maad eemalt korjasime üles Poola, Saksa ja Austria tüdrukud ning ühe Prantsuse poisi. Sõit lennujaamast kooli kestis 1,5-2h ja bussis oli meeletult külm. Kohale jõudes jagati meile toavõtmed (mul on nr 22 tuba:P), kästi kohvrid tuppa viia ning tagasi fuajeesse minna. Seal seletati meile reegleid ja tulevase nädala plaani. Lõpuks kui magama lubati minna oli kell 1.15 öösel, seega teil 8.15 ning mu vend ja isa ja ema olid juba tööl, Muska ehk hakkas töö poole sõitma. Magada eriti ei saanud sest külm oli kontides sees. Äratus oli 6.45 kuna toakaaslane tahtis pesema minna ning 7st alates sai hommikusööki.

Üles tulles tutvusime natuke teineteisega, sain teada, et jagan tuba Saksa, Kolumbia ja Austria tüdrukuga. Suhtlen ainult Austriast päris Teresaga, kuna temaga olen koolis ka ühes klassis ja lendan edasi Atlantasse. Hommikusöök oli enam-vähem okei: kellogsid piimaga, terakukkel ja tee. Edasi tundi, mind on pandud 5ndasse klassi. Ühes lauas istun kahe Austria, ühe Saksa ja ühe Tsiili tüdrukuga. Õpetaja Joyce on meil hästi tore ja lõbus. Tunnid on ka arusaadavad ja normaalsed. Lõunasöök andis küll soovida, üritas olla mingi kanasalati wrap, aga asi oli sellest ikka väga kaugel. Edasi jätkasime tundidega kuni õhtusöögini. Vahepeal käisin võtsin oma Au Pairi klubi asjad (suur kott, märkmik, võtmehoidja ning ISIC kaart), samuti panin end kirja ka New York Tripile. Õhtusööki ma ei suutnud üldse süüa, nii näksisin aint porgandit. Toidud on siin kohutavad. Pärast sööki toimus meil suures aulas International Singing, kus iga maa inimesed pidid koos ühe lastelaulu esitama nende omas keeles. Kuna olen ainuke eestlane, siis lubati mul ühineda Soome neidudega. Sealt tuli välja, et üks tüdruk on Tartust pärit, kuid viimased 4 aastat on Soomes elanud – seega sain ka mina vahelduseks eesti keelt rääkida… juhuuuu. Igastahes on nüüd kõik kirjas.. varsti luban teile ka pildimaterjali kuid kuna hull väsimus on peal ja toakaaslased sätivad juba magama, siis hakkan ise ka põhku pugema.

Kirjutada võite mulle nii msni aadressil kui ka Facebookis, arvestage aint sellega, et olen teist 7 tundi taga J

Aitäh kõigile, kes enne lendu mind meeles pidasid erinevat viisi! Kallid olete!

Igatsen kõiki ning olge hästi paid! Üritan varsti uuesti kirjutada J

Siilitydruk