Hommikul viisin siis Aartika kooli, aga kuna neljapäeva õhtul käisime kinos, siis olin suht väsinud, et trenni minna, selle asemel tulin koju ja magasin tunnikese enne enda kooli. Muide, film oli "Horrible Bosses" ja soovitan kõigile soojalt. Ikka megahea komöödia oli :)
Koolis kuulasime/rääkisime seekord Egiptuse Püramiididest ja täitsa huvitav oli :) Pärast kooli läksin kaubamajja ning ostsin endale ühed saapad, mida kord nägin ja hinge peale jäid. Kasutasin ära oma kinkekaardi, mis sünnipäevaks sain. Ja siis sain teada, et siin selline huvitav süsteem, et kinkekaardid on nagu kreditkaardid: sul on seal peal raha, näiteks mul oli 50 dollarit, ja siis maksad ning ülejäänud raha jääb ikka sinna alles, sa ei pea muretsema, et see kaotsi läheb kui selle summa eest asju ei osta. Täitsa tark ja kaval ja hea leiutis minu meelest :) Koju tulles siis natukene vedelesin, rääkisin meie koristajaga ning siis oli aeg Architale bussi vastu minna. Olime temaga niisama kuni ujumiseni. Seal kah nagu ikka istusin ja vaatasin pool tundi, mida nad teevad. Aga mõni asi oli nii naljakas ja siis ma koguaeg naersin ja siis treener küsis mu käest, et miks ma naeran koguaeg ja jätkuvalt nii palju. Pärast ujumist, kui Aartika koju tuli viisin ta Starbucksi, kus ta pidi sõpradega kohtuma, leppisime kokku, et tunni aja pärast lähen talle järgi ning igaks juhuks andsin oma mobiili, et kui midagi juhtub saab koju helistada. 6.30 läksin siis talle järgi, aga teda mitte kuskil. Küsisin veel teenindaja käest, et kas ei ole juhuslikult ehk sellist neiut näinud. Mõtlesin, et ehk selle teise tüdruku isa sõidutas ta koju ja üritasin paanikat vältida. Sõitsin siis koju tagasi, ei midagi. Helistasin siis, et kus kuradi kohas ta on, et kui meil on kokkulepe 6.30, siis ta peab ka seal olema 6.30. Tema käis ühes pargis jalutamas, mis seal läheduses oli. Oi ma sain kurjaks ta peale. Mul oli vaja ju veel õhtusöök teha ning siis end Christine ärasaatmispeole sättida. Saime siis seitsme paiku koju tagasi ja hakkasin süüa tegema. Mõtlesin teha kartuliputru. Kartulid kooritud helistas pereema "Ma olen 10 minuti pärast kodus, mis sa õhtusöögiks teed." Ütlesin siis, et kartuliputru - "eieieieiei, keldrikorruse külmkapis on seda ja seda ja seda (kõik mingid India toidu nimed), too üles ja loe pakendite pealt kuidas üles soojendada." Ega eriti vastu ka vaielda ei viitis ja taha. Panin siis kartulid vee sisse ja külmkappi ning asusin tema soovitud toitu tegema. Siis sõime, ma koristasin köögi ning sain asuda end valmis sättima. Pesus, riidesse, meik ja valmis. Käisin korjasin Fabiano peale ning võtsime suuna Moondogsi poole. Pidu oli lõbus, enamuse ajast ma tantsisin või kui ei, siis tegin pilte. Hea oli jälle sõpradega aega koos veeta.
Kogu meie rahvusvaheline peoseltskond.
Douglas Brasiiliast, Kristina ja Irina Venemaalt
Bobby Ameerikast ja Christine.
Christinega :)
Fabiano ja Christinega.
Laupeäv, 17. september:
Magama sain kell kaks öösel ning üles ärkasin kaheksa paiku. 8.20 ajasin end voodist välja, et trenni jaoks valmis panna. No sellised suured kahtlused olid sees, et kas ikka minna või mitte, aga ikkagi läksin ning siit sain järelduse: ära iial kahtle, kas minna või mitte - lihtsalt tuleb end kokku võtta ning enesetunne pärast seda on fantastiline. Koju tulles käisin pesemas, sõin hommikust ning maandusin netis, et sõpradega suhelda ja uudiseid lugeda. Nii hea oli üle pika aja Krissuga jälle rääkida. Kella 2 paiku tundsin, et olen väsinud ning mõtlesin, et tukun natukene, enne nelja ärkasin häälte peale üles - tüdrukud olid klaverist koju jõudnud. Ajasin siis püsti ennast ning läksin Michael'sse, et materjali osta, millest Christinele lahkumiskingituseks mälestusteraamat teha. Kell viis läbi tuli Christine mu fotokat tagastama, sest ma jätsin selle tema kätte eilsel peol, sest me tulime Fabianoga varem koju ära. Tõmbasin siis pildid arvutisse ning hakkasime vaatama neid, saime palju naerda ning üksiti sorteerisime ka välja need, mis Facebooki üles lähevad. Kui ta enne kella seitset ära läks, sättisin mina ennast valmis õhtusöögiks Fabinoga - käisime Mehhiko restoranis, sest mul oli suur sealse kala isu. Pärast seda läksime tema juurde filmi vaatama. Ma nime ei mäleta, aga täitsa huvitav oli: noorest poisist, kes unistab muusikaga tegeleda, aga isa sunnib teda lambaid karjatama ning jalgpalli mängima. Ta on armunud ühte tüdrukusse ning see tirib ta pahandusse, mille tagajärjel peavad nad koos 20tundi ühiskondlikku tööd tegema - lähevad vanglasse vangidele muusikat õpetama. Lõpuks panevadki kokku vanglabändi ja -koori ning sõidavad Sydneysse esinema (Austraalia film oli). Pärast filmi olin ma megaväsinud.
Pühapäev, 18. september:
Ärkasin poole üheteistkümne paiku ning kuna minu vaba päev, siis vedelesin niisama voodis. Kell 11 tulid emme ja issi arvutisse, siis sain nendega pea tund aega rääkida. Nii hea oli. Kohe suur igatsus tuli peale. Pärast seda läksime Fabianoga Ade lõunasöögile. Ade on see Prantsuse tüdruk, kes nädala või natukese rohkema pärast tagasi koju lendab. Kuna pärast lõunat tahtis Fabiano aega veeta oma venna ja tema perega, siis mina tulin koju. Hakkasin oma kodutööd homseks tegema. Pidime uurima kolmelt rahvusvaheliselt õpilaselt nende kogemusest Ameerikas. Homme peame ettekande tegema 3-5minutit pikk. Pärast seda hakkasin Christinele seda mälestuste raamatut tegema ning see võttis kogu mu õhtu. Midagi erilist ei ole, aga loodan, et talle meeldib. Plaanisin pärast blogi kirjutamist filmi vaadata, aga kuna kell on juba pea 11 ja ma olen superväsinud, siis keeran hoopis tuttu. Homme ju uus töönädal algamas.
A täna sain ka teada, et mu pereisa ei lähegi järgmine suvi terve perega Indiasse, ta lendab hoopis järgmine kuu ning järgmise aasta juunis läheb hoopis naispere. Pean endale 3ks nädalaks kindlasti midagi plaanima.
Teile, kallid lugejad, ka ilusat algavat töönädalat! :)
Siilitydruk
Laupeäv, 17. september:
Magama sain kell kaks öösel ning üles ärkasin kaheksa paiku. 8.20 ajasin end voodist välja, et trenni jaoks valmis panna. No sellised suured kahtlused olid sees, et kas ikka minna või mitte, aga ikkagi läksin ning siit sain järelduse: ära iial kahtle, kas minna või mitte - lihtsalt tuleb end kokku võtta ning enesetunne pärast seda on fantastiline. Koju tulles käisin pesemas, sõin hommikust ning maandusin netis, et sõpradega suhelda ja uudiseid lugeda. Nii hea oli üle pika aja Krissuga jälle rääkida. Kella 2 paiku tundsin, et olen väsinud ning mõtlesin, et tukun natukene, enne nelja ärkasin häälte peale üles - tüdrukud olid klaverist koju jõudnud. Ajasin siis püsti ennast ning läksin Michael'sse, et materjali osta, millest Christinele lahkumiskingituseks mälestusteraamat teha. Kell viis läbi tuli Christine mu fotokat tagastama, sest ma jätsin selle tema kätte eilsel peol, sest me tulime Fabianoga varem koju ära. Tõmbasin siis pildid arvutisse ning hakkasime vaatama neid, saime palju naerda ning üksiti sorteerisime ka välja need, mis Facebooki üles lähevad. Kui ta enne kella seitset ära läks, sättisin mina ennast valmis õhtusöögiks Fabinoga - käisime Mehhiko restoranis, sest mul oli suur sealse kala isu. Pärast seda läksime tema juurde filmi vaatama. Ma nime ei mäleta, aga täitsa huvitav oli: noorest poisist, kes unistab muusikaga tegeleda, aga isa sunnib teda lambaid karjatama ning jalgpalli mängima. Ta on armunud ühte tüdrukusse ning see tirib ta pahandusse, mille tagajärjel peavad nad koos 20tundi ühiskondlikku tööd tegema - lähevad vanglasse vangidele muusikat õpetama. Lõpuks panevadki kokku vanglabändi ja -koori ning sõidavad Sydneysse esinema (Austraalia film oli). Pärast filmi olin ma megaväsinud.
Pühapäev, 18. september:
Ärkasin poole üheteistkümne paiku ning kuna minu vaba päev, siis vedelesin niisama voodis. Kell 11 tulid emme ja issi arvutisse, siis sain nendega pea tund aega rääkida. Nii hea oli. Kohe suur igatsus tuli peale. Pärast seda läksime Fabianoga Ade lõunasöögile. Ade on see Prantsuse tüdruk, kes nädala või natukese rohkema pärast tagasi koju lendab. Kuna pärast lõunat tahtis Fabiano aega veeta oma venna ja tema perega, siis mina tulin koju. Hakkasin oma kodutööd homseks tegema. Pidime uurima kolmelt rahvusvaheliselt õpilaselt nende kogemusest Ameerikas. Homme peame ettekande tegema 3-5minutit pikk. Pärast seda hakkasin Christinele seda mälestuste raamatut tegema ning see võttis kogu mu õhtu. Midagi erilist ei ole, aga loodan, et talle meeldib. Plaanisin pärast blogi kirjutamist filmi vaadata, aga kuna kell on juba pea 11 ja ma olen superväsinud, siis keeran hoopis tuttu. Homme ju uus töönädal algamas.
A täna sain ka teada, et mu pereisa ei lähegi järgmine suvi terve perega Indiasse, ta lendab hoopis järgmine kuu ning järgmise aasta juunis läheb hoopis naispere. Pean endale 3ks nädalaks kindlasti midagi plaanima.
Teile, kallid lugejad, ka ilusat algavat töönädalat! :)
Siilitydruk
No comments:
Post a Comment