Teisipäev vastu kolmapäeva öösel oli meil siin vihm ja äike ja müristamine ning sellest ajast alates on netiga mingid jamad. Kolmapäev ja neljapäev nett oli ja olnud ka.. vähemalt oma tähtsad asjad sain tehtud, eile ja täna aga üldse netiga ühendust ei saa.. ja ega kellelgi aega uurida ja parandada ka pole. Nii ma siis istun nüüd siin Starbucks Coffee kohvikus ja kasutan nende tasuta Wifit. 

Nädal möödus kergelt nagu ma eelnevas postituses mainisin. Neljapäeval vedelesin ja puhkasin niisama ning õhtul ainult tegin Architale süüa ja panin magama. 

Eile oli keeruline ja kurb päev. Aartika tuli tagasi oma klassiekskursioonilt ja kõik olid nii põnevil ja õhinas. Sõime õhtusööki, pärast mida läksin merisigasid toitma, sest tean, et tüdrukud seda eriti teha ei taha. Ja siis avastasin, et üks neist on väga imelik - tavaliselt nad jooksevad nagu hullud puuris ringi, Chocolate aga oli ühe koha peal ja ei liigutanud. Hingas küll, aga ei liigutanud. Eelmisel õhtul kui neid toitmas käisin oli kõik korras. Kutsusin siis Aartika alla vaatama, mis toimub ning otsustasime merisea loomaarsti juurde viia. Alguses mõtlesime, et midagi on viga tema tagajalgadega, sest kui ma teda puurist välja tõstma hakkasin, siis ta üritas esikäppadega kõndida. Kohale jõudes saime valusa reaalsuse osaliseks: Chocolatel on probleeme südamega ning raskusi hingamisega ning hetkel vaevleb ta seisukorras, mis eelneb surmale. Pidime vastuvõtma otsuse: kas lasta panna ta magama või üritata päästa ta elu, mis pikendab tema piina ning lõppeb 90% ulatuses ikkagi surmaga. Loomaarstil oli hästi raske ja keeruline rääkida ja seletada, sest tüdrukud on selle jaoks liiga noored. Vestlesin siis lastega ning üritasin neile selgeks teha, et parem on ta kohe magama panna, muidu me pikendame ta kannatusi. Ja nii tehtigi - 1.aprill 2011 on merisea Chocolate surmakuupäev. 

Aartika tahtis laiba koju tuua, et korralikult maha matta. Nüüd ta siis seisab seal karbi sees köögikapi peal, sest kellelgi pole aega teda matta.

Koju jõudes ütlesin tüdrukutele, et te võite nutta nii palju kui tahate - see on selliste sündmuste puhul lubatud. 5 minutit hiljem tuli pereema koju ning esimesed sõnad olid: "Lõpetage see nutmine nüüd, teil on ju veel kaks merisiga alles. Tulge kallistage mind ja räägime nüüd rõõmsatest asjadest." Sel hetkel ma mõtlesin, et see naine on südametu. 

Hiljem läksin aitasin Archital pesta ning siis ta hakkas igasuguseid küsimusi küsima ning ma pidin 7aastasele selgitama, mis on surm ning kuidas ja miks elusolendid surevad. Raske oli, seda enam, et ma ei saanud selgitada oma emakeeles, aga üritasin talle võimalikult ilusti kõik selgeks teha ning ta vist jäi mu vastustega rahule :) Ta on ikkagi liiga noor veel, et surma mõista. 

Teiseks meie igapäeva probleemiks on sipelgad, kes on meie köögi täielikult vallutanud. Ja arvake ära, kes peab nendega võitlema - jeeee, loomulikult mina. Nad on igal pool: põrandal, kapi pea, kraanikausis ja isegi mõne toiduaine peal. Nii ma siis käin ja viskan toitu ära ning pihustan Raidi igale poole:S Aga nad muudkui tulevad ja tulevad ja tulevad. Kuu lõpus tehakse köögis kapitalremont, loodan, et sellega hävitatakse ka sipelgad. 

Eks ma vaikselt hakkan lõpetama ning tagasi internetitusse kodusse minema. Loodan, et pereisa võtab end ikka käsile ning lahendab probleemi ruttu.

Teile kõigile aga kiiremat kevade algust :)

Siilitydruk