Heips

Eilsest algas siis jällegi kool. Hommik oli meil üllatus üllatus.. sõjakas. No lihtsalt mitte kuidagi ei saanud teda voodist välja. See eest Aartika oli 10 minutit varem juba valmis kooli minema.. kas tõesti võib ärevus sees olla, et jälle kooli saab?!? :D No lõpuks siis kooli viidud veetsin oma aega tavaliselt: sõprade/perega suheldes, raamatut lugedes ning trenni tehes. Vahepeal panin kokku ka prügi, mida saab taaskäidelda ning mis ma avastasin. Archita oli emale sünnipäevaks teinud ise mõned asjad: raamatu pildikestega, lehviku, lennuki ning kaardi - kõigile oli peale kirjutatud "Palju õnne sünnipäevaks, emme. Armastan sind. Archita" Ning mina leidsin need paberihunniku vahelt, mis tuleb ära visata. Milline ema teeks nii enda 7-aastase tütre pingutustega?!? Minu mõistuse jaoks jääb see mõistatuseks.
Kui tüdrukud koju jõudsid andsin neile vaba aega. Mõlemad tahtsid arvutisse, aga seda on ju ainult üks. Nii nad siis jooksid, kumb esimesena kohale jõuab saab arvutisse. Kahjuks ei lõppe sellised olukorrad üldjoontes hästi. No meil ei läinud kõige hullemini, aga siiski - Archita libises niimoodi, et kukkus peaga vastu põrandat. Võtsin ta sülle ja üritasin maha rahustada, Aartika tuli appi ning õnneks läks meil selleks aint paar minutit, kui ta juba jälle naeris. Arvuti probleemi lahendasime sellega, et ma lubasin Achital oma läpakas mingit mängu mängida. Õnneks oli meil terve õhtu seletus olemas, miks Archita imelikult käitub, kui ta lollitama hakkas :) Aga.. olin mina tema vastu hea, oli ka tema minu vastu. Lubanud tal mõnda aega mängida palusin kodutööd natuke teha, mis sai ka suht kiiresti tehtud. Siis sõime õhtust ja ka pesemisega läks hästi: tüdrukud tegid võidu kumb kiirem on tingimusel, et mõlemad saavad üksi hakkama. Nii ma pääsesingi sellest. Ja loomulikult oli Aartika kiirem, sest ta vanem ja ei vaja abi ning üldse on ta igas asjas kiirem. Hiljem vaatasime telekat, sõime jäätist ja üldse oli selline tore rahulik õhtupoolik ilma vanemateta.
Täna läks kõik aga suurepäraselt.. no peaaegu. Vähemalt hommik oli meil ideaalne, aga - koolibuss hilines 20 minutit seega pääses Archita ujumistrennist. Vähemalt tema oli õnnelik. Siis andsin jällegi neile vabaaega ja kuna mõlemad arvutisse minna ei saa otsustas Aartika minuga poodi kaasa tulla.. meil on alati tore koos poes käia. Omad traditsioonid juba välja kujunenud: näiteks alati ostame endale midagi head autosse näksimiseks ning käime naljakaid-laulvaid sünnipäevakaarte vaatamas. Õhtusöögiks oli supp, pärast mida kunstitundi minek. Teel sinna sain kinnitust kui lollid võivad ikka mõned autojuhid olla ja kohekindlasti on mõni need endale ostnud. Täiesti suvalise koha peal keeras järsku üks auto risti tee peale ja ootas. Kuna meil oli fooris punane tuli, siis kõik seisime. Mingit kohta seal polnud, kuhu sisse sõita ja pealegi blokeeris ta vasakpööret tegevate auto sõiduraja:

Kuna ta seal paar korda jõnksutas edasi-tagasi ja ma tõesti aru ei saanud, mida ta teha tahab, siis otsustasin lõpptulemust filmida:

Kas tõesti suudavad inimesed nii lollid olla?!? PS uudishimulikele: roolis oli naine. Kurb, aga tõsi.
Kunstitund läks neil hästi ning varsti on tulemas ka kunstinäitus, kuhu nad peavad oma 2-3 tööd viima. Nagu päris kunstnikud juba:)
Ka edasine õhtupoolik kulges suurepäraselt, kuigi Architale lõi miski pähe ning ta laulis mulle pool õhtut sünnipäevalaulu:

Kui tüdrukud magama olid jäänud, läksin kahe teise Au Pairiga kinno. Film oli "Little Focker" ja ma soovitan soojalt seda kõigile. Väga hea komöödia! :)
Nii ma siin nüüd olen, kell on mul 00.30, teil 7.30 ja sätin end vaikselt magama.. homme on mul ikka päris raske üles saada, tean juba.
Aga siiski on veel üks tähtis sündmus täna:
ILUSAT PULMA-AASTAPÄEVA, KALLID VANEMAD!

Suured kallid, musid ja paid teile! Jagage külalisetega lahkelt pulmakooki ja -jooki :)
Kallid olete!

Aga nüüd ongi kõik!
Buenos Notches.

Siilitydruk