Laupäeval ärkasin korraks üles, kui Fabiano tööle läks ning siis hõivasin mõneks tunniks kogu voodi. Lõuna paiku sõitsin koju. Ja terve päev möödus mul laisalt. Koju saades hakkas Achita peale käima, et ma ta varba küüned ära lakiksin kuna ema oli selleks loa andnud. No samal ajal hakkasin Mariga rääkima ning ma ausalt ei tea mitu tundi me kokku rääkisime - kõik maailma asjad sai vist läbi arutatud. hahah. Siis aga hakkasin Christinega skypes rääkima ning kuna seal näeb aega ka, siis kõne lõppedes oli šokk jällegi suur, kui ajaks oli 2 tundi ja 5 minutit. No nii jutukat laupäeva mul pole vist juba ammu olnud. Ja ma olin veel suht kindel, et kui pereema pliksidega klaverisse läheb viskan ma uuesti magama. Hahaha. Siis aga käisin pesus panin asjad kokku ning sättisin välja. Läksime sõpradega Türgi restorani õhtust sööma. Kuna seal oli puhvet, siis sai ise valida, mida süüa tahame ning proovida igat asja, mis vähegi isuäratav tundus. Pärast seda ka niiii väsinud ja kõht ka nii täis, et koju magama kuna pühapäev oli ees ootamas seiklusrikka päevana.
Pühapäeval ärkasime 5.45. Jumal tänatud, et meie ka nüüd kella tund aega tagasi keerasime, saime natukenegi kauem magada. Sättisime siis riidesse, käisime võtsime Jasmine ja Tiago peale ning 4 tunnine sõit Tennessee osariiki võis alata. Matkamine Great Smoky Mountains oli ees ootamas. Kuna hommikul oli kell liiga vähe, et süüa, siis esimese asjana sinna jõudes läksime hommikust/ lõunat (kuidas kellelegi) sööma. Ostsime ka snäkke pisikeseks piknikuks mäetipus. Oma matkaraja juurde jõudes mõistsin, miks neid kutsutakse Great Smoky Mountains (Suur Suitsu Mäed) - no kõik oli nagu suitsuvine sees, aga see eest seda vaatepilti, mis meile avanes ei anna kirjeldada. Hingematvalt ilus oli.
Alustasime siis oma matkarada, mis oli 1,8 miili pikk ehk siis 2,89 kilomeetrit. Need mäed on tuntud esiteks nende suitsu poolest ning teiseks pruunide karude poolest, kes seal elavad. Seega hoidsime terve raja silmad ilusti lahti, et karudega kokku ei põrkaks.
Läbisime ilusti raja ning jõudsime tippu, kus mõnusalt heina sees istusime ning vaadet, toitu ja värsket õhku nautisime. Panin kohe silmad kinni ja nautisin seda värsket tuuleiilu, mis mu nägu paitas ja juukseid sasis.. niii hea oli.
Tagasi teel olid muidugi silmad jälle lahti ning mingi 0,2miili (0.32 km) enne lõppu ütleb Fabiano meile "Karu on ees." Ma juba tunnen teda ning teadsin, et tüüp teeb nalja. Hakkasin siis edasi liikuma ning MIDA..suuur karu seisab täpselt meie raja peal ees. Okouu.. ma vist sekundiga hakkasin üle terve keha värisema. Jasmin just luges autos meile, et kui karu näeb, siis tuleb hakata tuldud teed tagasi liikuma ning teine rada leida seal juures rääkides või lauldes ilusa häälega ning mitte mingil juhul ligemale minna ja üritada pilti teha või filmida. Meie Jasminiga keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi minema, Fabiano haaras muidugi mu fotoka ja hakkas tagasi minema, et pilti teha. Mina olin küll jumala paanikas, ei tea mida teha või kuhu minna. Tagasi pea 2 miili minna pole ka hea ning sellel rajal ei ole teist väljapääsu võimalust.
Kõndisime siis natukene tagasi, et ootame, ehk läheb minema. Nägime siis kahte naist tulemas, keda hoiatasime ka karu eest. Hoidsime kokku. Ühel naisel oli karusprei ning ütles, et tal vanaise elab mägedes ning õpetas, et kui karu näeb, siis tuleb enda särk või jakk või midagi võtta ning endale peakohale panna, et võimalikult suur tema jaoks näida. Liikusime siis natukene tagasi, et näha, kas karu on minema läinud - loomulikult mitte, ikka seisab seal. No siis nägime kahte noort kutti tulemas. Hoiatasime ka neid. No muidugi, ei meil on ikka pilti vaja saada ja ikka lähme ja lähme. Hoidsime kokku, aga ega me kaugemale ei jõudnud, karu ei kavatsenudki end liigutada..Vahepeal hakkas isegi meile lähemale liikuma.. no vähe paanika suuremaks ei läinud. Oh jeerum. No siis nägime veel 4 inimest tulemas, ootasime nemad ka ära ja kogunesime veel suuremaks kambaks. Lõpuks need kaks noort kutti võtsid kivid kätte ja hakkasid liikuma. Meie jälle paanikas, et nad peast päris lolliks läinud, et hakkavad veel kividega loopima - nemad võtsid need enesekaitseks, sest ega me sinna ju jääda ei saa. No siis hakkasime oma kambaga liikuma ja palju rääkima ning lõpuks kõndis karu minema. Kiirendasime sammu, endal koguaeg peas mõte, et mis siis saab kui nüüd kuskilt siit puu tagant välja hüppab ning ründab. Saime sellest kohast mööda, kus ta oli ning voilaa.. teine karu meie teel ja see veel suurem. Tore tore tore - kahe karu vahel on ikka ju päris hea seista. Õnneks liikus see karu kohe minema, kui meie hääli kuulis. Jällegi turbo sisse ning kiiremas korras minema. Ja oi kui hea tunne see oli, kui lõpuks parkimisplatsile saime. Oeh. Süda tagus nii et tahtis küll välja hüpata ja minema joosta. Natukene puhkasime seal siis läksime vaatetorni, kust avaneb 360kraadine vaade mägedele. Tegime mõned pildid ning tulime alla tagasi, sest tuul oli seal suur ning mäest üles ronimisest olime higised.
Päikeseloojang oli ilus!
Kella 5.30 paiku võtsime suuna siis tagasi kodupoole ning kuna vajasime bensiini, siis pidime läbi linna Gatlinburg sõitma - meeletult ilus linn oli, vähemalt see peatänav mida mööda sõitsime. Üllatavalt lahe. Aga, mida mida mida minu silmad pidid nägema. Terve linn oli JÕULUKAUNISTUSI täis. 6ndal novembril!!!!!!! Ehitud suured kuusepuud, jõuluvana kujutised, põhjapõdrad, värvilised tuled ja laternad igal pool. Kas te teete nalja minuga?!?! Ja mina mõtlesin, et eestlased on lollid kuna juba novembri keskpaigast hakkavad jõulukingitusi ostma. Täitsa ebanormaalne minu meelest. 24ndal on Tänupühad, miks kalkuneid kuskile välja ei riputata?!?!
Igastahes Mariettasse jõudsime 22.30 paiku.. viisime Jasmine ja Tiago koju, viskasin Fabiano koju ning ise jõudsin natukene enne 23e. Asjad viskasin lihtsalt suvakalt ning pugesin voodisse. Kuna hommikul viskas telefonil aku totaalselt pildi taskusse, siis kodus laadima pannes avastasin Monika vastamata kõne. Helistasin tagasi talle ning rääkisime vist pea 45minutit. Lõpuks enne 00.00i sain magama.
Täna ehk esmaspäeval jälle siis rutiinselt kell 6 üles. Ja oh üllatus. Nii kui Archita toa ukse lahti tegin hõikab tema mulle "Tere hommikust!". Vähe hea üllatus oli. Küsisin, kas ta siis tahab natukene magada või tahab kohe üles ärgata. Ikka tahtis. Lasin siis 6.30ni magada, kuni oli tõesti aeg voodist välja kobida. Samal ajal kui ta end valmis seadis panin ta hommikusöögi valmis ning snäkikoti kokku. Kella 7 paiku saatsin bussi peale. Mõtlesin kas visata magama 10 minutiks või minna Interneti. Kuna eile aga terve päeva ei käinud, siis läksin. Hakkasin Leanikaga räägima. Siis läksin Aartikat üles ajama ning nii kui ukse avan hõikab ta mulle "Tere hommikust!" - nagu, mis värk täna hommikul on?!?! Architalt sain põhjenduseks, et ta on harjunud kell 7 üles ärkama ning kuna kella keerati, siis oli see tema jaoks normaalne aeg. Aartika aga pani muidugi endale äratuskella helisema. Unustasin eelpool mainida, et pereema ostis talle mobiiltelefoni laupäeval ja nüüd on ta sellest sõltuvuses. Igastahes - mulle aint parem. Rääkisin siis Leanikaga nii kaua kuni ta end valmis seadis, siis aga läksin talle hommikusööki valmis seadma. Pärast kui ta oli valmis kooli minema, naasin tagasi voodisse. Siis hakkasin veel Monikaga rääkima, hiljem lisandus Krissu ning siis veel Christine ka. Minu plaan magama tagasi keerata või hoopis end trenni sättida läks täiesti luhta. Nii siis pool hommikut vestlesin kõigiga. Siis aga tõmbasin eilsed pildid arvutisse ning laadisin Facebooki üles. Samal ajal jõudsin natukeseks uuesti uinuda kui issi msnis helistas. Rääkisin siis natukene nendega juttu. Hiljem helistas pereema mulle, arutasime mõndasid asju ning kuna sellel laupäeval tulevad mingisugused uued sugulased meile külla mõneks päevaks, siis tahab ta pühapäeval jõululaadale minna - ja see ei ole naljaga kirjutatud. Kui lähme, siis teen pilte ka, et te ikka näeks kui tõsi mul siin nende jõuludega on. Ja siis oli veel häda Archita ortotondi ajaga. Sada asja. Lõpuks ajasin end üles, käisin pesemas, et natukenegi ärkasamaks saada. Kiirelt plikade toad korda ning Arhitale bussi vastu.Kuna homne päev on koolivaba päev, siis ei pidanud kodutöö pärast muretsema. Lasin tal omi asju teha , kui ise kööki koristasin ning õhtusööki valmistasin. Nii kui Aartika koju jõudis, sõime, et ei peaks pärast tennist midagi eriti vaaritama. Sõime ruttu ning kiirustasimegi tennisesse, kus nüüd siis istun ja trükingi. Kodus peaks kergelt minema kuna Archital vaja aint pesus käia ning magama sättida. Endal on ka hullem unekas tegelikult peal - ei jõua juba ära oodata, millal magama saaks.
Siilitydruk
No comments:
Post a Comment