Koolisüsteem on siin hoopis teistsugune kui meil. Kui Eestis läbid sa algklassid koos samade õpilaste ja sama õpetajaga, siis siin iga aasta on sul uus õpetaja ning uued õpilased. Paar päeva enne kooli algust on "kohtu ja tervita" tund, mil lähedki kooli, et kohtuda enda uue õpetajaga ning näha, kes su klassis olema hakkavad. Igal kooli astmel on ka eraldi kool:
- eelkool - lapsed pooleteise aastast kuni lasteaiani
- algkool - lasteaed, mis kestab üks aasta enne esimest klassi, kuni viies klass
- põhikool - kuues kuni kaheksas klass
- keskkool - üheksas kuni kaheteistkümnes klass
2. juuksur:
Selline huvitav kogemus oli mul siis esmakordselt Ameerikas juuksuris käies. Läksin sisse, tutvustasin end ning ütlesin administraatorile, et mul on 11.45 aeg. Edasi palus ta mul kaks paberit ära täita, kus pidin kirja panema enda andmed ning vastama mõnele küsimusele. Siis tutvustas ta mulle natukene ümbrust ning andis hommikumantli moodi katte ning juhatas riietusruumi, kus põhimõtteliselt saan ma totaalselt riideid vahetada ning ütles, et kui ma värvida soovin, siis ta soovitab mul särgi seljast ära võtta. Panin siis selle katte selga ning läksin ootama, kuni üks naine mind edasi kutsus. Istusin siis nii öelda eeltooli, kus küsiti, mida ma teha soovin. Minu ümber oli kaks naist: juuksur ja tema abiline. Seletasin ära, et mul on see kinkekaart ning ma sooviksin lõigata ja värvida. Edasi juuksur kõndis minema, abiline viis mu kohani, kus ta mu juukseid pesi ning värvi pähe pani. Pool tundi siis istusin ja ootasin kuni abiline mind uuesti kutsus, et värv maha pesta. Pärast seda läksin juuksuri juurde, kes mul lõikas. Lõikamisega valmis tuli abiline tagasi ning hakkas mu juukseid kuivatama. Sellega valmis saanud tuli juuksur tagasi ning vaatas üle, küsis kas olen rahul ning soovis head päeva ja kõndis minema. Abiline saatis mind makselaua juurde. Seal andsin oma kinkekaardi üle ning võtsin pisikese kollase ümbriku, mille peale oli kirjutatud "Tip". Panin sinna natukene ning viisin juuksuri laua peale. Sealt tekkis mul küsimus, et kuna ümbriku peale peab kirjutama juuksuri nime, aga abiline teeb enamus tööst ära, siis kes selle jootraha endale saab või jagavad nad päeva lõpus võrdselt. Imelik. Aga nii on siin see süsteem jah - või noh vähemalt, seal salongis, kus ma käisin.
3. Drive-Thru:
Mina ütleks, et ameeriklased on laisk rahvas. Nagu päriselt ka, igal asjal on "sõida läbi" - pank, kohvikud, apteegid.
4. Posti-/pakiteenus:
Kui mina kellelegi kirja tahan saata, siis piisab ainult sellest, kui kirja panen meie oma postkasti ning punase lipukese üles tõstaksin, et postiljon teaks mu kirja kaasa võtta. Pakisüsteem on selline, et kui sa mida saad, siis tuuakse sulle ukse taha. Pannakse mati peale, koputatakse või lastakse kella ning kõnnitakse minema. Võrreldes Eestiga, kus pead allkirja andma ning kui sind kodus ei ole, siis jäetakse teatis, et sul on pakk postimajas ootamas ning siis pead ka ise järgi minema või volikirjaga kellegi teise saatma - kusjuures volikiri peab ka ametlik olema. Kui siin juhtud paki vastu võtma, siis ei huvitata kellele see on või kes sa oled.. anna aint allkiri ja võta vastu. Siiski eriti tähtsad asjad nõuavad allkirja - minu kaamera oli üks nendest. (Praegu tuli seda postimaja sõna kirjutades hullem Piibemaanteel asuva Postimaja toidukoha prae isu peale)!
No comments:
Post a Comment