Mõte... Teostus...

Kevadel, kui kuulusin veel Tallinna elanike hulka, käis mul Aigi külas ja me mõtisklesime tihti, et tahame pärast kooli lõppu Eestist ära minna, et kõigest on nii kopp ja tüdimus ees. Mäletan veel, et Aigi mainis Soome minekut, aga mina polnud kindel, mida teha tahan. Nüüd siis on aeg käes, kus Aigi ei läinud kuskile, vaid hakkas tubliks ja läks magistrisse oma õpinguid jätkama. Tubli! Olen uhke su üle! (Kui sa seda loedJ)
Aga mina? Hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi, kuhu minna ja mida teha. Kõige parema valikuvariandina tundus minna Merle jälgedes Au Pair’ks Ameerikasse. Nii ma temaga sellest rääkisingi ja lugesin tema elust seal mail ja kui vaimustuses ta on. Olevat olnud parim aeg tema elus, mida ei vahetaks, mitte millegi vastu. Minu otsus sai tänu temale tehtudJ Aitäh Sulle, Merle!
Juuni. Massaažikool lõpetatud. Tunnistus taskus. Ankeeti täitma. Võtsin ühendust Tartu esinduse esindajaga, kes osutus väga toredaks ja armsaks neiuks. Triinu oli väga abivalmis ja sõbralik, see poolteist tundi vestlust temaga läks nagu linnutiivul. Ankeeti polnud eriti raske täita, kuid kiri tulevasele perekonnale, kellest mul polnud õrna aimugi, oli raske valmis meisterdada. Abi sain ka oma suurepärastelt sõpradelt, kes andsid enda poolse soovituse, et ma oman lapsehoidmise kogemust. Aitäh teile: Cathlyn, Signe, Airi ja KristiinaJ
Ankeet täidetud ja ülevaatamisele saadetud ei jäänud muud üle kui oodata. Oodata ja oodata ja oodata. Kuni ühel hetkel potsatas mul postkasti kiri Soomest, Cultural Care Au Pair peakontorist, et mu ankeet on vastuvõetud ja saadetud edasi Bostonisse, kus alustatakse perekondade otsimisega. Samuti saadeti mulle pakk, kus oli palju materjali eeloleva aasta jaoks.
Ootamisest oli saanud jälle natukene tegevust: valmis oli vaja teha video iseenda tutvustamiseks, mille kaudu saavad perekonnad minust natukene rohkem aimu, sest ankeedist nägid nad ainult 20 pilti, mis ma sinna riputasin. Samuti pidin perearstil laskma ära täita minu terviselehe ning Kriminaalregistrist hankima oma registriväljavõtte, mis siiski ei sisaldanud ühtegi kriminaalset tegu. Ja koos nendega pidin neile saatma ka enda koolide lõputunnistused. Käes oli jälle ootamise aeg.
Vahepeal oli kätte jõudnud augustikuu.
7. august: esimene kiri, et mu ankeet on saadetud ühele perekonnale, kes elab Austinis, Texases. Siiski ma ei sobinud neile, sest ühendust minuga ei võetud.
(Iga kirjaga on kaasas teavitus: Perekond __________ vaatab praegu sinu ankeeti. Kui see ühtib nende nõudmistega, võivad nad helistada sulle järgmise paari päeva jooksul.)
10. august: järgmine kiri perekonna kohta, kes elab White Plains, New York. Jäin ootama kõnet, mida siiski jällegi ei tulnud.
18. august: juba kolmas kiri, aga see oli teistsugune. Juba kirja pealkiri ei olnud tüüpiline „Cultural Care Host Family Match“ vaid hoopiski „You Have A Match!“ Nad elavad Fairfax, Virginia. Nädal aega nägin, et ankeet on nende käes. Ootasin põnevusega kõnet. Neil oli 7aastane poeg ja 2aastane tütar. Siiski, mida ei tulnud, seda ei tulnud. Ja nii olid nad mu kontolt üks päev kadunud.
Olin ootamisega jõudnud septembrisse.
1. september: Uus kiri. Perekond Crofton, Marylandist. Nende ankeeti lugedes hoidsin ma pöialt, et nad ei helistaks. Mulle jäi mulje, et pigem otsivad nad koertehoidjat kui lapsehoidjat. Õnneks oli see juba teiseks päevaks kadunud.
3. september: Teine kiri pealkirjaga „You Have A Match!“. Perekond elab Marietta, Georgias. Nii jäingi ma jälle kõnet ootama. Alguses olid mul kahtlused kuna nad on tegelikult India perekond, aga elavad USAs. Siiski mõtlesin suhteliselt kiiresti ringi kuna tekiks võimalus õppida hoopiski kahte erinevat kultuuri. 7nda õhtul kella 8 paiku, kui olin söömise lõpetanud avastasin vastamata kõne väga väga teistsuguselt numbrilt. Olin kindel, et magasin oma kõne maha ja meel läks natukene kurvaks. Siiski sain järgmisel päeval kirja, et nad on minust väga huvitatud ja kas on juba ühendust võtnud. Vastasin, et ilmselgelt nad üritasid helistada, aga ma ei saanud kõnele vastata. Neljapäeval täpselt enne „Ühikarotte“ hakkas mu telefon helisema ja jällegi vaatas sealt vastu kummaline number. See oligi kõne Ameerikast. Rääkisime kokku 16 minutit ja õppisime teineteist paremini tundma. Ma sain ise suure vaimustuse osaliseks ja sattusin juba praegu õhinasse. Neil on peres 2 tütart: 10-aastane Aartika ja 7-aastane Archita. Pereemaga jäi kokkulepe, et vanem tütar hakkab mulle meili teel kirjutama ja siis vaatame, kas klapime omavahel. Nii olemegi nüüd paar kirja vahetanud ja ma olen ka oma teise kõne saanud, kus pereema väitis, et nad kinnitavad büroos ära, et mind tahavad ja kui mulle sobib, siis jaanuaris liituksin nende perega. Siiamaani ei suuda oma emotsioone kirjeldada ja koguaeg peas ketravad muudkui minekumõtted.

Siiski sõbrad…
Ma tean, kallikesed, et te ei taha, et ma läheks, aga samas tunnete mind juba piisavalt teadmaks, et mind ei takista miski. Ja te peaks teadma ka seda, et MA OLEN UMBROHI, MIS EI HÄVINE. See, et ma kaugel ära olen ei takista meil suhtlemist, lihtsalt mõnda aega me ei näe teineteist.. kuid kellel on webcam, nendega saame natukenegi näha ja rääkida selle vahendusel.
Keeruline saab olema ainult Musiga. Aga eks ka see laheneb omasoodu:)

Nüüd sai vist kõik öeldud ka ja kui midagi muutub, siis eks ma hakka postitama. (Luban, et selle blogiga hakkan kohusetundlikumalt tegelema, kui oma eelmisega, mis pajatas Tallinna elustJ)

Aga praegu.. Päikest teile kõigile, kes seda loete!
Siilitydruk